João Lopes Marques: jälle on kõneteemaks vägistamine

Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Foto: Erakogu

Tšingis-khaan. Esimene, kellele ma mõtlesin, kui uudist kuulsin, oli Tšingis-khaan. Loogiline muidugi. Dominique Strauss-Kahni nimes on küll h-täht pärast a-d, aga sellise perekonnanimega elamine on arvatavasti ikkagi paras katsumus.
 

Jah, räägin IMFi endisest juhist, prantslasest, keda süüdistatakse New Yorgi ühe lukshotelli guinealannast toatüdruku vägistamises nädal tagasi.

Sellised uudised püüavad alati mu tähelepanu. Mind ei huvita niivõrd vägistamise akt ega vägistaja isik, kuivõrd tänapäeval vägistamise ja vastu tahtmist paaritumise määratluse taga olevad psühholoogilised ja sotsiaalsed mehhanismid.

Mäletate veel Julian Assange´i juhtumit eelmisel aastal? Kui Wiki Leaksi asutajat süüdistati Rootsis kahe naise rüvetamises?

Kahtlemata on vägistamise ja seksuaalse kuritarvitamise vahel väga suur erinevus. See on omaette teadus – delikaatsemgi ehk kui raketiteadus.

Mäletan, kuidas käitus Portugalis mu enda esimene girlfriend, kes on siiani, veel paarkümmend aastat hiljem, mu lähedane sõbranna: kui olime lahku läinud, üritas ta meie ühiseid sõpru veenda selles, et me olime koos süütuse kaotanud ja mina olevat teda selleks vägisi sundinud.

Sõna, mida ta kasutas, oli mõistagi palju julmem. Võite arvata, mis see oli. «Vägistas», õigus.

Olgem ausad, Dominique Strauss-Kahni skandaal on maailmas toimuvale sümptomaatiline. Puritaanlikes ühiskondades on kombeks väidetav vägistaja pikemata süüdlaseks mõista.

Näiteid: Rootsi ja USA. Alles kogutakse kohtu jaoks informatsiooni, kui mees lüüakse juba risti, otsekui oleks neil kaasaegsetel ühiskondadel põletav vajadus matšosid lintšida. Ja mida mõjukama süüdistusalusega on tegu, seda kiiremini ta avalikkuses põrmustatakse.

Mehena on mul sellest, vabandage väga, kahju. Mitte härra Strauss-Kahnist, kellega ma pole isiklikult kunagi kohtunud, vaid mind kurvastab primitiivne käitumine. Mehaanika.

Siiani pole Strauss-Kahni loos esitatud mingeid tõsiseid vasturepliike, on ainult toatüdruku tunnistus. Küll tapetakse, põhjustatakse üleilmseid finantskriise, ollakse mõrtsukterrorist, aga potentsiaalne vägistaja on inimkonna suurim vaenlane juba enne igasuguste reaalsete tõendusmaterjalide esitamist.

Liiga julmad kujutluspildid, et hukka mõistmast tagasi hoida: «Rikkus noore naise elu!», «Mis siis, kui tüdruk sai HIVi?», «Kas ta ootab soovimatut last?»

Spekuleerida ju võib, aga arvesse tasub võtta fakte, millele enamik inimesi ei mõtle: 1) seksuaalvahekorra järel partneri süüdistamine on klassikaline käitumine: naine, kes esialgu oli vahekorraga nõus, võib hiljem meest vägistamises süüdistada; b) vägistamisfantaasiaid on sagedamini naistel kui meestel.

Võib arvata, et olete mu jutust kergelt šokis. Ka mina olen šokis iga kord, kui sellisel teemal pikemalt mõtisklen. «Ta kirjutab sellest ainult sellepärast, et ta on mees,» võib lugeja mõelda. Ja teil on õigus. Minu kindel seisukoht on aga, et selline maksimalism peab lõppema. Manihheism. Inkvisitsioon.

Teades härra Strauss-Kahni minevikku naistemehena ja tema erakordset libiidot, usun, et toimuv seebiooper alandavam olla ei saakski. Seda enam, et eksperdid teavad rääkida, et võimukad mehed käituvad sageli ettearvamatult. Karistamatuse tunne tekitab neis põnevuskõdi ja üleliiast enesekindlust.

Nende käitumise taga on akuutne enese põlistamise soov ja põhjendamatu grandioossuse tunne, veel rohkem aga ka arvamus, et nende «sihtmärgid» on valmis nende ees sõrmenipsu peale kummardama – või antud juhul ka põlvitama.

Seesugust püsivat priapismi nimetab osa psühholooge ajaloo obsessiivseima Rooma imperaatori järgi Caligula sündroomiks.

Küllap meenusid teile nüüd poliitikud, nagu Bill Clinton ja Arnold Schwarzenegger, režissöörid, nagu Roman Polanski, artistid, jalgpallurid, poplauljad… Minu fookuses on aga endiselt Strauss-Kahn…vabandust, Tšingis-khaan: olen kindel, et see ennatlik automaatne karistamine, mille tunnistajateks me oleme, tuleneb osaliselt inimkonna minevikutraumadest ja meisse kodeeritud geneetilisest informatsioonist.

Kaheksa aastat tagasi tõestasid geneetikud, et üks iga 200. täna elavast mehest on Tšingis-khaani sugulane (neil on sama Y-kromosoom, nagu sellel 1162-1227. aastail elanud Mongoolia sõjardil). Tänu oma ekstravagantsele isasele käitumisele olevat ta sigitanud ligi 20 000 last ja 8 protsenti Kesk-Aasia meestest olevat täna tema järglased.

Liiga palju? See oleks eufemism. Siin võib näha omamoodi geneetilist holokausti.

Sellegipoolest kogu meessugu selle pärast demoniseerida on ka ebaõiglane: vanadest traumadest üle saada on meie – nii meeste kui naiste – ühise evolutsiooni osa. Meil on see vastutus.

Karistus peaks alati olema hoiatus. Pole kahtlust. Aga see on õigustatud alles siis, kui inimese süü on tõestatud. Vastasel juhul: kas süütu inimene (mees) saab enam kunagi süümärgist vabaks saada?

*Valik João Lopes Marquesi varasemaid arvamuslugusid on koondatud kogumikesse «Minu ilus eksiil Eestis» ja «Minu väga ilus eksiil Eestis».

Tõlkinud Teve Floren
 

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles