Kaks kuud kaugtööd Hispaanias väikese lapsega – kui tahta, on kõik võimalik

jaga E-post prindi artikkel saada vihje loe ja lisa kommentaare

FOTO: Erakogu

Kui on soov ja tahe kaugtööd teha, ei ole takistuseks ka väikesed lapsed, tõestab Joosep Rooso kogemus.

Möödunud aasta septembri lõpus koos abikaasa ja väikese lapsega Hispaaniasse kaugtööd tegema suundunud Joosep sai idee Elisa endise tootejuhi Ivo Popi ja praeguse uute teenuste valdkonna juhi Kertu Kriiski kogemusest, kes veetsid mitu kuud Hispaanias tööd tehes.

«Meie üksusest polnud keegi varem nii käinud. Tahtsin näha, kas kaugtöö on sõnakõlks või saabki nii teha. Tagantjärele võin öelda, et saab küll. Probleeme ikka esines, aga need olid lahendatavad ja midagi hullu ei olnud,» sõnab kliendibaasi analüütiku tööd tegev Joosep. Töölt sai Joosep rohelise tule ning kuna abikaasa oli lapsepuhkusel, ei tekkinud takistusi.

«Mõtlesin alguses, et kaks kuud on liiga pikk aeg, seega küsin kuu aega. Siis leidsime, et kuu on siiski vähe, kuna lennukipiletid kallid. Tahtsin kahte kuud ka enda ja lapse pärast. Tundus optimaalne aeg, et õppida arvestama ja kohaneda,» räägib Joosep.

Kaugtöö planeerimist väikese lapsega oli üksjagu. Eriti majutuskohtade leidmisel, kus otsustavaks muutus kerge juurdepääsetavus. «Vaja oli leida sellised majutusepakkujad, et saad lapsega mugavalt liikuda, et oleks lift või esimene korrus.» Kokkuvõttes tõdeb Joosep siiski, et lapsega suurt muret ei olnud: «Ta on inimene nagu meiegi, ainult väiksem.» Lisaks sai laps toona veel rinnapiima ja nii ei olnud ka lapsele söögi leidmine probleem. Ühtlasi tuli vaadata elukohta, kus oleks töö tegemiseks piisavalt kiire (püsi)interneti olemasolu.

Abikaasad leidsid portaali, kus vahendati elukohti Costa del Soli. «Esimese korteri leidsime Facebooki grupist «Eestlased Malagas», teise Kertu ja Ivo kaudu ning kolmanda Airbnb vahendusel,» meenutab Joosep. Kui paar nädalavahetusel Rondas puhkamas käis, kasutati taas Airbnb abi majutuse leidmiseks.

Rannaliival kokteili juues päris tööd ikka ei tee

Tööpäev algas päikselises Hispaanias arvuti avamisega. «Minu töö ongi arvutis suuresti raportite loomine, dashboard’ide välja töötamine, ad hoc raportid – ehk töö andmetega. Lisaks veel suhtlus meilis, skaibis. Mõni päev oli pool päeva koosolekuid. Siis panedki oma headset’i pähe ja istud seal pool päeva arvuti taga,» kirjeldab Joosep. Abi oli ka konverentsikõlarist, mis võimaldas koosolekute ajal toas ringi kõndida ja jalgu sirutada.

Just istumine väsitas töö juures enim. «Korterites polnud eraldi kontoriruumi ega -lauda. Sellest tundsin küll puudust. Kui tulevikus minna, peaks üürima nii, et ühes toas oleks mugav laud. Muidu kannatavad rüht ja tervis,» tõdeb Joosep.

Soe päike ja rannaliiv toovad uusi ideid ning Joosepki proovis järele, kuidas on rikastumisskeemides kujutatud mugav elu rannas päikesetoolil istudes, läpakas süles. «Rentisin kohapeal data-SIM-kaardi, et vajadusel saaks ka kohvikus või mujal tööd teha, kuna reeglina oli söögikohtade wifi aeglane. Läksime randa, naine ja laps mängisid, mina tegin seal päikesevarju all tööd merekohina saatel,» naerab Joosep. Klantspilte ei tasu aga uskuda – üsna pea kolis ta tuppa tagasi. «Päike on ere, pead prillid ette panema, aga siis ei näe korralikult ekraani ja see peegeldab. Läpakas muutub süles kuumaks ja hakkab veel palavam.»

Hispaanias tuli ärgata ka varem kui Eestis, ent õhtune aeg jäi kenasti üle muude asjadega tegelemiseks. «Mingi aeg peabki kattuv olema, kui keegi tahab näiteks helistada või kooskõlastada. Puutepunkt peab olema.»

