/nginx/o/2018/04/03/7746515t1h7de4.jpg)
Rootsi õukonnadaam Ebba Brahe abiellus Jakob de la Gardiega, kes oli 1619-1622 Eestimaa kuberner ning 1622-1630 Liivimaa kindralkuberner, ja veetis oma elust üheksa aastat Tallinnas. Naine sünnitas neliteist last, kellest täiskasvanuks said pooled. Ebba oli tubli ärinaine ja koos mehega tolleaegse Rootsi kuningriigi üks rikkamaid perekondi. Eriliselt kuulsaks sai ta aga oma noorusarmastusega Gustav II Adolfi vastu.
Armastus noore kroonprintsi vastu
Skandaal Stockholmi kuningakojas tuli päevavalgele 6. märtsil 1613. aastal, kui noor Gustav Adolf saatis Ebba Brahele kirja, milles teatas, et kavatseb peatselt tema isalt paluda noore neiu kätt ja soovib tema isa õnnistust. Selleks ajaks oli noorte, kelle vanusevahe oli kõigest kaks aastat, armastus salaja õitsenud ilmselt juba mõnda aega.
On arvatud, et see sai alguse isegi varases nooruses, kuna Gustavi ja Ebba emad olid lähedased sõbrannad ning kohtusid tihti õukonnas. Noored armusid teineteisesse sügavalt ega näinud oma suhtes midagi lubamatut. Võib arvata, et printsi soov naida Ebbat oli täiesti siiras. Põlvkondi varemgi oli ette tulnud, et kuninglikust soost mehed võtsid endale naisi kohaliku aadli hulgast.
Ebba Brahel polnud mingit põhjust oma päritolu üle nuriseda. Ta oli sündinud 16. märtsil 1596 Magnus Brahe ja Britta Leijonhuvudi perekonnas. Isast sai peagi riiginõunik, hiljem drost. Magnus Brahe oli Gustav Vasa lese Katharina Stenbocki nõbu. Ka Ebba ema Britta kuulus vaieldamatult Rootsi kõrgaadli hulka, nende suguvõsast pärines Gustav Vasa teine naine Margarete, Johan III ja Karl IX ema. Pärast ema surma 1611 oli Ebba saadetud oma kasvatuse lõpetamiseks kuninglikku õukonda. Teda kirjeldati iludusena ja on mainitud, et Östergötlandi hertsog Johan oli tema austajate hulgas.
Kui aga noor Gustav Adolf soovis talitada oma südame järgi ning teha Ebbast oma kuninganna, põrkus ta oma ema ületamatule vastupanule, kelle arvates tuli kõne alla ainult abielu printsessiga välismaisest vürstikojast.
Sõda kuninganna-emaga
Kuningas Karl IX teine naine Kristina oli kohe abiellumisest peale ohjad õukonnas tugevasti enda kätesse haaranud ja mehe sõjakäikude ajal riigil edukalt silma peal hoidnud. Poja Gustav Adolfi alaealisuse ajal oli ta valitsenud regendina. Kristinal oli lausa haiglaslik kalduvus iga pisemgi asi õukonnas oma kontrolli all hoida. Alates sellest, kui palju lõnga tema õuedaamid tikkimiseks kasutasid, kuni vajaduseni korraldada oma kasulaste ja laste abielusid. Nii näiteks korraldas ta 1612. aastal oma tütre Maria Elisabethi abielu Johaniga, Östergötlandi hertsogiga, vastu noorte igasugust omavahelist sümpaatiat.
Leskkuninganna, kroonprintsi ja Ebba Brahe vaheline vaidlus abielu üle kestis kuni 1615. aastani ja on sajandeid olnud romantiliste mängude, lugude ja luuletuste teemaks. Gustav Adolf kasutas oma ema veenmiseks nii tema poolele asunud õde, printsess Katharinat
kui mõningaid teisi õukondlasi. Salaja saatis ta nende vahendusel armastatule kingitusi. Ei Ebba ega Gustav andnud kergelt alla. Kui neile õukonnas kohtumiseks takistusi tehti, leidsid nad kokkusaamiseks teisi võimalusi. On säilinud legend, et salaja kohtunud nad Väsby kuninglikus talus Västmanlandis. Kui Gustav Adolf mõnikord mõisas käis, et inspekteerida Sala hõbedakaevandusi, siis sõitis Ebba temaga sinna salaja kohtuma.
