Loore Linnu elu mängureeglid. Millest oled seni mööda vaadanud?

Foto: Pexels / CC0 Licence

Maailm tunneb uhkust suurte asjade ja tähtsate sündmuste üle. Maailm tunnistab enamasti hiilgavaid saavutusi ja vapustavalt suuri asju. Või siis pigem nii: märgatakse ikka suurt ja säravat, mis silma hakkab, mis kõrvu kargab, meeli ärritab.

Mida suurem, seda uhkem, mida säravam, seda tõelisem. Räägitakse suurtest plaanidest ja erilistest eesmärkidest, nendega kaasneb ju ka hulk hüvesid, edu ja võim, palju raha... aga tahetakse järjest ja järjest rohkem.

Iga inimene võiks õppida märkama tavalisi, lihtsaid ja väikesi asju, et muuta omaenda ja ümbritsevate elu rikkamaks ja paremaks. Ja võiks õppida teistega jagama oma tähelepanekuid, oma rõõmu. Väikestes asjades on suur võlu, märkamisel on tähendus.

Ühe jaoks tähendab rikkus ühtesid, teise jaoks teisi asju. On neid, kellele tähendab palju üks detail või hetk looduses, aga on neid, kes ei märka midagi. Enamasti on nii, et mida rohkem on inimesel asju, seda vähem märkab ta seda, mis tal juba on. Kuna ta ei märka detaile, ega oska neist rõõmu tunda, tahab ta aina uusi ja uusi, et leida midagi põnevat, tegelikult selleks, et täita hinges valitsevat tühikut. Või siis sellepärast, et ta pole õppinud märkama, teda pole õpetatud. Ikka rohkem ja rohkem tahtes soovid aga aina kasvavad, nii et sellel ei olegi lõppu, kui niiviisi jätkata. Aga kui siiski prooviks, kui vaataks korraks, mida ma üldse oman ja millest see koosneb? Millest olen mööda vaadanud?

Ära unusta pisiasju

Sellepärast tasub isiklikke eesmärke seades ja plaane pidades jätta tähtis koht ka pisiasjadele, millest on teada, et need teevad kõiki õnnelikuks. Üldjoontes lähebki ju nii, nagu planeerid, aga kui sa pöörad tähelepanu väikestele detailidele, siis see on omaette kunst.

Näiteks: sa kavandad uut kodu. Sa näed seda maja, näed rohkelt ruumi, palju aknaid, treppe, kõik on suurejooneline. Aga sa ei märka väikesi mugavust pakkuvaid detaile. Miks? Sest sa keskendud üldisele, näed nö suurt pilti. Kui sa ei tahaks nii suurt maja, kui sul poleks võimalik nii suurt maja saada, planeeriksid sa uue kodu iga ruutmeetri väga täpselt. Et oleks ühiselt veedetava aja jaoks mõnus olemise koht, et tube oleks piisavalt lastele ja suurtele, et köögis saaks talitada koos.

Suure plaani puhul aga võib juhtuda, et väärtust omab ainult suurus, aga pisiasjadele ei ole alati mõeldud, näiteks nagu kõikide mugav äraolemine. Siin on selge mõtteviisi erinevus. Märkamine ongi raskem, kui vaadata suurt, mis on liiga lähedal, et näha detaile, ja märgata väikest, mis on käeulatuses, ei saagi, kui meeles mõlgub üksnes suur.

Kui valmistud külaliste tulekuks, või oled planeerinud koduse õhtusöögi, jõuad sa märgata, kuidas kõik olema hakkab? Sul on tegemist köögis, aga ära unusta, pisiasjad nagu laudlina ja valitud taldrikud, õiget värvi salvrätikud, ilusad klaasid – kõik detailid loovad selle õige meeleolu. Kui palju muudab õhtusöögi meeldejäävamaks detailirohke ja kaunistatud laud. Sina kujundad, sina märkad, sina mängid seda stsenaariumit läbi, sa oled looja. Õpi olema detailimeister ja harjuta end märkama, sellest saab tore mäng! Sa muutud asjatundjaks paljudes elu asjades, sest need, kes märkavad, ei lase endale ligi ebasobivat ega üleliigset.

Märka!

Mulle meeldivad inimesed, kes märkavad. Meeldib olla koos nendega, kes märkavad samu väikesi asju, samu detaile. Ma ei pea seletama, ma lihtsalt tean, et nad on märganud. Veel meeldib mulle oma kodus iga eseme jaoks leida õige koht, kus nad elavad kaasa mu elu, kus ma neid kasutan ja nemad mind ei valitse. Ma olen neid märganud ja neile sellest teada andnud. Kui omad vähem, siis oskad ka hinnata, väärtustada. Kui kõike on liiga palju, muutub see varsti prügiks. Sest seisvad asjad kogunevad, võtavad palju ruumi ja varsti neid enam ei vajata – sest majja tulevad kogu aeg uued. Pisiasju märgates aga võib tekitada palju mugavama elu, sest sa ei kuhja enam kasutult seisvaid asju juurde, vaid märkad, mis sul on ja kasutad neid tõepoolest, tänulikult.

Käisime looduses, kõndisime metsas. Märkasin tillukest samblatupsu, mis oli ilmselgelt kuidagi  sattunud teerajale, kus ta ilmselt tegelikult ei kasvanud, vaid lebas seal, särav nagu ime. Tal oli veel muldki küljes, allpool, ja ise oli ta nii ere ereroheline, täitsa nagu elus. Sammal ongi elus, märkis mu kaaslane. Hoidsin teda peos, silitasin sõrmega ja me viisime selle väikese erkrohelise sametpehme samblatupsu sügavamale metsa, panime suure puu alla, kus oli ka natuke mulda näha. Ehk kasvab seal veel edasi. Märkamise kunst, mõtlen ma praegu, seda teksti kirjutades. Märgata on mõnus!

Märka sinagi, kuidas tuleb kevad ja kuidas loojub päike ja kuidas varsti tärkab rohi – kui sa seda veel märganud ei ole, alusta juba täna!