Naine meenutab: kohviveskit polnud, ube aga küll - võtsime aga haamri ja...
18. aprill 2018, 12:23
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Õnneks tänapäeval on kohvivalikut ja igaüks endale meelepärase leidnud. Hea on proovida erinevaid kohve, kirjutab meile Tallinn Coffee Festivali lugejamängu raames lugeja Anne.
Lapse- ja nooruspõlves nii ei olnud. Kodus sai juua piimaga viljakohvi. No ei olnud hea. Lahustuv kohv tundus algul hea. Ühel korral jõin ära kolm suuremat tassi, pärast pidin otsad andma, süda tagus. Lahustuvat kohvi enam ei taha suu sissegi.
Oli aeg, mil tulid müügile rohelised kohvioad, mida tuli röstida. Naised tegid töö juures köögis, kuid läksid kõrbema ja terve asutus oli kõrbelõhna täis. Ühel korral toodi meile tööle kohviube. Ei olnud kohviveskit, kuid isu kohvi järgi suur. Panime oad riide sisse ja tagusime uksepaku peal haamriga.
Üks meeldejäävamaid kohvinaudinguid on Titsa järve ääres Türgi kohvi joomine üle 30. aasta tagasi. Hingematvalt ilus vaatepilt.
Kodus kohvi valmistades panen vahel hulka mõned terad soola, nii tuleb maitse veelgi enam esile.
Kõige erilisem kohv, mida olen joonud, on Bali rebasekaka kohv Luwaki. Rebane ise on armas ja ilusa sabaga. Oleks tahtnud pai teha. Kohvi proovides ei tekkinud tunnet, kas ikka tahan juua. Nägime kohvioa puhastamist ja röstimist. Esimeses kohas, kus jõime, maksis kaks väikest tassi kohvi ligi 25 eurot.