Kuninganna-ema Kristina käitumine oma õuedaami suhtes muutus lausa ahistavaks. Nii püüdis ta noorele Ebbale selgeks teha, et ta ei saaks tema pojaga abielus olles kunagi õnnelikuks, sest temast saaks ju neiu ämm. Samuti püüdis ta Ebbat veenda, et Gustavi armastusele ei või kindel olla. Loomulikult ei julgenud sellises vastasseisus oma õnnistust anda ka Magnus Brahe.
Lõpuks lubas ema poja palvel abielu kaaluda, kui noored nõustuvad mõne aasta ootama, niikaua kui kestab sõda. Aastal 1614 viidi Ebba Brahe üle vana kuninganna-ema Katharina Stenbocki õukonda Strömsholmi lossi, et tal oleks vähem võimalust printsiga kohtuda. Ebba vanaema Beata Stenbock oli olnud Katharina õde. 10. oktoobril kirjutas Ebba Gustav Adolfile põlevat andumust täis kirja, milles kinnitas, et tema jaoks ei oma mingit tähtsust, kui kaua ta peab ootama oma «kuningate kuningat». Meeleheitel Gustav Adolf aga sõitis Narva, et koos kindral Jakob de la Gardiega sõdida venelaste vastu.
Noorte võitlus lõppes allaandmisega
Vanatädi Strömsholmi õukonnas oli Ebba Brahe elu märksa meeldivam. Katharina Stenbock oli Gustav Vasaga abiellunud selle eluõhtul, olles ise vaid 16-aastane. Lapsi tal polnud ja ka uuesti abielluda tal enam polnud õnnestunud. Seejärel oli ta pühendanud oma elu suure suguvõsa eest hoolitsemisele. Ta pidas tihti perekondlikke koosolemisi ja korraldas tähtsündmusi, nagu pulmad ja matused, ning jätkas oma sugulaste ja kuningliku õukonna vahelist sidepidamist.
1615. aasta juunis toimusid Stockholmis Gustav Adolfi poolõe Katharina ja pfaltskrahv Johann Kasimiri pulmad, seda loomulikult kuninganna-ema sobitusel. Ilmselt just sel ajal leidsid aset viimased raevukad sõnavahetused Gustav Adolfi ja ema vahel. Nii nagu ei paistnud iialgi lõppevat Rootsi riigi sõjad, nii ei paistnud ka Kristina taganevat oma vastuseisust poja abielule Ebba Brahega. Nii loobuski poeg lõpuks mõttest sõlmida armastusabielu. Koos viimase nukra kirjaga saatis ta Ebba Brahele lahkumiskingina hinnalise pärlitest kaelaehte.
Legend räägib ka südantlõhestava loo Ebba Brahe allaandmisest. See toimunud vahetult pärast Gustavilt hüvastijätukingituse saamist. Kord vastuvõtu ajal õukonnas olevat kuninganna-ema läinud akna juurde ja kriipinud sinna oma teemantsõrmusega Ebbale sõnumi: «Üks on see, mida sa tahad, teine see, mida sa saad, nii need asjad kord juba käivad.» Ebba Brahe astunud omakorda akna juurde ja kirjutanud vastuseks: «Mul on hea meel selle üle, mis mul on, ja tänan jumalat selle armu eest.»
Gustav Adolf tõstis siis kindral Jakob de la Gardie krahviseisusesse, et nimetatu saaks Ebba kätt paluda, mida viimane kohe ka samal aastal tegi. Nii oli kuningas oma noorusearmastusele tasandanud tee seisusekohaseks abiellumiseks. Ebba võttis mõtlemisaega.
