/nginx/o/2018/04/10/7770557t1h9533.jpg)
Theophile von Bodisco oli enne ja pärast esimest maailmasõda tuntud kirjanik mitte üksnes Baltikumis, vaid ka Saksamaal. Eesti keelde on tõlgitud tema kümnetest romaanidest vaid üks – «Vana vabahärra majas» - , mis kirjeldab nostalgiliselt baltisakslaste idüllilist elu 19. sajandi lõpu Eestimaal.
Wistinghausenid ja Stenbockid
Carl Alexander von Wistinghausen oli noorusaastail loobunud oma pärandist, Lihula ja Sipa mõisatest Läänemaal. Ta õppis Tartu Ülikoolis arstiteadust ja pärast kraadi omandamist sai lastearstiks Peterburis. Kui rahandusminister tegi talle ettepaneku asuda tööle Eestimaa kubermanguvalitsuses, võttis Carl selle koha vastu. Wistinghausen sai aktsiisivalitsuse juhatajaks ja ühtlasi kameraalkoja presidendiks. Vene-Türgi sõja puhkedes kutsus parun Wistinghausen ellu kohaliku Punase Risti komitee. Tema algatusel asutati ka Tallinnas pimedate laste varjupaik ühes kutsekooliga.
Paruni esimene naine Marie Caroline Rodde suri 1866. aastal, jättes Carlile kasvatada tütre Marie ja poja Reinholdi. Viie aasta pärast abiellus mees teistkordselt endast 23 aastat noorema Anna Adelheid Nicolette Theophile (Adele) krahvinna Stenbockiga.
Kolga mõisa Stenbockid oli suur ja nimeka ajalooga suguvõsa, kelle kaugemate esivanemate hulka kuulus Jakob De La Gardie, kelle tütar abiellus Rootsis Gustaf Otto Stenbockiga ja päris isa valdused Eestis. Adele emapoolne vanavanaema oli Henriette Stuart, sündinud Kant, filosoof Immanuel Kanti vennatütar. Henriette tütar paruness Theophile Stuart oli abiellunud krahv Karl Magnus Stenbockiga. Kui viimane päris oma nõolt Kolga fideikommissmõisa Harjumaal, asus perekond sinna elama. Pere üheksast lapsest seitsmes oligi Adele, kellest sai Carl von Wistinghauseni noor mõrsja.
Elama asuti Tõnismäele parun Tolli majja Kaarli kiriku vastas. Perekonda sündis viis last: Richard, Theophile, Edgar (suri noorelt), Erika ja Walter. Theophile Magda Eugenie von Wistinghausen sündis 15. märtsil 1873. Wistinghausenid olid väga seltskondlikud. Käidi läbi paljude sugulastega, suved veedeti Kolgas, arvukate Stenbockide seltsis. Nagu tavaks, olid lastel algul koduõpetajad, kes õpetasid keeli ja muusikat. Ema Adele ise oli väga musikaalne, joonistas ja maalis hästi. Theophile ei olnud emale esialgu kuigi lähedane, sest tolle eriline tähelepanu kuulus tema vennale Richardile, kes oli andekas muusik. Küll aga tundis Theophile erilist sidet isaga, kellel olid kirjanduse- ja kunstihuvid ning kes luuletas meelsasti. Carl von Wistinghausen suri 1883. aastal, kui Theophile oli kõigest 10-aastane ja tüdruk elas isa kaotust raskelt üle.
Kolga inspireeriv ja kujundav atmosfäär
Pärast perepea surma asuti vanaisa soovil tema juurde Kolga mõisa elama. Selles neoklassitsistlikus Eesti põhjarannikul asunud mõisas kees tihe seltskondlik elu ja selle vaimne õhkkond mõjutas tugevalt noore tüdruku tundeelu ja hingelist arengut. Kogu sealne seltskond tegeles mõne kunstialaga: maaliti, mängiti klaverit, luuletati või kirjutati, lavastati näitemänge ja anti oma lõbuks välja ajalehte. Toimusid piknikud, paadisõidud, ühised muusikaõhtud ja raamatute ettelugemised.
