Naiste kriisikodus käib nõustamisel hulk 30ndates eluaastates naisi, kes kunagi pärast gümnaasiumi lõpetamist loobusid edasiõppimisest ja hoopis abiellusid varaka mehega, kirjutab Pealinn.
Naise peksmine on tavapärane isegi ühiskonna koorekihis
23. mai 2011, 14:38
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
«18-20-aastaselt olid nad väga ilusad, käisid missivõistlustel, said ärimehe naiseks,» räägib Tallinna naiste kriisikodu juht Inga Mikiver, «nüüd on viisteist aastat mööda läinud, kodune terror süvenenud, aga naisel on väga raske kodust ära tulla, sest haridust tal ei ole ja tasuvat tööd leida on peaaegu võimatu.
Mikiveri sõnul ongi vägivaldset suhet kõige raskem lõpetada naistel, keda nende mehed n-ö kuldse lõa otsas hoiavad - pärast peksu minnakse kulla- või kasukapoest läbi ja juhtum on lahendatud.
Kodust lahkudes saaks glamuurse eluga harjunud naise elujärg hirmsa paugu, nendib Mikiver. «Meile nõustamisele tulles on nad täielikus šokis. Üks ütles, et issand, ma pean nüüd hakkama ühistranspordiga sõitma. Teine ahastas, et peab kolima ema juurde Lasnamäe kolmetoalisesse korterisse. Nad on harjunud elama mitmekorruselises eramajas, sõitma uhkete autodega.»
Mikiver soovitab tüdrukutele omandada enne suhtesse astumist haridus ja elukutse. «Materiaalne sõltumatus on see, mis aitab väljuda vägivaldsest suhtest.»