Gustav Adolf aga suundus tagasi Venemaa sõjatandrile, et proovida vallutada Pihkvat. Sõjalises mõttes noor kuningas suurt edu ei saavutanud, küll aga leidis ta lohutust lahingus langenud Rootsi ohvitserinaise hollandlanna Margarethe Slotsi süleluses. Sellest põgusast ühendusest võrsus 1616 aasta mais poeg.
Teadasaamine Gustav Adolfi armusuhetest oli see piisk, mis sundis Ebbat lõpuks oma otsust tegema. Peatselt tähistati tema kihlust Katharina Stenbocki õukonnas. 24. juunil 1618 abiellus Ebba Brahe Jakob de la Gardie'ga.
Sõjamees Jakob de la Gardie
Jakob de la Gardie ei mäletanud oma ema ega isa. Ema Sofia, kes oli Rootsi kuninga Johan III vallaslaps, oli surnud 1583. aastal Tallinnas tema sünnitamisel. Isa Pontus de la Gardie aga uppunud Narva jõkke siis, kui poiss oli kõigest kaheaastane. Jakobit kasvatas vanaema Karin Vääksy mõisas Soomes, jutustades talle lugusid isa kuulsusrikastest võitlustest. Seega polnud imestada, et ka Jakob isa eeskujul sõjameheks tahtis saada.
Noore mehena siirduski ta Euroopasse. Juba 17-aastasena osales ta sõjas Liivimaal. Algus polnud just edukas. Valmiera all langes ta vaenlase kätte ja pidi elu ilusamad neli aastat vangikongis virelema. Pärast vabanemist suundus Jakob Madalmaadesse ja teenis seal Oranje Mauritzi vägedes.
1608. aastal kodumaale naasnuna peeti Jakob de la Gardied kogenud sõjameheks, kes sobis isegi kroonprintsile sõjalist haridust andma ja määrati seejärel Soomes asunud vägesid juhatama. Moskvas puhkenud segaduste ajal kisti sõtta tsaaritrooni pärast ka Rootsi. Palgasõdurite väesalga eesotsas saadeti Jakob de la Gardie vabastama Moskvat Vale-Dmitri võimu alt, et võimaluse korral troonile panna noor hertsog Karl Philip.
Kuigi Jakob oma vägedega eriliselt ei kiirustanud, leidis ta end lõpuks siiski Moskva alt. Vabastanud Troitse-Sergi suurkloostri ja peletanud Vale-Dmitri toetajad lähenevate poolakate rüppe, marssis ta uhkelt kirikukellade helina ja rahva juubelduste saatel 1610. aastal Moskvasse sisse.
Kuna kuninganna-ema polnud vaimustatud oma lemmikpoja saatmisest barbaarsete venelaste sekka, siis ei tulnud Karl Philipi troonile seadmisest midagi välja. Kokkupõrkes poolakatega Klušino külakese juures tabas Jakob de la Gardied ootamatu häving. Palgasõdurid polnud pikka aega raha saanud ja jooksid ilma igasuguse südametunnistuse piinata poolakate poole üle. Venelased said endale nüüd poolakast kuninga Wladyslawi, kes andis de la Gardie' väeriismetele armulikult loa lahkuda.
Jakob jäi pärast seda tegutsema Ingerimaale ja praeguse Peterburi territooriumile. Soomlastest koosnenud sõjavägi hakkas oma ülemjuhatajat hüüdma Laiska-Jaakko (Laisk-Jaaguks). Jakobile endale see kindluste ehitamine, kauplemine venelastega ja majandusküsimuste lahendamine meeldis hoopis rohkem kui sõdimine. Prantslasest vanaisa-poolsed kaupmehegeenid andsid tunda.
Rootsis peeti Jakob de la Gardied siiski Vene sõja kangelaseks: temast sai riiginõunik ja Läckö krahv. Nii võis Jakob suure ja tähtsa mehena Ebba Brahega abielusidemed sõlmida.