Kõige markantsemaks elanikuks Kolgas oli sel ajal kahtlemata 23-aastane Erik Stenbock, tulevane mõisa pärija. Krahv oli sündinud Inglismaal ja selleks ajaks juba tuntust kogunud Byroni apologeedi ja dekadentliku luuletajana. Ta rabas oma ekstsentrilisusega, kandes erksavärvilisi riideid – näiteks ererohelist ülikonda oranži särgiga. Ka sisaldas tema garderoob suurel hulgal kõikvõimalikke idamaiseid hõlste ja siidhommikumantleid. Lapsed talle meeldisid. Boheemlik kirjanik korraldas hea meelega koos nendega improviseeritud mänge ja teatrietendusi, kus tema eksootiline garderoob ohtralt kasutamist leidis.
Turvaline elu Kolga suures mõisamajas kestis vaid kaks aastat ja katkes vana krahvi surmaga 1885. Veel samal sügisel kolis Adele von Wistinghausen lastega Tartusse. See viis aastat, mis veedeti Liivimaal, oli suuresti erinev elust Tallinnas. Siin polnud suurt suguvõsa.
Kui nende pere Kolgast Tartusse kolis, tuli vahel ainult igavlev Eric neid vaatama, tuues lastele alati kaasa ilusaid asju, komme ja šokolaadi. Theophile vend Walter, kellest hiljem sai Revalsche Zeitungi toimetaja, on kirjutanud oma mälestustes: «Lisaks sai temaga koos ikka midagi erilist ette võtta. Ükskord ostis ta tänavakaupmehelt ära kõik õhupallid, mis sellel kaasas olid. Siis tellisime me kahehobusetroska, sõitsime ringi läbi linna ja ronisime seejärel Peetri kiriku torni. Siin viskas Eric kiiruga paberile mõned kirjad – nende seas oli ka leegitsevaid lembekirju –, sidus need õhupallide külge ja laskis linna kohale lahti. Peagi vajusid õhupallid muidugi maha ja sattusid osaliselt ka selliste inimeste kätte, kelles see nali koomilist meelepaha tekitas; kisa-kära oli palju, mis «ürituse» algataja soovidele ka täpselt vastas.» Kuid peagi krahv Stenbock tüdines mõisnikuelust ja kolis tagasi Inglismaale, et jätkata oma kirjanduslikku tegevust.
Oma tütarlapseea suved veetis Theophile Tsitre suvemõisas, mis asus Kolgast seitse kilomeetrit eemal. Seda Soome lahe ääres asunud suvemõisa nimetati Eesti silmapaistvamaks. Suvemõisa peahoones ja seda ümbritsenud villades elasid suviti paljud Stenbockide sugulased ja sõbrad. Seal sai supelda, purjetada, ratsutada ja tennist mängida.
J.v.Playe kirjanduslikud katsetused
Tartus hakkas Theophile käima Marie Muyscheli erakoolis ja elama pansionaadis. Seal sõlmiti esimesed sõprussidemed, sealhulgas koolikaaslase Susa Walteriga, kes õppis maalimist Julie von Hagen-Schwarzi juures ja kellest hiljem saigi maalikunstnik. Juba kooliajal tutvus Theophile põgusalt ka oma tulevase abikaasaga. Tema poolvend Reinhold õppis sel ajal ülikoolis ja kord külastas nende kodu venna sõber, õigusteadust õppiv Eduard von Bodisco.
17-aastase Theophile esimene kirjanduslik katsetus ilmus ajalehes Revalsche Zeitung ja kandis pealkirja «Palun, ostke sinililli». Selle andis trükki tüdruku õpetaja, kes oli märganud tema andekust. Lugu ilmus pseudonüümi J.v.Playe all, mis oli tuletatud inglise keelsest sõnast «mäng».
1890 likvideeris ema elamise Tartus ja otsustas koos vanima tütre Theophilega siirduda Itaaliasse ja Šveitsi tervist parandama. Neiu võttis seda kui meeldivat elukeskkonna vahetust, talle meeldisid uued paigad ja uued inimesed. Siis aga tuli mõneks ajaks koju tagasi pöörduda, sest aeg oli leeri minna. Theophile leeritati Kuusalus praost Kentmanni poolt. Seejärel sõideti koos emaga tervelt kaheks aastaks tagasi Šveitsi ja Itaalia päikese alla. Külastati ka mõningaid Saksa linnu. Nii peatuti näiteks pikemalt Berliinis, kus elati Unter den Lindenil. Ka vend Richard oli saabunud Berliini, et õppida muusikat.
