/nginx/o/2018/04/15/7785863t1hcf92.jpg)
Tema kontol oli 309 tapmist. Ta võitles naiste õiguste eest. Ning üks tema parimaid sõbrannasid oli Ameerika esimene leedi. Ljudmilla Pavlitšenko on naine, kes kinnitati õigusega Nõukogude kangelaseks, kuid kangelaseks võime teda tänapäevalgi pidada.
Ljudmilla Mihhailovna Belova sündis 12. juulil 1916. aastal Bila Tserkvas, Ukrainas, mis toona oli Vene impeeriumi osa. Kui ta oli 14-aastane, kolis Ljudmilla perekond Kiievisse ja ta liitus DOSAAFiga – sõjas abistavate vabatahtlike liiduga.
Koolis oli neiu tubli ning ühtlasi õppis ta ära täpsuslaskmise. Vaevalt aga oskas Ljuda arvata, kuhu see oskus teda lõpuks viib...
Ljudmilla oli juba nooruses väga võistlushimuline, poisilik tütarlaps, kes nautis poistega mõõduvõtmist. Ta oli sprinter ja muu hulgas meeldis talle võidelda naiste võrdsuse eest, mis oli toonases nõukogude süsteemis üsna lapsekingades.
Ainus, mis ma tunnen, on tõeline rahuldus – justkui kütt, kes on oma saagi surmanud. Iga sakslane, kes elab, tapab naisi, lapsi ja vanureid. Surnud sakslased on aga kahjutud. Seega, tappes sakslasi, päästan ma elusid.
Ta oli vaid 16-aastane, kui abiellus Aleksei Pavlitšenkoga. Samal aastal sündis paarile poeg Rostislav. Paar lahutas aga peagi.
Ülikoolipingist rindele
1937. aastal omandas Ljuda magistrikraadi ajaloos ning töötas parasjagu oma doktoritöö kallal, kui natsid 1941. aastal sisse tungisid. Viibides Odessas, oli ta esimeste seas, kes vabatahtlikult armee ridadesse astusid. Ta nõudis, et teda võetakse jalaväkke, kuigi valikus oli ka medõe amet. Ljuda lõi lauale oma täpsuslaskmise medalid, mille peale korraldati talle kiirelt täpsuslaskmise katsed. Talle anti vintpüss ja osutati kahe rumeenlase peale, kes olid sakslaste liitlased. Kui naine nad maha lasi, võeti ta rohkem küsimusi esitamata armeesse vastu.
Temast sai üks 2000 Punase Armee naissnaiprist. «Ma liitusin armeega siis, kui naised polnud veel aktsepteeritud,» on Ljuda ise öelnud. «Nad ei tahtnud mind vastu võtta, seega pidin ma kõiksuguseid trikke välja mõtlema, et armeesse saada.» Muide, Ljuda ise kaht rumeenlast oma surmakontole ei lisanudki. «Need olid katselaskmised,» ütles ta ise.
Pavlitšenko liitus 25. Tšapajevi relvadiviisiga ning ta saadeti otse rindele 1941. aastal augusti alguses, kaenlas optilise sihikuga varustatud M1891/30 Mosin-Nagant 7.62 mm vintpüss (piltidel on tal küll sageli käes Tokarevi SVT40 vintpüss, kuid see polnud tema eelistatuim relvavalik).
«Ma teadsin, et mu ülesandeks on tulistada inimesi,» meenutas Ljudmilla hiljem. «Teoorias oli sellega hästi, aga ma teadsin, et praktika saab olema midagi hoopis teistsugust.»
Esimesel päeval lahingusse minnes oli ta hirmust kange. Noor Vene sõdur sättis end tema kõrval sisse, kuid enne veel, kui nad jõudsid end valmis panna, kõlas lask ning kamraadi tabas sakslaste kuul. Pavlitšenko jaoks oli see kõik, mis vaja. «Ta oli nii õnnelik ja rõõmus poiss,» ütles Ljudmilla. «Ja ta tapeti otse minu kõrval. Pärast seda ei suutnud miski mind peatada.»
Kuu lõpuks oli tema õlul 100 kinnitatud tapmist ja ta edutati vanemseersandiks. Oktoobri keskpaigaks oli Odessa vallutatud. Ljuda üksus pandi laevale ning saadeti Krimmi poolsaarele Sevastopolisse. Nüüd ootas naist ees teiste snaipritega silm-silma vastu astumine. Ta pidi tundide või isegi päevade kaupa liikumatult kannatlikult ootama, kuniks vaenlase snaiper oma käigu tegi. Ljudmilla ei kaotanud kordagi – 36 kinnitatud tapmist. Tema pikim ootamine kestis kolm ööpäeva, kuid lõpuks, nagu ütles Ljudmilla: «Tegi nats ühe liigse liigutuse.» Naine tõdes, et see oli tema elu üks kõige pingelisemaid hetki.
