Klaara Kruus – 1920ndate kaunis kassatüdruk, kellest sai vaat et Eesti kino esimene staar

jaga E-post prindi artikkel saada vihje loe ja lisa kommentaare

Klaara Kruus

FOTO: Ajakiri Ekraan

Klaara Kruusi elu oleks võinud olla üks tüüpiline XX sajandi Eesti naise elu – läbi loksutatud nii revolutsioonide, okupatsioonide, küüditamiste kui punavõimu poolt, kui ta poleks mitte olnud silmapaistev kaunitar. Äärepealt oleks temast võinud saada esimene Eesti miss.

Tal õnnestus mängida koos Ants Lauteriga esimeses Eesti kostüümidraamas ja lõpuks abielluda eduka ärimehega. Küüditamine ja punavõim tulid siiski vältimatult.

Lapsepõlv Venemaal ja Eestis

Läänemaalt Võnnu külast pärit Kata Kruus oli XX sajandi alguses Peterburis ühes rikkas perekonnas teenijaks, nii nagu see tuhandetele tollel ajal elanud tütarlastele tavaks. Kohtumine ühe rootslasest pagariga jäi küll üürikeseks, kuid päädis 25. augustil 1901 tütre sünniga, kes ristiti Klaara-Louiseks. Et pererahvas lapsega tüdrukut kuidagi tolereerida ei võinud, andis Kata oma tütre kasvatada ühele toredale vene perekonnale, kes elas Gatšinas. Seal veetiski Klaara oma elu esimesed kuus aastat.

Siis otsustas Kata tagasi Eestisse kolida. Tütar oli emast selleks ajaks päris võõrdunud – terve tee Haapsallu nuttis ta taga oma Gatšina-ema ja igatses tagasi Venemaale. Harjumine oma lihase emaga  ja uue kodumaaga võttis kaua aega. Ega eesti keelgi kergelt tulnud. Oma pärisemaga sai Klaara-Louise koos elada vaid seitse aastat, siis suri ema rinnavähki.

13-aastase tüdruku võttis enda juurde Tallinna tädi Liisa Lohk. Tädi Liisa oli südamlik ja pehme iseloomuga, vastandina oma äkilisele ja kitsile mehele, kes töötas vangivalvurina. Lapsi neil polnud ja seega kiindus Liisa väga oma õetütresse, hellitades vahest teda liigagi palju. Kui ta juba mehelemineku-ikka hakkas jõudma, olevat tädimees teinud tüdrukule tihti etteheiteid, et ta ei oska isegi kohvi keeta. Klaara vastas talle siis nipsakalt, et ta ei lähegi niisugusele mehele, kellele ta peab ise kohvi keetma.

Kui algas Esimene maailmasõda ja Vene impeeriumis võttis hoogu töölisliikumine, ei saanud Klaaragi sellest päris kõrvale jääda. Mitmed Tallinna sugulased kuulusid vaesema rahva hulka, keda punased aktiivselt kihutuskõnedega üles ässitasid. Ka Klaara-Louiset kutsuti mõnikord koosolekutele kaasa. Pealegi oli tal sõbranna, kelle sagedaseks külaliseks oli nooruke Olga Künnapuu (hilisem Lauristin). Olga rääkis talle ikka: «Sina, Klaara, oled vaese rahva hulgast. Sa peaksid ikka meie sekka tulema.» Kuid temale vastuoksa need kihutuskõned ei meeldinud ning seetõttu temast revolutsionääri ei saanud.

Kodusõja-aegsel Venemaal toiduotsingutel

Revolutsioon, bolševike pealetung, vabadussõda –  need mõjusid hoopiski pelutavalt. Ja kui veel sakslased 1918. aastal Eestisse sisse marssisid, otsustas Klaara sõita Petrogradi ja otsida üles oma Gatšina-ema. Kohtumisrõõm oli küll suur, aga pikk lahusolek oli toonud ka võõrandumise, pealegi olid kodusõja-aegse Venemaa olud rohkem kui kitsad ja keerulised.