Theophile võttis noortele aadlidaamidele kohaselt laulmise ja maalikunsti eratunde. Peale selle kuulas ta loenguid Dantest ja Kantist ning õppis itaalia keelt, et lugeda originaalis «Jumalikku komöödiat». Enim huvitas teda kirjandus ja kirjutamine. Ta osales iga kahe nädala tagant kirjandusõhtutel, kuhu kogunesid literaadid, kriitikud ja kunstnikud. Samuti käis Theophile palju teatris. Neiu eriliseks vaimustusobjektiks oli itaalia näitlejatar Eleonora Duse.
Theophilel oli ilmselgelt kirjutamiseks annet ja sulg jooksis tal kiiresti ja kergelt. Saksa kirjanik Paul Heyse, kellele algaja kirjaneitsi oma töid näitas, kiitis neiu peent vaatlejaloomust ja annet. Ainus, millest Heysel kahju oli, oli see, et Theophile oli naisterahvas ja seepärast minevat see särav anne kaotsi.
Neiu ise arvas küll, et tema oma annet kaotsi minna ei lase. Theophile tundis selgelt, et naistele seatud kitsad raamid olid tema jaoks ahistavaks saanud, ka tema ei jäänud puutumata emantsipatsioonituultest. Ta luges hoolega 1887. aastal ilmuma hakanud naisteajakirja Rigasche Hausfrauenzeitung, kus arutleti naiste haridusega seotud küsimusi ja ajale jalgu jäänud koolikorralduse üle. Kuigi Theophile unistas õppida ülikoolis ja elada vaid oma kirjanduslikele huvidele ning andele, oli tavade surve veel liialt tugev.
1893. aasta sügiseks kogus Adele von Wistinghausen oma pere jälle Tallinnasse ühe katuse alla kokku. Elama asuti Blumwerki majja Toompeale viiva Falgi tee otsa. Theophile jätkas kunsti, kirjanduse ja filosoofia eratundide võtmist. Õhtupoolikuid täitsid seisusekohasest positsioonist tulenevad seltskondlikud kohustused, visiidid ja külaliste vastuvõtud. Talle meeldisid korrapäraselt toimunud lugemisõhtud Isabella Ungern-Sternbergi juures. Theophile enese lemmikuteks olid Shakespeare, Dante, Tolstoi ja Dostojevski. Hilised öötunnid kulutas noor neiu kirjutamisele.
Magda Kaarsen kirjutas ja Theophile von Bodisco kasvatas lapsi
Kahe aasta pärast ilmus Tallinnas Kluge ja Strömi kirjastuses raamat «Skizzen» (Skitsid). Koos emaga olid nad leiutanud pseudonüümi Magda Kaarsen. See aitas varjata seisuslikku päritolu ja kaitses teda provintsliku seltskonna eelarvamuste eest. Sellegipoolest äratas teos suurt tähelepanu. Nagu pealkirigi ütles, koosnes raamatuke lühijutustustest. Osaliselt kirjutatud juba aastate eest Tsitres ja välismaal. Nende ainestik käsitles balti aadli elulaadi: suured ja ühtehoidvad perekonnad oma põlvkondade pikkuste traditsioonidega, jahi- ja külaskäigud, musitseerimine, õhtused ettelugemised, ballid jm. Riivamisi puudutas autor seal ka naise vabaduse teemat ja õigustatud soovi elus midagi enamat saavutada, arendada endas isiksust. Kuid seejuures jäi ta rangelt patriarhaalseid soorolle austavale seisukohale.
Esimeseks kriitikuks sai Theophilele maailmavaateliselt sarnane Eduard von Bodisco, kes toetas neiu püüdlusi. Töö käsikirjaga lähendas neid kahte. Kuigi noorkirjanik oli tahtnud elada vaid oma vaimsetele huvidele, andis ta siiski järele oma ajastu ühiskondlikule survele ja loobus sellest ekstravagantsusest, mis sookaaslaste seas heakskiitu ei leidnud. Pealegi leidis ta mehes teatud sarnasust oma kadunud isaga, turvatunnet ja vaimsust. Theophile andis Eduardile oma jah-sõna ja nad laulatati 8. augustil 1896 Tallinnas.