Edukas Tallinna emand
1619 määrati Jakob Eestimaa kuberneriks ning Tallinna asehalduriks ning de la Gardied kolisid Soome lahe lõunakaldale. Isalt oli Jakob pärinud Haapsalu ordulinnuse, Kolga, Hiiu, Kõnnu ja Loo, samuti Kuusalu mõisa. Lisaks oli de la Gardiedel valdusi ka Rootsis ja Soomes. Kuna Rootsi riik oli pidevalt rahahädas, siis sai kubernerist ka suurettevõtja. Enamik makse laekus tol ajal natuuras. Neid tuli koguda, hoiustada, säilitada, transportida ja müüa, enne kui selle eest sai raha. Jakob võttis pikaks ajaks rendile temale allunud piirkondade maksud ja temast sai peagi kogu Läänemere ala mõjukaim viljakaupmees.
Ebba Brahe abielu Jakobiga kujunes viljakaks. Nende aastate jooksul, mil nad elasid Eestimaal, sünnitas Ebba seitse last. Lisaks avastas ta endas majanduslikud oskused ja temast sai oma mehele võrdväärne partner. Usinalt reisis ta Tallinna ja Stockholmi vahet, pidades silma peal kodumaal asuvatel laialdastel valdustel.
Kuninga pere
Gustav Adolfil nii hästi ei läinud. 1619. aastal oli ta tegutsema hakanud seisusekohase abielu korraldamise suunas. Ema oli talle välja valinud sobiva pruudi – Brandenburgi kuurvürsti Johann Sigismundi tütre Maria Eleanora. Rootsi saadik saadeti, nagu tol ajastul tavaks, läbirääkimisi pidama. Tulevased abikaasad said teineteisest algul ettekujutuse vaid vahetatud portreede kaudu. 20-aastasele Maria Eleanorale hakkas pildilt paistnud Gustav Adolf igatahes väga meeldima ja ta isa andiski abieluks nõusoleku.
Gustav Adolf portreesid hästi ei usaldanud ja võttis 1620. aasta suvel ette romantilise inkognitoreisi Saksamaale õemehe Johann Kasimiri seltsis kui lihtne kapten Gars, et näha oma pruuti. Pärast mõnede poliitiliste nüansside klaarimist reisiski kuurvürstinna koos tütre Maria Eleanoraga Stockholmi ja 25. novembril leidis aset laulatus. Oodatud õnn ei avaldunud aga mingilgi moel. Üksteise järel tabasid noort kuningannat nurisünnitused, mis viisid naise masendusse. Ta ei harjunud kunagi külma kliima ja karuste põhjamaa kommetega. Kuninganna oli küll imeteldav iludus, kuid mitte teravaima taibuga. Maria Eleanora jäi küll mehesse kirglikult armunuks, aga kaldus hüsteeriasse ja haiglaslikku armukadedusse.
1622 haigestus kuninga vend Karl Philip Liivimaa sõjatandril ja suri. Kuninganna-ema Kristina tõmbus pärast seda oma lossi Nyköpingshusi ja elas seal koos oma õe printsess Agnesega ja Karl Philipi tütre Elisabeth Gyllenhielmiga. Laps oli sündinud Karl Philipi salajasest abielust ema õuedaami Elisabeth Ribbingiga. Ilmselt nõudis Kristinalt päris suurt kangelaslikkust leppida tõsiasjaga, et tema lemmikpoeg sellise trikiga oli hakkama saanud. Kibedust hinge tilgutasid ka teated, kuidas Ebba Brahel üks laps teise järel sündis, samas kui tema poolt valitud kuninganna ühtegi elusalt ilmale ei suutnud tuua. Kristina surigi 1625 teadmisega, et Rootsil pole troonipärijat. Gustav Adolf sai endale järglase alles aasta hiljem ja seegi osutus tütreks. Vanaema järgi anti talle nimeks Kristiina.
1622 ülendas Gustav Adolf Jakob de la Gardie Liivimaa kindralkuberneriks ja uuesti alanud sõjas Poola-Leeduga pidi see vastutama tagala eest Liivimaal. Et kindlustada mehe huvi asja vastu, tegi kuningas hulga läänistusi. De la Gardied said Helme linnuse, Jõgeveste, Hummuli, Kärstna, Lõve, Tarvastu ning ka Viljandi lossilääni koos Vastemõisaga. Lisandusid veel Hiiumaa Suuremõisa ja Saaremaa Pöide.
