Loore Linnu elu mängureeglid. Kuidas hakkama saada solvangutega?

Foto: Pexels / CC0 Licence

Kes siis ei oleks elu jooksul saanud tunda kellegi pahameelt või otseseid solvanguid. Mäletad tunnet, nagu oleks löödud. Haavatud, valus, kibe, pettunud, solvunud. Aga tead, need on kõik ohvripositsioonid. Kõik need tunded, mis tekivad vastusena löögile, on tegelikult ohvri tunded.

Võitja ei tunne solvangut isegi ära. Ta on võitja. Teda ei taba löögid ega kiusa vaen. Võitja teab alati, miks miski toimub. Tema maailmapilti ei riku kellegi väiklane viha. Sest ta ei lase sellel toimida ega lase endale ligi midagi, mida ta ei soovi. Võitja määrab ise oma piirid – ikka need piirid – sest ta on teadlik oma valikutest ja oma elus toimuvast.

Solvamiseks on palju viise. Internetiavarustes liigub inimesi, kes päriselus ei tee kärbselegi liiga, kuid ekraani vahtides muutuvad koletisteks. Nende reaalsus on moondunud ega peegelda isegi enam neid endid, vaid peegelpilti moonutisest. See on mitmekordne peegeldus, millel on tegeliku, reaalse eluga väga vähe ühist.

Internetihuligaan ei ole inimene, ta ei ole arvestatav vastane. Ta on mittekeegi. Teda saab tõsiselt võtta ainult nii palju, nagu mingis mängus, kus tuleb eest ära joosta või vastu panna nähtamatule vaenlasele, tegelikkuses teda ei ole. Seega pole mõtet raisata oma energiat millelegi, mis ei tähenda üldse midagi. Kõik, millesse panustad oma energiat, kasvab. Seega pole mõtet panustada millessegi, mis on ebamäärane, tühine, arusaamatu ega pea kasvama, kohe mitte kuidagi. See pole mõistlik. Panusta energiat millessegi, mis teeb rõõmu. Tee selle asemel oma tööd veelgi paremini, sest sa oskad midagi, mida solvaja kohe kindlasti ei oska ega tee.

Mõistlik on ennast säästa

On mõistlik vahel puhata, mitte midagi teha, olla lihtsalt niisama, vahtida taevast, pilvi, vett... jalutada. Astuda oma orav-rattas ringist välja ja teha sügav hingetõmme. Siis vaadata, kas paistab teistmoodi see, mis tundus õudne ja vastik, kas selle tähtsus alanes? Just tähtsuses on asi – ja selle määrad ka ise, kui palju saab üks või teine asi su elu kõigutada. Mis tähendus on sellel n-ö suuremat pilti vaadates? Kas see määrab sinu elu otseses mõttes või tegelikult ei määra, sest solvang on midagi sellist, mille vastuvõtmise ja üleelamise viisi määrad tegelikult ise. Ainult sina ise. Solvang ei ole sinu probleem, ei ole sinu tekitatud rohkem kui tolle teise, solvaja poolt. Sinust aga sõltub selle probleemiga toimetulek. Probleemiks aga jääb see senikaua, kui sa käitud ja oled kui ohver.

Kõik me sünnime siia ilma oma ülesannet täitma ja oma ohvripositsioone lahendama. Kui palju keegi sellega toime tuleb, on igaühe enda teha. Kes tahab jääda passiivseks pealtvaatajaks, kellega «asjad juhtuvad» või «vaata, mis nad minuga tegid»-hoiakud määravad elu, see ei saa ega hakkagi aru saama, et muutused on tegelikult enda kätes. Ainult enda. Keegi väljastpoolt ei tule tegema midagi, mis otseses mõttes muudaks elu, otsustavaks saab ja jääb suhtumine, kuidas sa asju võtad. See, kui kõrgelt hindad oma väärtuslikku elu, kas lased sellel tuulde lennata ja kaotad, või saad haiget, tõused püsti, klopid põlved puhtaks ja astud edasi, targemana, tugevamana.

Ja veel – solvatakse neid, kes on solvaja meelest temast üle, temast paremad, kättesaamatud. Keda muud moodi lüüa ei saa kui näiteks sõnadega. Et ennast natukenegi paremini tunda, teeb solvaja oma pingutused, aga ta ei tunne ennast paremini, ütlen ma, ta tunneb ennast veel väiksema ja abitumana, hoopis ebakindlus kasvab. Sest tea – solvang pöördub alati solvaja vastu, see on elu seadus. Võib-olla mitte täna või homme, aga see juhtub niikuinii.

Elu mängureeglid on väga lihtsad: tee teisele seda, mida tahad, et sulle tehakse. Naerata ja maailm naeratab sulle vastu. Ei ole head ega halba, on vaid õppetunnid. Võtagi neid nii ja kohe hakkab kergem. Maailm ja mina – me läheme käsikäes ja meid ei kõiguta miski, sest maailm on alati minu poolt.