Kannatlik strateeg
Mais 1942 ülendati naine leitnandiks. Selleks hetkeks oli tema kontol 257 vaenlase surm. Tema kõne pidulikul tseremoonial oli lühike: «Ma saan rohkem [surmasid].»
Selleks ajaks oli naise kurikuulsus jõudnud ka sakslaste kõrvu. Valjuhääldeid kasutades lubasid sakslased talle ohvitseri auastet ning «piiramatul hulgal šokolaadi», tulgu Pavlitšenko ainult nende poolele üle. Viimast pidas Ljudmilla eriti dekadentlikult seksistlikuks. Kui Ljudmilla surmas 309. vaenlase, muutus jutt ka sakslaste valjuhääldites. «Me rebime su 309 tükiks!» Pavlitšenko reaktsioon oli ootuspärane – ta tundis end meelitatuna, et sakslased nii hästi tema skooriga kursis on.
Naises ei tekitanud natside surmamine mingeid erilisi tundeid. «Ainus, mis ma tunnen, on tõeline rahuldus – justkui kütt, kes on oma saagi surmanud. Iga sakslane, kes elab, tapab naisi, lapsi ja vanureid. Surnud sakslased on aga kahjutud. Seega, tappes sakslasi, päästan ma elusid,» selgitas Ljudmilla oma filosoofiat.
Ljudmilla edu seisnes tema strateegias. Ta sidus puudele ja põõsastele mehikesi ja värvilisi lipukesi, mis tõmbasid vaenlase tähelepanu. Sageli ei tapnud ta neid kohe, vaid eelistas kõigepealt hoopis jalgadesse tulistada. Haavatud vaenlase appihüüded tõmbasid ligi abiväed või siis aeglustus vaenlase liikumine, kuna nad pidid haavatut aitama – see oli hetk, kui Pavlitšenko tegi kõigile otsa peale.
1941. aastal Sevastopoli all tutvus Ljudmilla nooremleitnant Leonid Kitsenkoga, kes oli määratud temaga samasse polku snaipriks. Neid hakati koos missioonidele saatma. Peagi esitasid nad väeülemale avalduse abiellumiseks, kuid märtsis 1942 sattusid mõlemad operatsiooni käigus tule alla. Leonid sai surmavalt haavata. Ljudmilla ise kandis oma peigmehe surnukeha tule alt välja.
Juunis 1942 sai Ljuda miinitule all haavata ja kuigi ta paranes, kutsuti ta esiliinilt siiski tagasi – naine oli lihtsalt liiga populaarne.
Sovetid ei jätnud populaarsust aga propaganda huvides kasutamata. Juulis saadeti Pavlitšenko Ameerika Ühendriikidesse ja Kanadasse heatahtemissioonile. Temast sai esimene nõukogude kodanik, keda tervitas USA president – tollal Valges Majas võimul olnud Franklin D. Roosevelt.
Ljuda oli rabatud Ameerika pressi esitatud küsimustest. Kas sa kannad puudrit? Miks sa ei kanna meiki? Kas sa lokitad oma juukseid? Su vorm on kole ja sa näed selles paks välja! Sa peaksid rohkem naeratamata! Kõik need küsimused tundusid Ljudmillale jaburad ning ta ei osanud sellega hakkama saada – ta viibis riigis, mis ei teadnud sõja reaalsust. «Ma olin hämmastunud, mis küsimusi naisajakirjanikud minult Washingtonis küsisid,» ütles Ljudmilla hiljem. «Kas nad ei tea, et käimas on sõda?» Esimene leedi Eleanor Roosevelt võttis Ljudmilla oma kaitsva tiiva alla.
Üks reporter küsis Ljudmillalt, kas nõukogude armees on lubatud rindel end meikida. Ljudmilla mõtles mõne hetke selle (absurdse) küsimuse üle ning vastas siis kaalutletult: «Selle kohta pole olemas reeglit, aga kellel on aega mõelda oma läikiva nina peale, kui käimas on lahing?»
Chicagos pidas Pavlitšenko pressikonverentsi. «Härrased, ma olen 25-aastane ja ma olen tapnud 309 fašistist sissetungijat... Kas te ei arva, et olete olnud mu selja taga liiga kaua peidus?» Tema sõnade peale jäi saalis vaikseks... ja siis kerkis meeletu aplaus.
Tuuri edenedes kasvas ka snaipri enesekindlus ning Eleanori juhtimisel sai ta aina paremini hakkama ka Ameerika tülika ning seksistliku pressiga. Kui märgiti, et oliivroheline munder pole just eriti meelitav ning teeb ta paksuks, vastas Ljudmilla: «Ma kannan oma mundrit auga. Sellel on Lenini orden. See on saanud lahingus veriseks. On päevselge, et Ameerika naiste jaoks on oluline oma vormi all kanda siidist aluspesu. See, mille eest munder aga seisab – seda nad peavad veel õppima.»