Abikaasa sõjatandril viibimise aegu sai proua Ebba nende majandamisega hästi hakkama, vastutades ühtlasi ka oma pereliikmete eest. Ja ilmselt isegi kuninganna Maria Eleanora eest, seni kuni nende mehed sõdisid. 1625. aasta suvel on viimane saatnud Tallinnast kirja oma naole Katharinale, milles kurtis oma abikaasa sagedase äraoleku üle: «Mis minusse puutub, siis läheb mul nii, et pean siin võõrsil taluma rohkem häda kui rõõmu, siiski loodan ma, et Jumal mind sellest ükskord päästab sellega, et saan varsti siia oma imearmsa abikaasa.»
Tagasi Rootsis rikka riigimehe ekstravagantse naisena
1628 kolisid de la Gardied kogu perega Rootsi tagasi, kus ootasid neid kümned lossid ja mõisad. Nad alustasid Makalösi (tõlkes «hiilgav») lossi ehitamist otse kuningapalee vastu.
Alates 1630. aastast sai Jakobist Rootsi sõjakolleegiumi esimees ja riigimarssal. Riigitöö kõrvalt ei unustanud ta moderniseerida ka oma mõisamajapidamisi, rajades näiteks manufaktuure. Üks sellistest oli Hüti klaasikoda Hiiumaal.
Igapäevane majapidamise juhtimine koos kõige sinna juurde kuuluvaga lasus Ebba õlgadel, kes sai selle kõigega suurepäraselt hakkama. Naine sai tuntuks oma ekstravagantsete eluviiside ja luksusliku maitse poolest, olles muu hulgas Claude Roquette'i luksuskaubamaja klient Stockholmis. Nende päratu rikkuse juures ta raha lugema ei pidanud ja tema kodune leibkond oli umbes sada inimest. Ebba oli kuulus oma huvi poolest lillede ja loomade vastu. Nii kasvas tema aedades palju eksperimentaalseid põllukultuure, lilli ja viljapuid. Ta pidas tuvisid, papagoisid ja kilpkonni. Rootsis sündis Ebbal ja Jakobil veel seitse last. Vanim poeg Pontus suri 1632. aastal ja Ebba lemmiklapseks kujunes inglinäoga Magnus Gabriel, kes oli sündinud kümme aastat varem Tallinnas.
Aastal 1632 sai Gustav II Adolf Lützeni lahingus surma (allkirjastanud vahetult enne seda Tartu Ülikooli asutamisüriku) ja tema alaealise tütre Kristiina asemel asus riiki valitsema Axel Oxenstierna juhitud eestkostevalitsus. Jakob de la Gardie oli regentnõukogu üks liikmetest ja muidugi kasvas tema tähtsus sellega veelgi.
Poeg Magnus Gabrieli tõus
Oma lemmikpojale Magnus Gabrielile andis Ebba parima hariduse, mis tol ajal võimalik, lähetades teda juba varakult välismaale. Noort rootsi aadlikku esitleti Euroopa kõrgetes kodades, teiste hulgas Prantsuse kuningakojas. Temast sai täielik frankomaan. Enne koju tagasi pöördumist jõudis ta külastada veel Languedoci Lõuna-Prantsusmaal, et heita pilk oma suguvõsa juurtele. Šarmantsest, haritud ning euroopalike kommetega Magnus Gabriel de la Gardiest sai väga ruttu kuninganna Kristiina favoriit, kelle viimane otsustas kingitustega üle külvata. Osa ajaloolasi on veendunud, et nende vahel leidis aset isegi lühike, kuid sügav armulugu. Ebba oli oma poja edu üle ääretult uhke.