Perre sündis kolm last: Boris Renauld Theophil Eduard (1897-1973), Modest Theophil John Arwed Nicolai (1899-1961) ning Beatrice Theophile Anne (1903-1999). Kirjanduslikuks tegevuseks jäi neil aastail vähem aega, sest väikesed lapsed ja kodused toimetused neelasid noore naise täielikult. Sellegipoolest kujunes Bodiscode kodu Toompuiestee ja Falgi tee nurgal Tallinna vaimuinimeste kooskäimise kohaks.
Eeskätt just seetõttu, et Eduard oli lülitunud Eestimaa kirjandusliku ühingu tegevusse. 1903 valiti Eduard von Bodisco ühingu sekretäriks. See oli omamoodi väike akadeemia. Mitmesuguste teadusasutustega vahetati publikatsioone ja regulaarselt peeti ettekandeõhtuid. Ka tema naine võttis ühingu tööst aktiivselt osa. Kõrvuti Laura Marholmi ja Helene von Klotiga ilmusid Theophile artiklid naiste hääleõiguse, majandusliku sõltumatuse ja vabama hariduse kohta Rigasche Hausfrauenzeitungis.
Eestimaal elas «nii palju eestlasi»
Saabus rahutu 1905. aasta. Et kaitsta Baltimaade sakslust ja tõsta rahvustunnet, asutati Tallinnas esimene saksa naisühing. Kuid nende maailm oli ohus, kõik harjumuspärane kippus kaduma. Theophile teadvustas alles nüüd sotsiaalset ebavõrdsust. Seni oli kõik tundunud turvaline, kindel, muutumatu – suhe teenijatesse näis tema vaatekohast patriarhaalne ja enamasti saadi hästi läbi.
Ta kirjutas: «Esmakordselt näitas mulle saatus, et elu polegi midagi nii staatilist, nagu olin seda seni arvanud. Esimest korda kõikus pind jalge all, kõik harjumuspärane näis olevat rööbastelt väljas. Otsekui aimdusena kerkib õhku küsimus: «Kas Balti idüll on lähenemas lõpule?»». Alles nüüd märkas ta,et maal on ka «nii palju eestlasi».
Vapustavalt mõjus Saksa Interimstheateri mahapõletamine Tallinnas Uue turu ääres 15. oktoobril. Revolutsiooniga suleti mõneks ajaks ka koolid, mis samuti mõjutas tema ja ta laste igapäevaelu. Järgnenud hävitustöö mõisates oli suureks ehmatuseks kõigile baltisakslastele. Kohalesaabunud kasakate väesalku tervitati seetõttu kui väärtuslikke korra kaitsjaid. Nii on Bodisco meenutanud, kuidas jõulude ajal hobustel kasakad valvasid Toomkiriku ukse taga, niikaua kui baltisakslased jumalateenistusel käisid. Theophile von Bodisco kirjutas kaks jutustust, mis kajastasid 1905. aasta sündmusi.
Kuid seesama revolutsioon tõi kaasa ka teatavaid liberaalsemaid võimalusi naiste jaoks. 1906. aastal rajati ajakiri Baltische Frauenzeitschrift, mis soovis käia ajaga kaasas ja tuua naise välja koduste kohustuste ringist. Kolleegiumi hulgas olid tuntud saksa naisõiguslaste seas ka tallinlannad Theophile von Bodisco ja Elisabeth von Rosen.
Ühena esimestest baltisaksa naistest pidas Theophile 1906. aastal Eestimaa kirjanduse seltsis ettekande «Traagiline süü». Saal oli rahvast täis üksnes asjaolust, et naisterahvas ettekannet pidas. Esitlus kujunes menukaks. Theophile on meenutanud, kui hämmastunud ta oli, kui peale ettekande lõppu õpetajanna paruness Buxhoevden talle liigutusest pisarates kaela langes. Järgmise ettekande pidas Bodisco 1909. aastal Eduard von Keyserlingist. Mõlemad ilmusid ka trükist ja nüüd juba tema enda õige nime all. Hiljem hakkas Theophile kuuluma ka seltsi juhatusse ja koordineerima kirjanduse ja kunsti sektsiooni.