Õnneks pakkus peavarju onupoeg August Kruus, kes elas Petrogradis oma naise ja väikese tütrega. Ta töötas tehases Elektrosila ja tal õnnestus Klaara tsehhi arvepidajaks tööle sokutada. See tagas vähemalt toidukaardid, mida said ainult töölkäivad inimesed. Ega see küll palju võimaldanud. Nõukogude riigis valitses kibe nälg ja leivanorm oli vaid veerand naela päevas. Selle sõi Klaara ära juba koduteel. Muu elu-olugi polnud meelakkumine. Transport ei töötanud, kõik käigud hiiglaslikus metropolis tuli teha jalgsi. Korterid olid talvel kütmata, sest kõik, mis põles, oli ammu juba ahju topitud.

Hinge sees hoidmiseks käisid inimesed maal toiduaineid hankimas. Raha oli väärtusetu: kui midagi söödavat taheti saada, tuli seda vahetada asjade vastu. Loomulikult oli selline äritsemine keelatud. Vähe sellest – keelatud oli isegi rongiga linnast ära sõita, kui polnud vastavat võimuorganite lubatähte. Kes kätte saadi, pandi trahvitööle ja toiduained konfiskeeriti. Klaaragi jäi päris mitu korda patrullile vahele ning pandi raudteelt lund rookima.

Omapäraseks preemiavormiks töölistele oli võimalus sõita kaasa nn «agitrongiga». Need olid mõeldud selleks, et «eesrindlikud töölised oma revolutsioonilist kogemust talurahvaga» jagaksid. Tegelikkuses kujunesid need nälginud proletariaadi rüüsteretkedeks kuhugi jõukamasse kanti.

Klaara käis ühe säärase reisiga Ukrainas kaasas. Vagunid olid loomulikult loomavagunid, kuhu olid narid sisse ehitatud. Kusagil keset steppi peeti rong äkitselt kinni: edasi ei saanud sõita, sest valged olid raudteesilla eespool õhku lasknud. Tagatipuks võeti neilt ka vedur ära – olevat vaja sõjaväe transportimiseks.

Nii nad jäidki sinna põldude vahele, teadmata, kas üldse koju tagasi saavad. Et läheduses oli üks küla, sai vähemalt toiduaineid hankida. Kuna paljaste naride peal oli kõva magada ja lähedal põllul paistsid talumehe aunad, siis hangiti sealt omale pehmet küljealust. Öösel aga ei saanud mitte keegi magada, sest pebred panid ihu tugevasti kipitama. Hommikul tuli talumees maruvihasena sõimama rongirahvast, kes, nagu selgus, oli ära rüüstanud tema sinepisaagi.

Petrogradis tegutses vanast ajast veel Eesti selts, millel oli oma näitering ja laulukoor. Selle tegevusest võttis Klaara aktiivselt osa, olles kirjatoimetajaks. Nii sai oma rahvuskaaslastega kokku hoida. Aga mis peamine – kui toimus mõni koosviibimine, pakuti ka klaas magusat teed ja tükk leiba ning see kulus näljasele alati ära. Taidlusringid võisid käia ka linna lähedastes külades esinemas. Kaasas oli alati mõni kihutuskõneleja, siis andis näitering etenduse, vahel esines ka laulukoor ja loeti luuletusi. Nii mõnigi kord oli nendega kaasas ka «punane viiuldaja» Eduard Sõrmus. Klaara meelest oli mees üsna seltsimatu ja mängis vaid lihtsaid lookesi.

Viimaks kirjutati alla Tartu rahuleping ja Petrogradis hakati registreerima neid eestlasi, kes soovisid Eesti kodakondsust ja repatrieeruda kodumaale. Klaaral oli ammugi selge, et Venemaale tulek oli olnud suur eksitus. Nii panigi ta end esimesel võimalusel kirja ja pärast mõningat ootamist pisteti talle pihku paber, kus oli öeldud, et ta on Eesti Vabariigi kodanik. Üle piiri lõpuks Narva jõudnud, paigutati repatriandid kõigepealt kolmeks nädalaks karantiini. See oli mõeldud selleks, et Venemaalt keegi ohtlikke nakkushaigusi levitama ei pääseks. Kogu kinniistumise vaeva kompenseeris see, kui saabujatele kõigepealt suurtest välikateldest hernesuppi ja sinna kõrvale päris leiba pakuti.

