Eestlanna kirjutab: kuidas mu Türgi-reis Hispaania seebika mõõtmed võttis

Foto: tracy lorna nors/PantherMedia / tracy lorna nors/Scanpix

Paar aastat tagasi sõitsin reisile Türki, ühte mainekasse hotelli. Reisikogemus osutus hiljem võrreldavaks Hispaania seebikaga, kirjutab meile lugeja Loreen.

Olin varem kuulnud lugusid türgi meestest, kes on silmakirjalikud, vägivaldsed, tüütud jne jne. Kuid selle reisi jooksul sain selgeks, et tegemist on väga avatud ja sõbralike inimestega, kes ehk veidi on pealetükkivad ja enda arusaamaga, aga iga rahvus ongi erinev.

Hotelli baaris töötas üks väga tore meesterahvas, ülimalt siiras ja sõbralik, juba esimesel kohtumisel võis silmist lugeda, et tegu on hea inimesega ning tundsin kohe head kontakti. Kuid mitte nagu naise-mehe vahelist, vaid pigem sõprust.

Hakkasime rohkem suhtlema, nii palju kui tema inglise keel ning vaba aeg tööajal võimaldas.

Reisi keskel jõudsin ka juba haigestuda, see oli tingitud hotellitoas olevast konditsioneerist. (Nüüd olen juba targem ja teadlik, et see saabudes valja lülitada). Ma ei pidanud isegi mitte paluma mind rohtudega aidata, vaid järgmisel päeval oli ta juba ise mulle toonud ravimeid, külmetuse puhuks.

Võisin tõesti öelda, et mõnepäevase suhtluse jooksul olime saanud headeks sõpradeks, muidugi oli aru saada, et tema oli minust veidi sisse võetud. Ta oli juba rääkinud minust kodustele ning maininud minu huvi minna külastama mošeed.

Järgmisel päeval, kui basseini ääres baaris nägime, oli tal mulle kink, mis oli pakitud vana ajalehe sisse, mis tegi selle kingi veel huvitavamaks. Paberis oli tema ema sall/pearätt. Saadetud oli see sellepärast, et mošeed külastades ei või naisterahvad siseneda ilma peakatteta. Sall oli väga kaunis, kuid vana, lilleornamentide ja heegeldatud pitsäärtega.

Hiljem restorani õhtustama minnes põikasin läbi hotelli poest, et vaadata midagi vastutasuks salli eest ka tema emale. Tüdrukud, kes poes töötasid, vaatasid mind väga kummaliselt ja mainisid, et mul on kaunis sall ning uurisid, kust ma selle sain. Vastasin nii, nagu oli.

Tuli välja, et selliseid salle antakse perest peresse, naistelt naistele, ning võib öelda, et see oli n-ö kihlasall! Jõudsin juba terve hotelli läbi käia ega olnud sellest teadlik. Hiljem pakkusin ka salli tagasi, sest sain aru, et see on neile oluline, kuid ta keeldus.

Hommikul istusin hotelli restoranis ning sõin hommikust, siiski olin veel veidi tõbine. Minu juurde tuli restorani mänedžer, kes tõi mulle suure klaasi pressitud mahla, mis muidu ei olnud külalisetele ette nähtud. Jällegi näide, kui toredad ja hoolivad võivad olla Türgi inimesed, sest ilmselgelt oli näha, et olen tõbine.

Seal istudes peatus hetkeks pilk väljas terassil istuvale (kohalikule) mehele, kes nägi pealtnäha välja väga võimukas ning stiilne.

See selleks, einestasin edasi.

Hiljem basseini äärde minnes kohtasin teda jälle. Ta tuli minu juurde ning tegi ennast tuttavaks, pakkudes, et võib mulle linna näidata. Ta ise oli kohalik, kuid tuli nädalavahetuseks puhkama.

Mõtlesin, et miks mitte, linna võiks ju näha. Ja kuna see oli hotellile väga lähedal, siis millegipärast ma ei mõtelnud üldse sellele, et see võiks mulle kuidagi ohtlik olla.

Läksin kiiresti hotellituppa ning vahetasin riided, pidime kohtuma hotelli parklas. Sinna jõudes ootas ees väga ilus valge Mercedes.

Kõigepealt peatusime lossi varemetes, kus omal ajal elas sultan. Leidsime seal kõrgel mägedes kena supervaatega kohviku. Proovisin esimest korda Türgi kohvi, ajasime veidi juttu, imetlesin vaadet ning edasi soovisin minna basaarile.

Väga hea, et mul oli kaasas kohalik, kes oskas minu eest kaubelda. Lisaks sellele ostis ta minu emale viisakuse märgiks kaunid jalanõud.

Sõitsime linna peal, raadiost käis Rihanna & Eminemi «Monster», ta laulis kõva häälega kaasa ning ma ei kahetsenud absoluutselt, et nõustusin tulema.

Äkki jäi ta keset teed seisma, lillepoe läheduses, hüppas valja, jooksis poodi ning tõi mulle ilmatuma suure kauni kimbu lilli. No see hetk oli küll nagu filmist!

Sõitsime tagasi hotelli. Basseinibaaris ootas mind pikisilmi juba teine sõber, ka temal olid mulle anda lilled, mis ta oli baari tagant põõsast möödaminnes krabanud!

Niisiis oli olukord väga veider. Tundus, et mõlemad mehed olid minust huvitatud. Kuid nad olid totaalselt erinevad. Üks oli pärit vaesemast perekonnast, kelle vanemad kasvatasid kodus juurvilju ja kitsi ning kes teenis kuus päeva nädalas raha, et ükskord avada enda kohvik.

Teine oli ilmselgelt jõukas, kellel olid  farmaatsiafirmad üle Türgi, kolm kallist ja viimase peal autot, uhke maja (mida nägin piltidel), laitmatu ja viimistletud välimus, pealaest jalatallani.

Eelviimasel õhtul sain ka hotellituppa kõne, helistati vastuvõtust, et mind ootab kingitus. Kingitus oli muidugi jõukalt mehelt ja kuna see oli ilmselgelt liialt kallis, siis keeldusin sellest.

Lõppude lõpuks pidin endale aru andma, et olen kohe tagasi koju lendamas.

Viimane õhtu oli muidugi väga kurb, pidin ütlema head aega mõlemale sõbrale, ei öelnud hüvasti, sest kindlasti loodan neid veel näha.

Koju saabudes jäin mõlemaga ikkagi suhtlema. Millegipärast oli suhtlus palju kergem «lihtsa» mehega: ta ei olnud kunagi pealetükkiv, vaid lihtsalt kirjutas ja saatis pilte enda tegemistest, kodust, kitsedest ja saagikoristusest.

Kuid teine mees saatis jätkuvalt pilte enda jõukast elust. Ei puudunud ka see, et ta mind sinna elama kutsus ja abielust rääkis.

Siiani suhtlen «lihtsa» poisiga ning eelmisel aastal tutvustasin talle ka oma praegust elukaaslast: ka nemad on nüüd sõbrad.

Kokkuvõttes jumaldasin enda reisi ja olen ülimalt rahul, et leidsin seal toredaid inimesi. Jõuka mehega ma küll enam kahjuks ei suhtle, sest peale ettepanekute tagasilükkamist blokeeris ta mind igas võimalikus kohas.

Selline oli minu reis ning varsti olen minemas jälle, et käia veel kohtades, kuhu ei ole jõudnud ning näha vana tuttavat!