Pimedad käigud, varemed ja linnadžungli ohud - kes tahab end proovile panna? Seiklusspordi hooaeg on käes!

Sadagu lund, põrsaid või pussnuge – seiklusspordihooaeg on ametlikult avatud! Tegelikult ei lähegi ilm seiklejale suuremat korda, pigem lisab elamustele värvi. Arter tegi kaasa Tallinna linnarogaini ja koges ühe õhtu jooksul rohkem seiklusi, kui näeb keskmises Eesti filmis.

Elu nagu arvutimängus! Valid raja, kuid teele ilmuvad takistused ja ohud, ehmatused ja üllatused. Rogainis ei piisa kiiretest jalgadest, ka pea ragistab kaasa nagu kompuuter. Ja kõik see kokku on nii põnev, et pingutust ei pane tähelegi!

Olen kogu elu Tallinnas elanud, kuid rogainides tunnen end kui Maale eksinud tulnukas. Võistlus viib põnevatesse paikadesse, kuhu niisama kunagi ei satu – lagunevate laskemoonaladude vahele vettinud tühermaale või hüljatud kasvuhoonete keskele ju romantilisele jalutuskäigule ei lähe! Kuid rogaini puhul on avastamislust osa võlust.

Tallinna Linnarogain

FOTO: Aldis Toome

Linnaüllatused lähevad pimeduse tihenedes üha pikantsemaks.

Aknast sisse, teisest välja

Start antakse küll linnas, kuid otsemaid paneme võpsiku poole punuma. Esimene punkt on, nagu rahvarohkete võistluste puhul ikka, paras rabelung, kuid kõik saavad üksteisel sõbralikult seljas elades ja vennastudes oma piiksud tehtud. Seiklussportlased on omamoodi rahvas, üksmeel ületab siin selgelt konkurentsivaimu. Tegu on küll võistlusega, kuid esmatähtis pole tulemus, vaid elamus! Teine seikleja rajal on alati sõber, kellele pigem teed näitad, kui jala ette paned.

Tallinna Linnarogain

FOTO: Aldis Toome

Meie teekond jätkub Astangu mahajäetud aladel – ja see on seiklusjanusele täistabamus. Talla all jäised kraavid ja murumättad, oksad peksavad näkku ja kohati peab tegema päris pikki hüppeid, et mõnest märjemast kohast üle saada. Kuid see on äge! Ei märkagi, kuidas kilomeetreid üha koguneb. Punktid on peidetud puha varemete vahele: hops aknast sisse, punkt kirja ja mõne lahtise ava kaudu taas punuma. Nagu seiklusfilmis! Ainult selle eelisega, et sa ei pea kaasa elama kellegi teise tempudele ekraanil, vaid saad seda kõik ise teha!

Järgmine punkt paikneb kirjelduse järgi koopasuus, sinna jõudmiseks tuleb kiilasjääga kaetud järsakust üles saada. Peab hoolega vaatama, kus kets peab ja kust kinni haarad, et õnnestuks ennast üles vinnata. Pulss hüppab reipalt lakke ja see krutib meeleolukraadid veel kõrgemale.

Parimad palad on aga veel ees! Ühe punktini jõudmiseks tuleb ronida sügavale kottpimedasse koopasse. Sissepääsuots on kohati nii madal, et minusugune telemast-seikleja peab end pooleks voltima, et mitte pead ära lüüa. Õnneks andis korraldaja teada, et pealamp tasub ühes võtta. Kükloobina on koopas päris tore ringi konnata. Seiklussport ongi seepärast vaimustav, et lubab ka täiskasvanuna jätkata kõiki neid vingeid mänge, mida lapsena armastasid. Omal ajal sai Lasnamäel vene poistega kõik poolikud ehitustandrid ja pimedad käigud läbi kolistatud, sest kes siis ei tahaks ronida sinna, kus on pime ja põnev.

