Esmapilgul paistab, et sellel fotol on kaks neiut, kes lihtsalt magavad. Tegelikult on aga tegemist tütarlastega, kes tõenäoliselt ei ärka enam kunagi.
Südantlõhestav tõde, mis on selle «Uinuva kaunitari» foto taga
15. aprill 2018, 17:53
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Tegemist on haigusega, mida tuntakse vaid Rootsis (uppgivenhetssyndrom, ingliskeelses tekstis Resignation Syndrome, eesti keelde võiks seda tõlkida kui allaandmissündroomi. See on mõjutanud sadade Rootsi põgenenud laste elu - nad ei söö, ei räägi ega ava isegi oma silmi, kirjutab news.com.au.
Neid kahte õde, Djenetat ja Ibadetat, hoiab elus vaid toitmisvoolik ja nad on olnud voodis kauem kui kaks aastat. Nad lebavad liikumatult ning võiks arvata, et põhjuseks on raske avarii või haigus, kuid füüsiliselt pole neil midagi viga. Tüdrukud on lihtsalt kaotanud elutahte.
Selle hämmastava foto tegi Magnus Wennmann ning see on esitatud selle aasta Maailma Pressifoto võistlusele
Lapsed, kes jäävad haigeks, hakkavad vältima sotsiaalseid tegevusi. Nad räägivad aina vähem ja vähem, kuni lõpuks tõmbuvad ümbritsevast maailmast täiesti eemale.
Eksperdid usuvad, et mingi osa nende ajust lihtsalt lõpetab töötamise ning vanemad on sunnitud neid toitma voolikuga ja vahetama mähkmeid. Samas pole teadaolevalt ükski laps veel sellesse sündroomi surnud.
«Ma arvan, et see kooma on teatud kaitsemehhanism,» ütles New Yorkerile doktor Elizabeth Hultcrantz, kes on tegelenud nende laste ravimisega. «Nad on nagu Lumivalgekesed, nad lihtsalt eemalduvad maailmast.»
Rootslased viitavad neile kui apaatsetele lastele. Esimesi juhtumeid märgati 2000. aastate alguses ja 2005. aastaks oli saanud diagnoosi rohkem kui 400 last. Eelmisel aastal lisandus 60 traagilist juhtumit. Enamik haigestujaid on immigrandid endistest Nõukogude Liidu ja Jugoslaavia riikidest, kelle pered on lootnud Rootsist leida paremat elu.
Rootsi võtab senini vastu kõige rohkem asüülitaotlejaid terves Euroopas, kuid ka seal on hakanud reeglid karmistuma. Aina rohkem immigrante lükatakse tagasi, kuid ka äraütlemisi tuleb mõnikord aastaid oodata, mis sunnib pered limbosse - nad ei tea, mis saatus neid ootab. Ja kui lõpuks neile ära öeldakse, langevadki paljud lapsed koomasse, kaotades viimsegi elutahte. Seetõttu usuvad eksperdid, et kuna puudub meditsiiniline ravi, siis ainus viis tuua need lapsed tagasi elule on neile uus elu anda.
Sarnane on ka pildile püütud tüdrukute lugu. Djenata on olnud koomas 2,5 aastat, alates sellest, kui ta oli 12. 15-aastane Ibadeta on olnud voodisse aheldatud viimased kuus kuud - alates päevast, kui nende pere sai äraütleva vastuse.
Vene poiss Georgi, kes sarnase katsumuse läbi tegi, turgutati taas elule, kui tema perele anti sissesõiduluba. Hiljem on poiss öelnud, et need kuud, mis ta veetis koomas, tundis ta end justkui viibivat läbipaistvas kirstus mere põhjas. «Ma tundsin, et kui ma end liigutan, siis murrab vesi klaasi ja ma upun,» kirjeldas 13-aastane noormees.
Haiguse tõttu on muutnud Rootsi ka oma seadusi ja kinnitanud, et ei saada välja ühtki peret, kus on sündroomi põdevad lapsed. Seni aga on sadu lapsi, kes on uinunud, vaeveldes piinades, mida me keegi täpselt veel ei mõista.