Kohati arvatakse, et soojal maal tööd tehes võib jääda aega üle, kuid Joosep lükkab arvamuse ümber. Tema sõnul kiputakse eeldama, et tal pole midagi teha ja on igav. «Töid tuli vahepeal nii palju sisse, et kohati ei jäänud aega õhtuti ringi vaatamiseks. Oleks pidanud varem läpakakaane kinni lööma,» tõdeb ta, kuid lisab, et kriitilised asjad vajavad kindlasti kohest tegemist, kuid oluline on siiski tööülesandeid prioriseerida.

Harva tuli meelde tuletada Eestis olijatele, et üks tiimiliige asub välismaal. «Inimesed unustasid skaibikutse saata. Vahepeal pidin helistama üle, kuid need olid üksikud korrad,» meenutab Joosep. Juhtus ka, et VPN ja Skype ei saanud omavahel läbi – esimene oli vajalik töökoha sisevõrgule ligipääsuks, teine koosolekuks. Õnneks siiski leidus lahendus ja asjad said tehtud.

«Ühe äikesetormi ajal läks terves linnas vool ära. Ehk ühe tööpäeva hommikupooliku olin Eestist «ära lõigatud». Õnneks enne lõunat torm taandus ja vool ning internet taastusid,» lisab Joosep.

Kõik on rõõmsad ja sõbralikud

Kahe kuuga jõudis Joosepi pere käia Hispaanias üsna paljudes kohtades – kõik olulisemad Malaga ja Gibraltari vahele jäävad paigad. Korteridki renditi Fuengirola ja Benalmadena linnas, kust oli hea transpordiühendus ning lähedal meri. Kuigi esiti plaaniti rentida auto, osutus ühistransport nii mugavaks, et sõideti hoopis sellega. «Käisime Gibraltaril, Marbellas ja matkasime. Laps oli meil kaasas kandekoti või vankriga.»

Lapsevanemana tasub reisides meeles pidada, et ka väikelapse dokumente tuleb kaasas kanda. «Kui Gibraltarile läksime, unustasime värskete lapsevanematena, et laps on ka kodanik ja dokumente vaja. Enda passid võtsime ilusti kaasa, tütre oma jäi maha. Kuna aga lapsel polnud dokumenti, ei saanud ta üle piiri. Olime mitu tundi sõitnud ja ees ootas päevane programm, jäi naine lapsega piiri taha ning mina koos enda vanematega, kes külla sõitsid, käisime ekskursioonil. Pärast võtsime nad piiriäärsest linnast peale. Õnneks oli seal kohvikuid ja kohti, kus aega veeta,» kirjeldab Joosep, et piirikontrollis ollakse dokumentide korral väga ranged ning kergem on probleeme ennetada.

FOTO: Erakogu

Reisimisel ei tekkinud kordagi ka keelebarjääri. «Meile räägiti, et pead ikka hispaania keelt oskama. Kuna piirkond oli piisavalt turistikas, sai ilusti hakkama inglise keelega.» Joosep õpetab siinkohal veel ühe nipi, kuidas toime tulla. Näiteks taksot tellides kirjutasid nad märkmepaberile eelnevalt tõlgitud fraasid, kuhu ja mis kell järele tulla ning mis on sihtkoht. Joosepi sõnul oli ootamatu, et takso õigeaegselt saabus. «Hispaanias on täpsus tavaliselt +/- 15 minutit,» lisab ta. «Olulised asjad saad ka näiteks telefonist ette näidata.»

Ainus nn kultuurišokk oli eestlasele see, et inimesed ümberringi olid väga rõõmsad ja lõbusad. «Eriti kui sul on väike laps. Kõik tulevad ja tahavad nunnutada. Laps on selline hea jäämurdja. Muidu vaadatakse tõsistele eestlastele otsa kui võõrkehadele, aga laps sulatab jää,» naerab Joosep. Üsna eestlaslikult muigab Joosep siiski, et kahe kuuga muutus ilus ilm tüütavaks. «Vaheldust oleks tahtnud. Ärkad hommikul, vaatad aknast, päike jälle sirab. Ühe või kahe korra kahe kuu jooksul oli äikesetorm. Õnneks Eestisse tagasi jõudes oli ilm väga vaheldusrikas.»

Ilus ilm ja soe päike õnneks ära ei ehmatanud ja tulevikus plaanitakse veel kaugtööd proovida. «Siis kindlasti rohkem kui kaks kuud, pigem kolm-neli,» lisab ta.

«Igaühe jaoks see kindlasti ei tööta. Kui suudad tuua rohkem tulemust, siis muidugi proovi. Kaugtöö tegijad on ju omamoodi vastutuse võtjad, kelle pealt vaadatakse, kas teisigi lubada, seega vastutust tuleb tunda,» lõpetab Joosep, kes sel aastal veel kaugtööst ei mõtle, vaid puhkab perega suvel niisama.

Tagasi üles