Kino Rekord kassapreili

Tallinnas otsis Klaara kohe üles oma tädi Liisa. Viimase mees oli vahepeal elust lahkunud ja nüüd tuli kahel naisel oma jõul toime tulla. Tööd leida polnud ka noorel Klaaral kerge. Et natukegi raha saada, aitas ta ühel sugulasel valmistada paberlilli leinapärgade kaunistamiseks.

Ühel päeval märkas Klaara ajalehes kuulutust, et kino Rekord, mis kavatses avada uksed lihavõttepühade järel Balti jaama juures endisel põllumajandusnäituste platsil, vajas kassapidajat. Muidugi läks ta ennast pakkuma. Kandidaate oli tohutult palju, nii et Klaara eriti lootust ei hellitanud. Ometigi sai ta mõne päeva pärast kutse tulla uuesti läbirääkimistele. Seal öeldi noorukesele neiule, et Estonia-Filmi juhatus eelistaks kõigist kandidaatidest just teda.

Kino Rekord

FOTO: Ajapaik

Nii saigi Klaara-Louise Kruusist kino Rekord kassapreili. Vahetult enne lihavõttepühi jäi ta aga kopsupõletikku. Neiu köhis hirmsasti ja tal oli kõrge palavik. Tädi küll keelitas, et loobugu parem töökohast, sest tervis on ikka kõige tähtsam asi. Kuid Klaara tundis, et ei saa seda endale lubada. Nii vedaski ta end ettenähtud päeval 39-kraadise palavikuga tööle. Ja ime küll – tööpäeva lõpuks oli palavik läinud.

Estonia-Film

Kino Rekord kuulus Estonia-Filmile. Selle olid 1919. aastal asutanud Theodor ja Konstantin Märska koos Peeter Parikase ja tema venna Georg Johannes Parikasega. Konstantin Märska oli alustanud oma filmimehe karjääri teismelise noorukina Kuressaares ja koos vennaga asutasid nad Viru tänavas filmilaboratooriumi, ehitasid ise kaameraid ja tegid esimesi filmiülesvõtteid. Hiljem ühinesid nendega vennad Parikased, kes olid tuntud fotograafid. Peeter Parikas oli spetsialiseerunud glamuursete seltskonnafotode jäädvustamisele ja Johannes pildistas igal võimalusel Eestimaa vaateid. Peeter Parikasest sai Estonia-Filmi juhtatuse esimees.

Tallinna Kinostuudio režissöör Konstantin Märska kaamera taga

FOTO: Fotis

Osaühingust sai 1920. aastatel Eesti tähtsamaid filmitootjaid, kinopidajaid ja filmilevitajaid. See tõi eesti filmindusse ringvaate kui sellise. Kui algul tegeldi põhiliselt dokumentaalfilmindusega, siis Parikaste ühinemisega läks lahti lühifilmide väntamiseks. Filmi sisuks nagu tollal ikka — seljatäiega jooksmist, tapmisi ja tagaajamist, naiste riietuses mehi, paadiga ümberminemisi jne. Juba 1921 produtseeriti täispikk mängufilm «Armastuse pisielukas». 1924. aastaks oli Estonia-Film valmistanud üle 40 filmi, nende hulgas «Filmkaameraga läbi Eesti», mida demonstreeriti välismaalgi.

Et oma toodangut levitada, tegi Estonia-Film 1921. aasta lõpul Tallinna põllumeeste seltsile ettepaneku, et see näituseplatsil asunud rotunde’i lubaks kino sisseseadmiseks. Ärist sai asja ja sellest saigi kino Rekord (pärastpoole muutus rahvakinoks Endla). Hiljem omandati veel kino Passaaž Viru tänavas (sellest sai ümbernimetamisel esinduskino Rekord, veel hiljem Helios) ja Kungla kino Tõnismäel.