Samaaegselt sisustas naine Düna-Zeitungi rubriiki «Kirjanduslikud uited». Ta retsenseeris Maeterlincki, Taube, Rilke, Keyselingi jt teoseid ning kirjutas arvustusi uuemast luulest. Ka näidendite kirjutamist polnud naine unarusse jätnud: 1909. aastal lavastas Tallinna asjaarmastajate teater tema ühevaatuselise näidendi «Armuhüüd».
Kirjanik Theophile von Bodisco igatsused
1913. aastal avaldas Theophile von Bodisco oma esimese ja ülieduka romaani «Vana vabahärra majas». See trükiti Saksamaal Samuel Fischeri kirjastuses. Tallinnas oli raamatu ilmudes kogu Kluge&Ströhmi kirjastuse vaateaken täidetud vaid Bodisco romaani köidetega. Ströhm oli kohe tellinud 500 eksemplari. Kohalik kriitika võttis romaani väga soojalt vastu. Berliinis ilmus esikromaan järgnevate aastate jooksul koguni neljas kordustrükis.
Romaan «Vana vabahärra majas» põhines autori lapsepõlvemuljetel. Tegevus toimub ühes Eestimaa põhjaranniku mõisas, mis vägagi meenutab Kolgat. Nimitegelase prototüübiks on aga ilmselgelt tema oma vanaisa, kes auväärse patriarhi kombel koondanud enda ümber kogu noore ja arvuka suguvõsa. Tegevusaeg – tema nooruspõlv – oli veel aeg, mil baltisakslus tundus igavesti kestvana. Mõistagi on mõisaelu täis tärkavaid tundeid, flirti ning armastust. See on kui igikestev pühapäev. Ainsaks ebamugavuseks, et «šampanjat tuli juua punase veini klaasidest». Teoses on tajutav Bodisco tugev empaatia kirjeldatava maailma vastu.
Aasta hiljem esitas Theophile kirjastusele uue romaani käsikirja: «Püha Luuka kihelkond». Ka see raamat võeti hästi vastu. Kuigi selles romaanis oli peategelaseks valitud pastor, oli see samuti juurte leidmise lugu ja kujutas balti maa-aadli elu seekord mitte ainult ühe mõisa, vaid ühe kihelkonna piirides. Prototüübiks oli Harju-Madise kirikla, kus lähedal Põlluküla mõisas Bodiscod kaheksa aastat oma suvesid veetsid.
Ühe maailma hääbumine
1917. aastal kõikus maailm baltisakslaste ümber teist korda. Siberisse saadeti rida aadli- ja vaimulikkonna juhtivaid tegelasi. Kui puhkes vabadussõda, toetas Theophile väga Balti hertsogiriigi ideed. Kuid sündmused ei kulgenud selles suunas. Väga ootamatult sai tõeks, et need eestlased ja lätlased, kes seni truult ja vaguralt baltisakslasi teeninud olid, olid valmis looma omaenese riiki. Ja mitte ainult – nad olid oma otsustavuses valmis maa pealt pühkima kogu baltisaksa maailma. Suleti kõik Saksa ajalehed ja seltsid, eestlaste omandusse läksid nende mõisad. Maavaldused, mis olid olnud baltlaste eksistentsi aluseks, tükeldati ja jagati laiali. Aadel suhtus sellesse kui kättemaksu ja tänamatusse.
Olgugi, et Bodiscodel polnud mõisaomandit, kaotasid nemadki pinna jalge alt. Eduard jäi ilma oma tööst maamaksukomisjoni sekretärina. Tänu oma laialdastele teadmistele leidis ta rakendust Eestimaa põllumajandusliku seltsi presidendina. Pojad astusid küll Tartu Ülikooli õigus- ja arstiteaduskonda, kuid õppetöö eestikeelseks muutumisel lahkusid Saksamaale : Boris Karlsruhe ülikooli ja Modest sõjaväeteenistusse.
Theophile ise oli lahkunud Riia kaudu Saksamaale 1918. aasta lõpus. Ta tegeles Vene kirjandusega ja pidas Berliinis loenguid Dostojevskist. Tagasi Eestisse tuli ta alles mais 1921. Bodiscod veetsid oma ühise suve nagu tavaliselt maal, seekord Paasiku mõisas, kus juulis tähistasid ka hõbepulmi.
