Justin Petrone kolumn: Eesti esteetika

E-post prindi artikkel saada vihje loe ja lisa kommentaare

Justin Petrone.

FOTO: Margus Ansu

Jätsin auto Sõmerpalu ja Sangaste vahel seisma ja astusin välja, et vaadet nautida. Kui palju ka ma seda teed mööda ei sõidaks, on mõju ikka ühesugune, eriti kevadel. Mulle kohutavalt meeldivad haljendavad künkad, kus rohi lainetab nagu merepind, range roheline metsaserv, õhk, mis on nii värske, et lausa lõikab sisse hingates, siin-seal vilksamisi näha taluhooned, mis kõik kujutavad endast perfektset minimalistlikku saarekest suures ookeanis. Selline ongi see loodusesse raiutud Eesti esteetika: puhas, kasin, kõikjale valguv. Mulle tuleb selle peale meelde Arvo Pärdi kuulus ütlus: «Kunstis on kõik võimalik. Aga kõik, mis loodud, pole vajalik.»

Sama asi tuli hiljuti kohvi kõrval jutuks ühe äsja Eestisse saabunud välismaalasega, kes soovis teada siinsete iseäralike eesnimede Tiit ja Priit päritolu. Tiit, ütlesin talle, tuleneb arvatavasti saksa nimest Dietrich. Jah, küllap juba 13. sajandil kandis mõni ordurüütel nime Dietrich. Eestlased sel juhul oleksid teda usutavasti nimetanud Tiidrikuks ja siis lühendanud selle Tiiduks. Sama käib teise nime kohta: Friedrich – Priidik – Priit. «Tead, eestlased on väga praktiline rahvas, neile piisab ka ühest silbist.»

Praktilised nad on muidugi, aga see pole veel kõik. Pigem võib isegi öelda, et eestlased hindavad tõhususe ilu. Kui ma olen üritanud kirjeldada võõrastele Eesti rahvuslikku esteetikat, olen sageli metafoorina appi võtnud Jaapani zen-budismist mõjutatud kiviaiad, kus hoolikalt valitud kivid paigutatakse väga kindla korra järgi.

Edasi lugemiseks:

Oled juba tellija? LOGI SISSEvõi

Maksetingimustega tutvumiseks mine www.zlick.it/kkk

Tagasi üles