Eestlanna meenutab: kuidas ma Fidžil Bollywoodi filmivõtetele sattusin

E-post prindi artikkel saada vihje loe ja lisa kommentaare

FOTO: Pixabay

Turvamehed teatavad uksel, et seal käivad täna filmivõtted. Vaat kui põnev! Seda enam tekib meil huvi sinna minna. Avaldame katkendi Mariliis Alevi raamatust «Minu Fidži».

Minu Fidži

FOTO: Petrone Print

Garderoobi on üle võtnud võttemeeskond, eemalt näidatakse meile kätte Bollywoodi filmistaarid, kelle ümber sebivad meikarid ja isiklikud abilised. Meie oleme siia tulnud eelkõige selleks, et tantsida! Ma ei ole suurem klubitaja, aga täna tahan raputada maha haiguse kurnatuse ja minu peale langenud varjud. Tahan kõrvulukustaval muusikal lasta vaigistada kõik muu. Omakeskis unustame end tantsupõrandale lollitama.

Varsti saab õhk otsa ja tahaks välja minna. Uksel peatavad meid turvamehed: kes sees, see sees, filmivõtted ju käivad veel! Oleme vangis! Lohutuseks teatatakse, et baaris on õlu tasuta, kuid see on küll viimane asi, mida praegu tahaks. Sunniviisiliselt saadetakse hoopis tantsupõrandale tagasi, sest seal on meie koht.

Vahepeal kuulen täpsemalt käsilolevast filmist: filmitakse Bollywoodi romantilist õudusfilmi «3G». Võttemeeskond ja peaosatäitjad on India filmi austajate seas tuntud tegijad. Jõuan järeldusele, et õudukaosa selles filmis esindame ilmselt meie, punetavad kahvanäod, kes õhupuuduses tantsupõrandale paigale on naelutatud, sest mis saaks sellest veel õudsem vaatepilt olla! Õnneks see päris nii ikka ei ole.

Kui võtted tantsuplatsil lõpetatakse, on kell juba hommikus ja me suundume suurima heameelega tagasi oma mereäärse peatuspaiga poole. Et varsti hakkab koitma, põikame korraks ikkagi ka randa, et korjata paar kaunist kaadrit. Ootuspäraselt leiame siit eest ööklubidest naasnud tuttavad näod ja vapra Bamboo poiste seltskonna ümber lõkke kitarri tinistamas. Lõke ookeani kaldal hommikuvalguses, kus uus päev ööle kätt annab, on just parim viis sellise õhtu lõpetamiseks.

Ükshaaval kaovad väsinud pidulised uneotsinguile, kuniks meid on siin vaid mõni alles jäänud. Tugevate tiim ja juba omaks saanud seltskond. Uus päev annab õhetusega märku oma peatsest saabumisest, huiked raugenud ookeanil äratavad linnuriigi. Turistide kadudes vahetub kitarrisolisti repertuaar. Bob Marley võib rahulikult puhata, laul kõlab nüüd fidži keeles ja ükshaaval liituvad poisid lauluga. Selle hommiku malbes helenduses tühjal rannal ei laula nad enam turistide lõbustamiseks ega oma kultuuri tutvustamiseks – nüüd laulavad nad iseendale ja ookeanile.

Ma tahan uskuda, et siin ja praegu on nad õnnelikud ja omas elemendis. Et see laul on nende dialoog ookeaniga, mis ei lase eralduda oma juurtest. Inimloomuse nõrkus on siin lennujaamalinnas üsna ilmne, sest moraalitus ja lõhestumine torkavad silma igal sammul. Siin saartel olen kogenud inimloomuse ilu, aga siin linnas näen vaid selle inetust.

Loe edasi raamatust!

Tagasi üles