Lähiajaloo sündmuste otsese peegeldusena kirjutas Theophile romaani «Hääbuvast maailmast», mis ilmus algul ajalehes Deutsche Rundschau joonealusena ja seejärel 1921 raamatuna. Kui seni olid eestlased etendanud tema teostes vaid «tumehalli tausta», siis nüüd ei saanud ta neist ja nende ambitsioonidest enam mööda vaadata. Aristokraadina ei varjanudki ta oma põlgust pööbli suhtes, kuigi mainis ka möödaminnes: «Rahvad saavad küpseks, et esindada ennast ise, seda ei saa takistada mitte ühegi vahendiga maailmas. See, mis ebateadlikult pimeduses ootas, mis toitus kord saksa kultuurist, nõudis nüüd kisaga oma meistri minemaheitmist. /…/ Võib olla isegi midagi ilusat ühes arenevas rahvas, igatsuses omaenda elukorralduse järele.»
Kuid hoopis rohkem kui eestlaste saatus, huvitas teda baltisakslaste tulevik. Oma romaani pealkirjaga oli ta sellele vastuse tegelikult leidnud – «üks hääbuv maailm». See maailm oli juurtega oma maast lahti kistud ja sellel puudus igasugune tulevik. Paljud baltlased olid juba lahkunud Saksamaale. Ka Theophile nägi selles ainsat väljapääsu: kui baltlusel on lõpp, siis «voolame taas suurde sakslusse tagasi, kust me oleme tulnud».
End lahti rebida…
1922. aastal sõitis Theophile üksinda Berliini ja oli ära peaaegu aasta. Ta kasutas seda aega viljakaks kirjanduslikuks tegevuseks. Saksa ajalehtedes ilmus mitmeid Bodisco esseesid ja jutustusi. Peamine oli aga oma neljanda Eesti-ainelise romaani «Dorothee ja tema kirjanik» kirjutamine. Esmakordselt viis Theophile romaani tegevuse kaugemasse minevikku, kirjutades August von Kotzebue Tallinna perioodist. 1925. aasta oli kirjanikule eriti viljakas, ta avaldas palju ja heitis esmakordselt kõrvale Eesti ainese.
Eduard ja tütar Beatrice olid seni elanud ikka veel Tallinnas. Preili von Bodisco käis tööl ja tantsutundides Gerd Neggo juures. Kuigi kogu aeg oli õhus olnud plaan terve perega Saksamaale kolida, siis tegelikkuses sai see teoks alles pärast seda, kui Eduard 1926. aasta suvel infarkti sai ja tervislikel põhjustel pidi loobuma töökohustustest. 1927. aasta aprillis, pärast seda kui vanem poeg oli kirjutanud Berliinist, et ta oli leidnud sobiva korteri, lahkusid Bodiscod Eestist ega pöördunud enam kunagi tagasi. «Ärasõidupäeval oli kohutav ilm, vihm, millist ammu polnud nähtud ja tugev tuul. Tundus, nagu ei tahaks kodumaa meid ära lasta,» meenutab kirjaniku abikaasa oma mälestustes.
1927-1932 elasid Bodiscod Berliinis, Theophile tegi lehtedele kaastööd, kirjutas ja avaldas palju. Aastatel 1932-39 elati Blankenburgis, Harzi mägedes. Siis aga koliti Berliin-Steglitzisse, mis oli pealinna kõige kõrgema elatustasemega rajoon. Kahjuks suri abikaasa Eduard juba 1940. aastal. Ka Theophile ise ei saanud kuigi kaua Berliinis elamist nautida - pommirünnaku tagajärjel põles suvel 1943 Bodiscode maja Feuerbachstrassel koos kirjaniku käsikirjade ja raamatutega.
Theophile kolis küll seejärel Bad Schachenisse Bodeni järve ääres ja pani seal veel kirja oma memuaarid, kuid tema elutahe oli juba kustunud. Kirjanik lõpetas oma elu enesetapuga 17. juunil 1944.
Kuigi võõrastavalt seisuslikud, olid Theophile von Bodisco romaanid meisterlikult kirjutatud. Ta on juba ammu täiesti unustusehõlma vajunud, kuid oma kaasaegsete hulgas oli Bodisco väga loetud ja armastatud autor. Ainuüksi Saksamaa kõige parimas – Fischeri kirjastuses – ilmus temalt üle kahesaja teose.
Kasutatud: