Petetud pereema: tapaks ära selle naise, kes mu lastelt isa röövis

FOTO: Federico Marsicano/PantherMedia/Scnapix

«Nii nagu pealkiri ütleb, ma tapaks selle naise ära. Ma soovin talle ainult halba. Lugu järgmine: elame mehega juba 7 kuud lahus. Oleme siiani abielus ja meil on 2 last, üks veel alles 4-kuune. Sellest võite järeldada, et mind jäeti maha, kui olin beebiootel. Praegu saame eksmehega hästi läbi, ta pingutab, kuid see viha ja vimm nende mõlema vastu on meeletu,» kirjutab naine Perekeksus Sina ja Mina nõustamiskeskkonnas.

«Olen vihane oma mehe peale, sest et solvas mind hingepõhjani siis, kui olime lahku minemas. Tema kolis välja. Ütles, et mingu ma tööle, et ma olen vana, mõttetu. Põgenes siis, kui läksin sünnitama. Läks oma lipakaga kaheks nädalaks reisile ja jättis meid ilma igasuguse rahata.

See vimm on ka tolle litsi vastu, kes röövis mu lastelt isa. See pole elu, kui isa käib lapsi vaatamas. Väike laps võõrastab ja röögib, kui isa hoiab teda süles… Mis teha, ma lihtsalt ei tea. Mees ütles, et las karjub, ta peab ju minuga ära harjuma. Mina muidugi ei suutnud pealt vaadata, kuidas mu laps hüsteeriliselt karjus ja ütlesin, et anna laps siia, ära traumeeri teda. Mehe pilk oli selline, kui see oleks saanud tappa, siis oleks ma surnud. Muidugi järgnesid sinna süüdistused, et olen lapsest teinud memmeka ja ta ära hellitanud.

Mina pole süüdi, et teda ei ole enam meie kõrval ja ilmselt pisikesele ei ole piisav see vaatamas käimine, mida isa teeb korra nädalas. Mida teha, ma ei tea.

Mis puutub sellesse vuhvasse, siis elavad nad juba koos. Hiljuti olid meil sugulased kõik koos – tuli minu mees siis selle naisega ka sinna, kuid õnneks see lipakas ei tahtnud autost välja tulla. Ma arvan, et ma ei oleks oma tegude eest vastutanud.

Hirm on ka selle ees, et järsku jääb ta beebiootele. Ma südamest ei soovi seda. Appi, ma vist olen võimeline väga halba siis sellele naisele tegema. Milline korralik naine võtab perelt isa ja just siis, kui ma ootasin beebit, ja valetas mehele nii suud kui silmad täis? Tema läks ka oma mehest lahku – tema mees kolis kahe nädala pärast välja, kui ta oli tutvunud minu mehega.

Olen vihasse uppumas. Mõni päev on mul hea tuju. Kui eksmees tuleb, olen rõõmus ja tore, samas tahaks talle nii haiget teha – nii nagu tema mulle tegi. Olen ka rõõmus teiste nähes ja kui koju jõuan, olen jälle kurb. Laste ees ei nuta, kuid kui kõik magavad, olen kurb ja vihane.

Tahan, et see armukadedus ja viha kaoks. Nägin veel autos kirja, kus see naine oli paberile kirjutanud «Kuidas ma armastan oma musi». Vastik lausa! Ta oli minu mees, minu musi, nüüd pole enam midagi kui ainult tühjus. Raske on veel nii väikest last üksi kasvatada, oled 24 tundi kogu aeg kinni. Süda on valu nii täis.»

Vastab Gordoni Perekooli koolitaja Angela Jakobson:

«Teie jaoks on see emotsionaalselt väga raske ja keeruline olukord. Teie pereelu teise lapse kandmise ajal paiskus segamini nagu ümberkeeratud pusletükid. Püüate olla vapper ja tugev, seda te oletegi, kuigi see väljakutse pole sugugi kergete killast.

Suur vihatunne käesolevat olukorda ega teist naist olematuks ei tee. Mineviku muuta ei saa, küll aga tulevikku. Vihkamine on väga intensiivne emotsioon, mis võtab palju energiat, tähelepanu ja kulutab teid. Vihatunde põhjuseks suhetes on tihti meeleheide, abitus, kurbus, lootusetus jne.

Selleks, et vabaneda vihkamise tundest ja oma laialipaisatud pusletükid jälle omale kohale korda seada, oleks hea kellegagi toimunu läbi rääkida. Siinkohal soovitaks psühhoterapeuti/psühholoogi vastuvõttu. Arusaadav, et väikese lapse kõrvalt on liikumisvabadus piiratud ja enda vajadustega tegelemiseks võiks nii ajalist kui ainelist ressurssi nappida. Selgusele tuleb jõuda selles, millised on teie ootused sellele suhtele ja mis on perspektiiv? Kuidas ja millisel moel toimub edasine suhtlemine? Millised on teie ootused ja vajadused paarisuhtele ning kas need ühtivad teie abikaasa omadega. Selles paarisuhtes on vaja varem või hiljem teha teie mõlemapoolne selge otsus, kuidas edasi minnakse. Määramatus olukorras pikendab rusuvaid tundeid ja kurnab teid veelgi.»

Loe ka neid

Tagasi üles