/nginx/o/2017/12/02/7369823t1h6af1.jpg)
/nginx/o/2018/04/10/7770903t1h1763.jpg)
Eile vahendasime uudist, et Jyväskylä Ülikooli spordipsühholoog ei pea õigeks Soomes poiste ja tüdrukute eraldamist kehalise kasvatuse tundides, sest sugudevahelised erinevused ei ole tema sõnul nii suured, kui soorollide põhjal arvatakse. Tartu Ülikooli spordipsühholoogia lektor, psühholoog Aave Hannus avaldab arvamust, et poisse ja tüdrukuid võiks koos õpetada küll, kuid lastele võib raskusi tekitada eakaaslastele hinnangu andmine, mis vastassugupoole silme all on suurema kaaluga.
«Poiste ja tüdrukute ühine kehaline kasvatus on igati väärt mõte siis, kui kehalise kasvatuse aine ja tunni sisu on üheskoos oskuste õppimine ja võimete arendamine,» sõnab Hannus ja toob näiteks, et paljudes treeningugruppides treenivad poisid ja tüdrukud ikka koos, vaatamata sellele, et poisid ujuvad või suusatavad keskmiselt kiiremini või viskavad oda kaugemale kui tüdrukud. «Seega poleks kaasaegses liikumisõpetuses põhimõtteliselt vajadust poisse ja tüdrukuid eraldada.»
Sugude eraldi õpetamise küsimuse puhul tuleks psühholoogi selgitusel arvesse võtta just kehaliste oskuste õppimise konteksti. «On oluline silmas pidada, et kehalise harjutuse tegemine, näiteks mõne võimlemiselemendi sooritamine, on kehalise kasvatuse tunnis avalik sündmus - teised vaatavad seda pealt ja annavad sooritusele - halvemal juhul ka sooritajale - selle eest mingi hinnangu,» märgib Hannus. «Selline avaliku hindamise objektiks sattumine on paljudele väga hirmutav ja ebameeldiv. Seda enam, et kehalisi oskusi õpitakse katse-eksituse meetodil proovides.»
Psühholoog toob näiteks, et kui laps hakkab õppima mööda köit üles ronimist, siis ei tea ta ette, kui hästi see tal õnnestub. Sellises olukorras teiste nähes proovimine ning ebaõnnestumine võib tekitada suurt vastumeelsust kehalise kasvatuse ja liikumise suhtes üldiselt. Seetõttu nõuab kehalise kasvatuse tunnis tüdrukute ja poiste koos õpetamine selgelt turvalise proovimist, eksimuste läbi õppimist ning toetava õhkkonna loomist.
«Kui kehalise kasvatuse sisu on koos üksteist toetades õppimine ja harjutamine, siis ei ole ühtegi head põhjust, miks sugusid eraldi õpetada,» usub Hannus. «Kui aga tunni sisu on ebapiisava õppimise ja harjutamise foonil teiste nähes hindele sooritamine, siis võib vastassugupoole hinnangute objektiks olemine tunduda õpilastele eriliselt piinlikkust tekitav.»
Spordipsühholoog Aave Hannus usub, et me võiksime liikuda Eesti koolides samuti sellise liikumisõpetuse suunas, kus keegi ei karda uusi oskusi proovida ja harjutada ning poisse ei pea tüdrukutest lihtsalt häbi vältimise eesmärgil eraldama.