Fotograaf Peeter Parikas, portreefoto

FOTO: Fotis

Esimene Eesti iludusvõistlus

2. septembril 1922 avaldati Postimehes teade: «Iluduse võistlus, mis 0.-Ü. ESTONIA FILM selleks korraldab, et Eesti tõulise iluduse tüübi kohta selgusele jõuda, soodsamal korral «filmstaari, filmidiiva või filmikuninganna» leida, pakub 100 ilusamale Eesti naisterahvale juhuse näitlejana esinemiseks.» Ülesloetud tingimustes nõuti kahte ülesvõtet Eesti soost ja kodakondsusest naisterahvalt. Hindajate komisjon pidi koosnema kunstnikkudest Ants Laipman (Laikmaa), Peet Aren, August Jansen ja Estonia-Filmi juhatuse härradest: Peter Parikas, Johannes Reinthal, Oskar J. Villandi. Väljavalitud iludused lubati kõik üles filmida ja need filmid pidid viies osas demonstreeritama Rekordi kinos. Publik sai siis häälteenamusega välja valida igast osast oma kaks lemmikut, mis pääsesid lõpphääletusele. Auhinnaks lubati I koha saanule 25 000 Eesti marka, II  10 000 ja III 5000.

Need olid Eesti esimesed missivõistlused. Kuna sellisesse ettevõtmisesse veel küllalt ebalevalt suhtuti, siis saadi ülesvõtteid pooleteisesajalt naisterahvalt. Neist valiti välja hindamiseks 75, kes neljas eri filmis jäädvustati ja publikule hindamiseks esitati. Kuna ka Klaara-Louise Kruus oli väga kaunis naine, siis käisid vennad Parikased talle peale, et ta võistlustest osa võtaks. Klaaral olid heleblondid pikad juuksed, klassikaliselt korrapärased näojooned, rohekad silmad ning tumedad kulmud ja ripsmed. Ta ei kasutanud iialgi jumestusvahendeid. Seda polnud tal vaja, ta oli niigi silmapaistvalt ilus.

Klaara andiski oma nime üles, laskis endast teha kaks fotot, nagu nõuti, kuid loobus viimasel hetkel osalemast, öeldes, et tal pole vaja kellegagi võistelda, saamaks teada, et ta on kena. Selle asemel müüs ta publikule hääletussedeleid, et nad saaksid oma eelistuse teatavaks teha. Kui lõpuks hääled kokku loeti, siis olevat paljudel sedelitel olnud kirjas: «Kõige ilusam on kassapreili.» Selle peale tegid vennad Parikased Klaarale tõsiseid etteheiteid, et ta võistlemast loobus: «Näete nüüd – te oleksite kindlasti tulnud võitjaks ja inimesed oleksid hakanud kinos käima kas või lihtsalt selleks, et teid näha!» Aga nad käisid niigi – pea iga teine kippus kassaluugist sisse vahtima.

Iludusvõistluse võitjad selgusid 27. aprillil 1923. aastal. I auhinna sai Sinaida Tamm, Tallinna kõrgema muusikakooli direktori professor Tamme tütar; II auhinna muusikakooli õpilane Antonie Selberg; III auhinna Helmi Veissrich, tubakavabriku kontoriametnik Tallinnast.

National Film hakkas väntama «Mineviku varje»

Järgmise aasta suvel sattus aga ilus kassapreili siiski filmikaamerate ette. Nimelt oli Koplis Vene-Balti tehase ruumides tegutsenud Eesti Filmi Stuudio entusiastidel pärast õpetaja lahkumist kahju olnud laiali minna ja nii tulnud neil mõte hoopis päris filmi tegema hakata. Valiti välja stsenaarium, mille kirjutas Mihhail Lepper, lasti Voldemar Pätsil see ümber töötada ning asuti osade õppimisele ja riiete muretsemisele.