Ometi ei jäetud teda rahule. Malvina Lindsey, kes kirjutas Washington Postis kolumni pealkirjaga «Õrnem sugupool», imestas: «Kas pole osa militaarfilosoofiast, et sõdalane kannab oma välimuse eest hoolt? Kas ei kujutata Jeanne D'Arci mitte alati kandmas kaunist ja säravat raudrüüd?»
Kui Ljudmilla leidis oma hääle, jõudis lõpuks avalikkuseni ka tema peamine sõnum: naised pole lahinguks mitte ainult võimelised, vaid nad on seejuures eluliselt olulised. Ta rääkis, et Nõukogude armees ei tunta segregatsiooni ning naistel on seal samad õigused mis meestelgi. Võrdõiguslikkusest tahtis ta eriti rääkida Ameerika naistele. «Siin vaadatakse mind kui mingit haruldust,» mõtiskles Ljudmilla. «Ma olen anekdootide ja ajalehepealkirjade aines. Nõukogude Liidus aga vaadatakse mind kui kodanikku, kui võitlejat, kui oma riigi sõdurit.»
Naised küll ei teeninud punaarmees väga laialdaselt, tuletas Pavlitšenko ameeriklastele meelde, et valitseb siiski võrdsus ja see oli nii juba enne sõda. «Üks tähtsamaid asju: igal naisel on oma eriala. See teebki meid meestega võrdselt iseseisvateks. Nõukogude naisel on täielik eneseaustus, kuna nende väärtust inimestena tunnustatakse täielikult,» ütles Pavlitšenko toona idealistlikult. «Ükskõik, mida me teeme, meid austatakse mitte vaid kui naisi, vaid kui indiviide, kui inimesi. See on väga suur sõna. Ja kuna me saame täielikult seda olla, ei tunne me ka oma soo tõttu mingeid piiranguid. Just seetõttu on naised nii loomulikult võtnud selles sõjas meeste kõrval koha.»
Tagasihoidlik kangelane
Tasub märkida, et tõenäoliselt oli Ljudmilla kontol kaugelt rohkem surmasid kui 309 – selleks, et tapmine oleks kinnitatud, pidi kohal olema tunnistaja. Arvatakse, et tegelikult viis Ljudmilla kuul teise ilma ligi 500 vaenlast. Sellega on ta ära teeninud hüüdnime Lady Death ehk Surmadaam.
Tema tuuri saatis peadpööritav edu. Kanadas tervitasid teda ja Eleanor Roosevelti Toronto raudteejaamas tuhanded inimesed. Suurbritannias võttis ta vastu 4516-naelase annetuse tehasetöölistelt, et punaarmee saaks osta kolm röntgeniaparaati.
Tagasi kodumaal ülendati ta majoriks ning kinnitati rinda Kuldtäht. Loomulikult nimetati ta ka Nõukogude Liidu kangelaseks. Tema auks anti välja postmark.
Ta ei pöördunud rindele iialgi tagasi, kuid pühendus noorte snaiprite väljakoolitamisele. 2000 punaarmee naissnaiprist jäi ellu vaid 500, õnneks oli Pavlitšenko nende seas.
Sõja lõppedes viis ta Kiievi ülikoolis lõpule oma doktoritöö ning temast sai ajaloolane. Ta töötas Nõukogude armee juures uurimisassistendina. Ta ei abiellunud enam kunagi ning elas tagasihoidlikku elu kahetoalises korteris.
Külma sõja ajal ütles Eleanor Roosevelt: «Kui me kunagi veel loodame parandada teatud valearvamusi, saame me seda teha vaid teineteisega kontaktis olles.»
Septembris 1957 anti proua Rooseveltile luba külastada Nõukogude Liitu. Ta võeti vastu küll punase vaiba stiilis, kuid ilma järelvalveta ei lubatud tal kellegagi kohtuda. Moskvas päris esileedi aga nõnda kaua Pavlitšenko kohta, kuni võimud lõpuks järele andsid ja Roosevelt viidi Ljudmilla korterisse. Hiljem ütles Eleanor, et nad vestlesid «jaheda formaalsusega», kuna nende kõrval istus järelvaataja. Siis aga tõmbas Pavlitšenko endise esileedi kõrvaltuppa ning naised langesid embusse. Nad nutsid, naersid ning rääkisid lõpuks südamest südamesse, meenutades ühiseid sõpru, keda leidsid üheskoos 15 aastat tagasi Ljuda Ameerika-tuuril – tõestades, et lähikontakt saab tõepoolest parandada nii mõnegi valearvamuse.
Ljudmilla Pavlitšenko suri 10. oktoobril 1974 58-aastasena. Ta on maetud Novodevitšije surnuaiale Moskvas. 1976. aastal anti tema mälestuseks välja teinegi postmark.
Kasutatud:
Autor tänab abi eest artikli koostamisel Heili Reinartit.