Heidi Ruul: mis jutt see on, et abielu peab kestma elu lõpuni?!

E-post prindi artikkel saada vihje loe ja lisa kommentaare

Heidi Ruul

FOTO: Ardo Kaljuvee

Kops käis suure raksuga üle maksa! Taas kord. No mitte ei mõista, mis pagana haiglane vajadus on teatud seltskonnal enda elu asemel teiste oma elada! Mis ometi paneb inimesed arvama, et absoluutselt okei (või siis suisa parim mõte maailmas) kellelegi öelda, millised valikud tema jaoks need kõige õigemad oleksid?! Või miks keegi üldse sellisele rumalusele alluma peaks?

Mul on vist vedanud, või siis suutsin ma aastaid tagasi kohe oma lähedastele selgeks teha, et olen jah üks parandamatult isepäine tegelane ja iga omavoliliselt jagatud nõuanne töötab minu puhul sama palju kui… no ei töötagi!

Ma ei salgagi, et olen ise taolise «sõnakuulmatuse» pärast elus nii mõnedki korrad halbu valikuid teinud, aga need on kõigest hoolimata minu enda valikud olnud. Ma ei ole nende üle tänaseni oluliselt uhke, aga me kõik ju teame, et elu panebki meid mõnikord olukordadesse, kus valida on ainult väga halva, vähem halva ja lihtsalt üsna halva variandi vahel. Ja otsustada tuleb sellest hoolimata.

Nüüd aga ajaloolise väite juurde, mis mind sedapuhku keema ajas: abielu sõlmitakse terveks eluks. Kas ikka on nii? Olen ma ainus imelik siin ilmas, kes arvab, et õnnetu suhe närib inimesi seestpoolt nagu nähtamatu katk?! See ei tähenda, et ma abielu kuidagi alavääristaksin, absoluutselt mitte! Aga on suhteid, mida annab päästa ja paraku on ka selliseid, mis on antud punktist juba ammu mööda kihutanud ning osapooletele hoopistükkis kahjulikuks muutunud. Kas tõesti on mõistlik siis taolist suhet hoida, seda jätkata, vaid seepärast, et terve sinu suguvõsa arvab, et see on ainuvõimalik valik, sest PABER on ju allkirjastatud! Kogu pagana eluks!

Nagu tõsiselt! Oletame, et mina, paha abielu-kogemuseta inimene, kes mitte millestki aru ei saa, oleksin otsustanud selle piduliku, valges kleidis dokumendi allkirjastamise, siiski eelmise suhte puhul ette võtta. Kas see suhe kestaks siis veel? Kindlasti mitte! Kindel EI! Kas minu lähedased oleksid selle allkirjastatud paberi olemasolul andnud mulle nõu ja soovitanud edasi õnnetus suhtes olla, pelgalt lootuses, et äkki kunagi läheb siiski paremaks? Samuti ei. Miks? Sest nad tahavad mulle parimat ning suhe, mis on surnud ja kahjulik, ei ole kellelegi hea – ammugi siis parim valik sel maamunal.

Otsustavad teised

Täna tundub mulle, et taipan lõpuks, miks nii paljud mürgised suhted kestavad - need tähtsad otsused lastakse enda eest ära teha ja seda inimeste poolt, kes ilmtingimata ei tea, milline antud suhte igapäevareaalsus tegelikult on. Näidake mulle kas või üht koduvägivalla all kannatajat, kes sellest probleemist esimese asjana oma lähedastele kurtma läheb! Pole olemas! Kannatatakse vaikides ja osaliselt kindlasti ka heas usus – täpselt seni, kui sinikaid enam varjata ei kannata või kui lapsed kogemata liigsete kõrvade kuuldeulatuses suu avavad.

Ma ei taha siinkohal väita, et absoluutselt igasugune tugi või asjalikud nõuanded poleks kunagi asjakohased, aga enne oma arvamuse avaldamist tuleks alustuseks endale selgeks teha, kas sinu arvamus on üldse oodatud ja kas sa oled päriselt ka vastavas positsioonis, et üldse oma suu lahti teha. Jube lihtne on näpuga näidata ja hukka mõista, aga kas seda on ilmtingimata vaja? Mõtle hetkeks, kas oled enda elus tehtud otsustega tõepoolest 200 protsenti rahul, et julged üldse kellelegi nende elu osas ettekirjutusi teha?

Ehk siis, kõik kullanupud, kes te hea meelega oma nõuandeid jagate ja neid meelega või kogemata tihtilugu käskivalt vormistate, palun rahunege maha! Ma ju saan aru, et see oleks ülim õnn, kui terve maailm teie taktikepi järgi hambad risti viiuldaks, aga seda ei juhtu kunagi! Võtke see kepp kätte, hoidke seda hoole ning armastusega ja dirigeerige sellega palun vahelduseks iseenda elu. Pagan teab, äkki hakkab isegi meeldima!

Tagasi üles