/nginx/o/2017/09/15/7103661t1he148.jpg)
Tere, naised! Mina olengi keskmine Eesti mees. 35-aastane, töötan juhtival kohal ehitussektoris, spordi-, õlle-, ja kitarrimänguhuviline. Näinud olen kõike ja vastan teie küsimustele! Peika ei viitsi mööblit kokku panna? Palun väga, selleks ma siin olengi!
Mida ma pean tegema, et mees mitte ei noogutaks mu jutu peale niisama, vaid reaalselt ennast liigutaks ka? Ma palun tal juba kolm kuud uut kummutit kokku panna ja vana keldrisse viia, aga saan vastuseks ainult mingit ebamäärast mõminat selle kohta, et just täna jube kiire, homme teen. Seda homset ei tule mitte iial!
Ma võin juba ette öelda, et ei tule jah. No ausõna, sa võid selle asja ära unustada, mingit mõtet pole näägutada ka! Ta ei võta mitte kunagi oma kiirest elust seda hetke, et mingi kruvikeeramise ja mööblitassimisega punnitada, kui palju lihtsam on sinu kerge sõim ära kannatada ja telekat edasi vaadata.
Meestel on kõrini sellest, et neid nagu transporttöölisi-ehitusmehi-autolukkseppasid koheldakse. Tahad olla nii võrdõiguslik, tee ise oma mööbeldamine ära. Või siis veel parem, mine tööle, teeni pappi ja palka spetsialist.
Tead, see pidev tuunimine ja parendamine on mingi ainult naistele mõistetav asi. Üldiselt on mehed päris rahul iga olukorraga, mis elu neile ette veeretab. Kuni jalad ikka kuivad püsivad ja kapis veel küüslaugulaiba jätkub, et pea üldse raha raiskama ja mingit uut sisustust välja mõtlema. Vanal kummutil pole mitte midagi viga ja keldris on ruumi vaja, et seal autojuppe ja telekakarpi hoida. Miks, sa küsid, on vaja telekakarp koos kõigi teiste elektroonikaseadmete karpidega alles hoida? Sest äkki läheb vaja!