Suve alguseks jõuti nii kaugele, et oleks tarvis olnud hakata filmima, kuid... See «kuid» oli puuduv raha. Pika otsimise peale leiti «neli isikut, kes olid nõus riskeerima» ja kokku pandi Eesti National Film. Nii algas filmi «Mineviku varjud» väntamine.

Peale filmistuudio õpilaste lõi kaasa ka terve rida elukutselisi näitlejaid: Hans Lauter, Eduard Türk, Voldemar Toffer, Rudolf Engelberg, Ants Jõgi ja Aleksander Ruttoff. Asjaarmastajatena astusid üles Ella Silber, Mihkel Lepper, Voldemar Päts, Klaara Kruus ja paljud teised. Üldse oli tegelaste arv üle 150. Operaatoriks oli Konstantin Märska ja lavastas Valter Palm.

Mängufilmi «Mineviku varjud» osatäitjad enne filmivõtteid

FOTO: Fotis

Film tahtis olla ajaloolise ja folkloorse ainestikuga linateos võitlusest ordurüütlitega. Süžee oli kokkuvõtlikult järgmine: ristirüütlite poolt vallutatud Eestimaal kaitseb maarahvas visalt oma vabadust. Vapper Uno põgeneb vangistusest oma hõimlaste juurde. Vanemate soovil ja Taara targa julgustusel on noor malevapealik Kaljo just astunud rahva etteotsa, kui rahulikke inimesi tabab mõõgavendade rünnak. Kaljo armsam Laine ja Uno langevad rüütlite kätte. Kaljo õde Virve hiilib vaenlase laagrisse ja vabastab Uno, kes ühineb malevaga. Toimub võitlus ristirüütlite ja eestlaste vahel, Kaljo vabastab oma pruudi Laine. Eestlased võidavad, kuid Uno hukkub lahingus.

Pöörased filmivõtted

Kaljo (Hans Lauter) ja Laine (Klaara Kruus)

FOTO: Ajakiri Ekraan

Hans Lauter kehastas muistsete eestlaste vanemat, kelle pruut Laine ristirüütlite poolt ära rööviti. Seda pruuti mängiski Klaara. Ella Silber on meenutanud filmi tegemist nõnda: «Ma julgeksin öelda, et suurelt osalt oli meie mäng improviseerimine. Miks ekraanikuju seda või teist teeb, oli ära seletatud, esineja hooleks jäi oma käitumist põhjendada. /…/ Klaara Kruus, kes oli kino «Rekord» kassapidaja, polnud isegi niipaljukest õppust saanud kui meie, kuid tuli osaga siiski toime.»

Võtted toimusid 30–40 päeva jooksul vabas õhus Keila-Joal, Kose-Lükatil, Harkus, Rannamõisas, Pirita kloostris ja Kadriorus. Filmirahvas elas terveid päevi Punase Risti telkides. Töö käis varahommikust hilisõhtuni. Vastavalt filmi sündmustikule tuli Keila-Joal lavastada lahing eestlaste ja ristirüütlite vahel. Jõe järsul kaldal sõdivad pooled sattusid ehtsasse hasarti, taoti papist nuiadega pähe, roniti kose alt läbi ja tehti muid julgustükke. Üks mees kukkus suures hoos ühes murdunud puuga nagu ehtne Tarzan jõkke ja pidi peaaegu uppuma. Peaaegu pidi palk, mida mööda järsust kaldast üles roniti, langema koos pealolijatega alla. Teine osa filmist vändati Pirita kloostri varemete juures – vangikongi ja rüütlite stseenid. Kõrgelt Pirita jõe kaldalt kukkusid tagurpidi alla ratsanik hobusega, aga pehme liiv võttis neid oma sülle. Harkus käidi tamme all «ohverdamas», aga et sinna jõuda, tuli näitlejatel just suure porilombi kohal veoautost maha tulla ja seda tagant aidata. Kadrioru kõrgel kaldal mängiti pööripäeva pidu. Rannamõisas lõppes võitlus rüütliga.