Tallinna Linnarogain

FOTO: Aldis Toome

Läbiklohmitud tagapool ja kaks mudast küünarnukki

Õhtupäike heidab kuldseid varje, linnud juba laulavad puulatvades ja jooksusammude vahele saan sisse hingata ehtsat-erutavat kevade lõhna. Aga ennäe imet – Nõmme mägi mu ketsi all pole kevadest veel kuulnudki. See magab siin, ise sügavas jääs ja libe kui kurivaim! Minu maastikujooksuketsidele on see liig. Üks hooletum samm ja juba maandun nätaki tagumikule. Kukun ikka päris korraliku skoori, aga ajan end iga kord taas reipalt püsti ja hoogu maha ei võta. Imelugu küll – ohtrad lumelauakukkumised on ilmselt tapnud mu tagapooles kõik valuaistingut edastavad närvid. Või siis peitub saladus adrenaliinis – võistlus on põnev, rada äge, aega siin veel valu tunda või kukkumiste üle arvet pidada.

Nõmme nõlvale läheneme järsemalt küljelt. Punkt istub täpselt tipu ligi ja peab peenikest naeru, nähes, kuidas seiklejad neljakäpukil põrgulibedat pinnast mööda üles üritavad pääseda. Kohati on see tõeline klaas! Iga juurikas, kivi ja puutüvi läheb abivahendina käiku, aga küll see on vastik ronimine. Punkt käes, tuleb aga õnnetuseks ka alla tulla. Hops! on jalad alt läinud ja kelgutan kogu tee täie lauluga alla. Huilgan kõigest kõrist ning mõned samal ajal tõusu võtvad seiklusvennad hõikavad ergutavalt kaasa. Huh! Jube oli, aga alla ma sain – mis edasi?

Jooks mööda jäätunud metsaalust, kus pole suuremaid tõuse-langusi, tundub pärast äsjaseid elamusi juba päris leebe. Kraaviga on aga teised lood. Sealt on vaja otse üle lennata, kuid kevad on vahepeal jää õhukeseks närinud. Kraavi täitvaid vanu rehve pidi keksides peaks kuiva jalaga üle saama. Mina kahjuks nii osav ei ole – siuhti, astun vasaku jalaga täpselt rehvi keskelt läbi ja lõpetan musta plärtsatusega mudas. No aga oli ka aeg – rogainima tulles olen alati valmis, et saan märjaks ja mudaseks. See käib lihtsalt sedasorti lõbu juurde. Mõni kilomeeter eemal suudan ka kõhuli käia. Haagin ühe jala osavasti lume varjus luurava juurika taha ja ongi korras. No vähemalt ei tunne mu märg jalg end enam üksildasena, kui talle on toeks kaks mudast küünarnukki.

Tallinna Linnarogain

FOTO: Aldis Toome

Reostus- ja ründeromantika

Vahepeal on päev end märkamatult õhtusse sättinud. Majanurga tagant lagedale joostes avaneb mu silmadele kõige kaunim kuldroosa päikeseloojang. Kuid keset valgusmängu troonib jurakas korsten, lilla-oranžikirju tossujutt taevasse kerkimas. «Mmm, milline reostusromantika,» jõuan endamisi õhata. Kuid paralleelreaalsuses võtavad mu jalad endiselt sama tihedaid jooksusamme nagu tööstusliku õmblusmasina pisted. Mõte võib uidata, aga jalgadele peab ka valu andma. Keksin üle praksuva jääkattega lompide ja poollibeda muruplatsi ning pean paratamatult aeg-ajalt ka jalgade ette vaatama.

Märkamatult ongi meie linnarogaini teekond jõudnud varemetest-võpsikutest paneelmajade labürinti. Siin varitsevad sootuks uued ohud – inimesed! Hakkab hämarduma, majade vahele laskub vaikus, kuid aeg-ajalt lõhestab seda vali karjumine. Võta nüüd kinni, on see hädakisa või eufooriahõisked. Linnaüllatused lähevad koos pimeduse tihenemisega üha pikantsemaks.

Tallinna Linnarogain

FOTO: Aldis Toome

Ühe poe nurga taga seisab neli noormeest, nende vahel maas kaheliitrine Double Bock, seltsiks Lauaviin. Julgust näikse piisavalt võetud olevat, kõik nad keeravad laiad irved näole, hõiguvad ja lehvitavad mulle innukalt. Lisan kiirust.

