Pärnus on auküsimus juba maikuuks pruun olla, peetakse seda siis uuemal ajal tervislikuks või mitte. See on tõeline päikesekummardajate maailm, kus päevitamiseks sobivad varjulised majanurgad ja rõdud. Avaldame katkendi Piret Tali värskest raamatust «Minu Pärnu».
Isegi kummalise kliimaravi paviljon ENSV eksperimentaalse ja kliinilise meditsiini instituudi kurortoloogia osakonnas, kus päikese mõju uuriti, ei pannud naisi selle mõju ümber hindama.
Randa minna sai õpikute, raamatute ja sõpradega. Sinna võis minna ka ilma igasuguse ettevalmistuseta nagu näiteks rätikute ja supelriieteta. Naisterand oli selline paik, kuhu said lipsata ka siis, kui olid tööl või koolis, ainult liivaste riiete leidmine oleks hiljem tekitanud küsimusi.
Igal juhul jäi naisteranda minnes ära küsimus, millised päevitusriided valida. (Kaubandusest ju valida polnud nagunii midagi.) Need, mis keegi ise heegeldas või kudus, ei kannatanud aga kriitikat. Eriti pärast veest tulekut. Nailon jällegi oli defitsiit.
Naisterand tähendas ka seda, et sulle ei ujunud külje alla mõni isehakanud donžuan mesijuttu ajama. Naisterannas said rahulikult raamatuga vedeleda, juttu ajada ja ujuda. Üllataval kombel oli see alastiolek täiesti aseksuaalne. Sest siin puudus vastassugupool. Kui, siis oli see binoklitega ja kõrkjates.
Ajalooliselt on Pärnu rand olnud pikalt kahesooline, mere suunas seistes parem pool (muulide poole) naistele ja vasak meestele. Segarand tekkis alles 1920. aastatel ja mitte laias ulatuses. Kus varem selle häbi ots oleks olnud, et mehed ja naised segamini suplevad.
Naisterand suutis üllataval kombel üle elada nõukogude aja. Tundus, et kellelgi ei tekkinud küsimust, miks peaksid naised saama paljalt päevitada. Piisas vaid siltidest ja jõulistest mammidest, et mehed sinna nägu ei näitaks. See oli ise reguleeruv ja ilma igasuguste valvuriteta süsteem.
Kui Pärnus juba Eesti kaitsevägi tegutses, oli neil kombeks harjutada marssimist ja vastupidavust parkides ja rannal. Kuni sattus pataljoni nooruke allohvitser, kellele tundus hea mõte, et poisid läbivad kükkiskõnnis liivaranna. Või jagas keegi lahke sõber talle selle soovituse alustada teed muulide juurest.
See oli nagu roheline liikuv põõsas keset roosade inimkehade merd. Vaikust jätkus hetkeni, kui nad jõudsid kaldajoont pidi naisteranda. Paarkümmend meest naisterannas oli ülim jultumus, mida kohalikud daamid olid näinud! Kisakoor ja asjade pildumine oli vähim, mis juhtus. Ja see, mis siis pataljoni telefoniliinidel lahti läks, oli uskumatu. Oli ülimalt kurje ja oli ka sõbralikke naisi. Mõned soovitasid koguni, et las poisid võtavad riided maha ja tulevad randa inimeste sekka, et mis nad siin kükkis ja vormis higistavad, kui teised puhkavad ja jäätist söövad.
Küsimused naisteranna mõttekusest hakkasid tekkima alles uue vabaduse tulles. Kui keegi kohalik härra saatis õiguskantslerile kirja, et tema vabadust paljalt päevitada naisterand piirab.
Mulle tundub, et see ala jääb iga aastaga väiksemaks. Küll tekivad sinna jalgpalli-, küll võrkpalliväljakud, siis tõstetakse silte koomale. Tundub, et naised on oma ranna käest ära andnud. Võib-olla puudub ka piisavalt tugev mass jõulisi naisi, kes end ranna suhtes kehtestaks. Nemad sõitsid rongiga kodumaale tagasi. Ja kohalikel daamidel napib kuraasi.
Loe edasi raamatust «Minu Pärnu».