Filmil oli enneolematu menu, seda käis vaatamas väga palju rahvast. «Mineviku varjud» linastus kinos Rekord 12.–23. detsembril 1924, mis oli omamoodi kestvusrekord. See oli ainus 1920ndate mängufilm, mis osteti ära haridusministeeriumi poolt koolides demonstreerimiseks ja järgnevatel aastatel näidati seda kui ajaloo õppematerjali. Tänapäevani film säilinud ei ole. Eesti National Film väntas veel paar filmi sellel ja järgmisel aastal ja lõpetas siis tegevuse. Ka Estonia-Film lõpetas 1932. aastal pankrotiga. Ülemaailmne majanduskriis ja helifilmi sünd andsid filmiettevõtlusele kabelimatsu. Kummatigi jääb tolle aja kultuurielu tõsiasjaks ometi see, et kinos käis ühe aasta jooksul sama palju inimesi nagu 20 toonase iseseisvusaasta jooksul teatriski.

Insener Pihlak «kanaarilindu toitmas»

1925. aastal töötas Klaara ikka veel Rekordi kassas. Peaaegu iga päev leidus härrasmehi, kes piletit ostes kaunitarile šokolaaditahvli või -karbi kinkisid. Paljud sagedased kinokülastajad olid Klaarale lausa nägu- ja nimepidi tuttavad. Nii teadis ta ka härra insener Pihlakut, kes käis kinos alati ühe daamiga.

Kord tuli ta aga üksi ja ulatas kassapreilile uhke šokolaadikarbi. Samas just piletit ostnud teine härrasmees, kellel oli samuti varuks šokolaad, pöördus siis härra Pihlaku poole ja küsis: «Kas ka teie toidate seda kanaarilindu?» «Jah, see kavatsus on mul küll,» vastas Artur Pihlak. Sellest ajast hakkaski mees üksi kinos käima ja ühel päeval pakkus end Klaarat koju saatma. Viimasel polnud selle vastu midagi. Talle meeldisid mehe galantsus, huumorimeel ja lahe iseloom.

Pihlak, Artur - E.Ü.S. Põhjala vilistlane, tehnikateadlane, Teedeministeeriumi avalike tööde osakonna direktor

FOTO: Fotis

Mõne aja pärast sai Klaara Arturilt abieluettepaneku. Ta oli nõus tingimusel, et tädi tohib nende juures elada. Mees pidas seda täiesti loomulikuks. Kui härra Pihlak tädi Liisa käest Klaara kätt käis palumas, hüüatas vanaproua: «Aga ta ei oska ju süüa teha!» Artur hakkas naerma, et «sellest pole häda, seda saab õppida ja kui ei õpi, noh, siis palkame köögitüdruku!» Nad laulatati 25. märtsil 1926. aastal Jaani kirikus.

Artur Aleksander Pihlak oli Klaarast 16 aastat vanem. See tekitas kohe kuulujutte. Hakati sosistama, et noor ilus neiu abiellunud ainult raha pärast. Artur oli sündinud 1885. aastal Viljandis telliskivitöösturi pojana ning õppinud Peterburi Metsa- ja Teedeinseneride Instituudis. Ehitusinseneri diplomi sai ta Riia ülikoolist. Esimese maailmasõja ajal oli Artur sattunud saksa sõjavangi, kuid naasnud 1918 Eestisse. Temast sai kaitseliitlane, Tallinna sadama tehnikaosakonna ülem ja mereasjanduse peavalitsuse ehitusosakonna juhataja. Selle kõrval oli ta ka Tehnikaülikooli õppejõud. Klaaraga tutvumise ajaks oli Artur Pihlak oma karjääriga jõudnud Raudteevalitsuse ehitusameti tehnikaosakonna juhatajaks, kus seisis hea tehaste ja veduripargi tehnilise ajakohastamise eest. 1937 sai Arturist  Teedeministeeriumi avalike tööde osakonna direktor, 1939 riigiettevõtte Ehitaja direktor ja Raudtee Talituse direktor.

Järgnenud 15 aastat olid Klaara elus ilusaimad. Neil sündis kaks last – poeg Arno Toomas ja tütar Silvia. Klaara mees võimaldas talle elustandardi, kus ta tõesti ei pidanud ise kohvi keetma. Oli avar korter, teenija, lastekasvataja. Suved veedeti alati Tallinnast eemal: Narva-Jõesuus, Pärnus, kõige sagedamini Haapsalus või Tõrva lähistel Vanamõisa talus, et lapsed saaksid hingata puhast maaõhku ja juua värsket piima. Sellele lisaks veel seltskonnaelu, heategevus, ballid, vastuvõtud. Nii nagu ikka rikkas ärieliidis.

Kadus turvaline maailm

1940. aasta juunis, pärast kommunistlikku riigipööret, kadus turvatunne. Artur Pihlak sai direktori kohalt lahti ja nad pidid ära kolima Tehnika tänava raudteelaste majast. Teenijat enam pidada ei võinud. Ega perepea päris ilma tööta jäänud, sest ta pidas endiselt ülikoolis loenguid ja tegutses peainsenerina Maardu Fosforiidi ehitustel.

Tehnika tänavalt koliti moodsasse Tartu maantee majja, mille korteri köögis oli elektripliit ja sisseehitatud mööbel, prügišaht ja kraanis pidevalt soe vesi. Õige pea see maja natsionaliseeriti, neilt võeti üks tuba ära ja pandi sinna elama vene perekond. Artur käis paaril ülekuulamisel ning Klaara oli täiesti endast väljas, kui ta hilisel õhtutunnil polnud veel koju naasnud. Kord öösel tehti isegi läbiotsimine. Midagi olulist ei leitud, aga sellegipoolest viidi ära lauahõbe ja palju muud väärtuslikku. Arturil jätkus hulljulgust selle kraami pärast kära tõsta ja mitmele poole helistada. Kummalisel kombel nad saidki asjad tagasi. Seejärel taheti nad korterist välja tõsta – kapitalistide koht olevat keldrikorteris. Sellegi suutis Artur Pihlak ära hoida.

Kuid 14. juunit 1941 ta ei suutnud enam ära hoida. Öösel, nagu ikka, tulid püssimehed neile järele. Kogu pere viidi veoautoga sadamasse, kus paigutati haruraudteel seisvasse Klaarale nii tuttavasse loomavagunisse. Artur Pihlak arreteeriti kohe, kui ta oli veoautokastist maha hüpanud ja käed sirutanud, et tütart alla tõsta. Klaara, kes oli ametis pakkide kokkukorjamisega veoautokastist, ei märganudki mehe äraviimise momenti. Nii ei saanudki ta oma armastatud mehega hüvasti jätta. See oli püssimeeste vahel juba eemale toimetatud. Seal Klaara siis jõuetult seisis – ilma jäetud oma turvalisest toest, kaks last näpuotsas ja mitte kopikatki raha taskus.

Artur Pihlak suri juba sama aasta novembris Sverdlovski oblastis Sevurallagis. Klaara viibis asumisel Kirovi oblasti Šurma rajoonis ning Polomi rajoonis, samuti Krasnojarski krais Norilskis. 1947 tuli ta koos lastega omavoliliselt Eestisse, arreteeriti seepeale uuesti ja mõisteti kolm aastat vabaduskaotust. Vanglauksed avanesid Klaara ees 1951, kuid ainult selleks, et uuesti asumisele sõita. Ta vabanes lõplikult alles 1958. aastal.

Tütar Silvia töötas alates 1959. aastast Eesti Raadios toimetajana ja infosaadete toimetuse tõlgina. Poeg Arno Toomas Pihlakust sai mäeinsener ja tehnikateadlane.

Klaara-Louise suri Tallinnas 30. septembril 1986. aastal ja on maetud Rahumäe kalmistule.

Kasutatud:

  • Nurmoja, Silvia. Minu ema elukäik. Tuna 3/2012
  • Tomingas, Ivi. «Mineviku varjud». Tuna 3/2012
  • Ajakiri Ekraan 1/1924
  • Lõhmus, Jaak. Fotograafi(de) jälg. Postimees 1.11.2008
Tagasi üles