Joogipunkti jõuame siis, kui on juba täiesti pime. Krahman papptopsi sooja veega ja kappan edasi. Veidike maad eemal, tankla lähistel, märkan prügitünni, kuhu tühi tops susata. Mu kaaslane on jupp maad eemal, nii teen põike hämarasse tanklasse päris omapead. Edasine tundub mulle uskumatu nagu film. Hämaras seisab noormees, vehib ühemõtteliselt oma jopehõlmu kinni-lahti ilmse eesmärgiga ettejuhtunud naiskodanikule midagi näidata ja kisab: «Tahad? Ei taha?» See on liiga naljakas, et olla tõsi! Ma purskan valjusti naerma. Aga tolleks ajaks juba üsna töntsid ja väsinud jalad võtan uue hooga alla küll ning meie tempo tõuseb tänu sellele vahejuhtumile tublisti. Haavunud kodanik pakib hõlmad kokku ja kaob pimedusse.

Üheksakordsete paneelmajade akendes süütavad elanikud sadu tulesid. Mõni piilub vargsi vaibakloppimispuude suunas kihutavad seiklussportlasi ja muigab: «No on hullud.» Möödub seltskond noori, kõigil hõõguvad konid näos, ja üks teatab: «Ma ei saa küll aru, miks nad seda endale teevad? Sportlased on napakad!»

Tallinna Linnarogain

FOTO: Aldis Toome

«Noh, pane nüüd, meil on veel 25 minutit jäänud,» innustab tiimikaaslane. Mu jalad on äsja pidulikult teatanud, et rohkem nad koostööd teha ei soovi, kuid mingi valemiga liigun endiselt, küllap inertsist. Mulle on see hooaja esimene seiklusvõistlus. Tõehetk saabubki täna – kaua ma vastu pean? Finiši eel jõuan aga üllatuslikult isegi spurtida ja tulemus pole avaetapi kohta ka sugugi kehv – seitsmes koht segatiimide põhiklassis. Kuid adrenaliini allatulek võtab tunde. Küllap arvab keha endiselt, et elu on ohus ja tuleb dinosauruse eest ära joosta…

Võistlust lõpetades olen megaõnnelik! Rajal kogetud raskused, eneseületuse valu ja võlu, ehmatused ja üllatused – kõik see kokku annab kordumatu elamuse! Kui ma poleks tulnud, ei saaks ma seda mitte kusagilt. Pole siis ime, et seiklussport on sõltuvusttekitavalt äge.

ROGAIN

Meeskondlik seiklusspordivõistlus, kus ette antud aja jooksul saab valida ise raja ja võetavad punktid. Orienteerumise eesmärk on koguda võimalikult suur punktisumma. Lühemad, 3-4-tunnised etapid sobivad ka algajale, pikemad (ööpäev ja kauem) kestvad ultravõistlused eeldavad kogemust.

Tempo saab ise valida – üks matkab, teine spurdib. Peretiimid ja lapsed saavad mõõtu võtta lihtsama ja lühema rajaga Supernoova klassis.

Seikle sinagi!

Seiklusspordist on saamas üks populaarsemaid rahvaspordialasid. Sarju, mis pakuvad nii füüsilist väljakutset, põnevust kui ka vaheldusrikast rada, tuleb üha juurde. Mõned populaarsemad neist:

  • Wilderness.ee Mitmekesised jooksud, rogainid ja muud vinged seiklusüritused öösel ja päeval, korraldajaks ACE Adventure Team.
  • Seiklushunt.ee. Rogainisari, Vägilase jooks, multisport ja palju muud põnevat seiklusjanulistele.
  • Xtsport.ee. Rogainid ja spordilaagrid, palju adrenaliinirikkaid üritusi.
  • Xdream.ee. Osalejaterohkeim seiklusspordisari X-dream, neli elamusrikast suvist etappi ja talvine võistlus.
  • Orienteerumine.ee. Päevakud ja orienteerumisvõistlused üle Eesti.
Tagasi üles