1646 nais Magnus Gabriel kuninganna Kristiina täditütre Pfalzi Maria Eufrosyne. Viis päeva kestnud suursuguse pulmapeo kulutused kandis kuninganna isiklikult. 24-aastaselt sai Magnus Gabrielist riiginõunik ja talle annetati Kuressaare krahvkond. See ei hõlmanud mitte ainult linnust ja linna, vaid sinna juurde pea kõiki Saare- ja Muhumaa riigimõisaid. Järgmise aasta uue annetusena lisandus Ruhnu saar ja ühtlasi nimetati mees ka Liivimaa kindralkuberneriks. Koos naisega asusid nad elama Riiga.
Ka teised Ebba ja Jakobi lapsed abiellusid eranditult Rootsi kõrgaadli sekka. Ebba vanim tütar Maria Sofiast sai Axel Oxenstierna sugulase Gustav Oxenstierna abikaasa, teisest tütrest Kristina Katharinast aga Gustav Otto Stenbocki naine. Jakob Kasimir de la Gardie kosis kuninganna Kristiina väga lähedase intiimsõbranna Ebba Sparre.
Lesena ja ärinaisena
1652. aastal suri Jakob de la Gardie. Lesena kandis Ebba ülejäänud elu vaid leinarõivastust ja sai üheks võimsamaks naissoost maaomanikuks ja ärinaiseks 17. sajandi Rootsis. Temas tärkas huvi oma rauamaagileiukohtade vastu ja kuna seal toodetud raud oli kõrge kvaliteediga, siis omandas ta «Rauavürstinna» nimetuse. Aastal 1652 asutas Ebba Pohjanmaal linna ja andis sellele oma hiljuti surnud abikaasa auks nimeks Jakobstad. Üks Jakobstadi tänav, Ebba Brahe Esplanaden, sai hiljem tema enda järgi nime.
Makalösi lossi loovutas Ebba Magnus Gabrielile ja tema perele, ise aga ostis vaid aasta tagasi Stockholmis Götgatanil valminud uhke Louis de Geersi palee, mida seejärel hakati nimetama Ebba Brahe paleeks.
Magnus Gabrielist sai pärast isa surma sadade majapidamiste ja tosina suurema lossi pärijana riigi üks rikkamaid maaomanikke, kellelt valduste korraldamine ning losside kaunistamine nõudis enamuse ajast. Hoogsalt kavandas mees ka Kuressaare lossi moderniseerimist ja raekoja ehitust, tehes 1653. aasta suvel esimese ja ainsa lühiajalise külastuse ka Saaremaale.
Kõigile ootamatult hakkas kuninganna Kristiina kummaliselt käituma. Tema õukonda ilmusid katoliiklastest õpetlased, salajesuiidid ja viimaks isegi Prantsuse ja Hispaania ülikud, kelle suhtes valitsejanna hakkas ilmutama väga soosivat käitumist. Tema kui protestantliku kuningriigi kroonitud valitseja tekitas sellega oma alluvates tugevat pahameelt.
Ka Magnus Gabriel oli väga mures selle pärast, et kuninganna oma armulikkuse teistele suunas. Nii jätkus tal 1653. aasta novembris südidust Kristiina ees esineda vastavate süüdistustega. Kristiina vastus de la Gardie palvele taas armu leida oli terav: «…ärge uskuge, et pisarad või alandlikkus paneksid mind kunagi Teie vastu vähimatki sümpaatiat tundma. Ainus, mida ma Teie puhul suudan teha, on Teid vaevu meenutada ja veel vähem Teist rääkida.» Endine protežee pagendati õukonnast, tagandati riigivarahoidja kohalt ja jäeti ilma mitmetest valdustest.
Üliarmastava emana viskus Ebba Brahe kuninganna jalge ette, paludes, et see tema pojale andestaks. Ta otsis abi ka riigikantsler Axel Oxenstierna ja minia venna Karl Gustavi juurest, kuid sellestki polnud kasu.
Kogu Rootsi rahva jahmatuseks loobus kuninganna Kristiina 1654. aastal troonist, lahkus maalt ja astus katoliku usku, triumfeerides lõpuks sissesõiduga Rooma. Troonile aga asus Karl X Gustav – Marie Eufrosyne vend. Magnus Gabrielist sai nõnda kuninga õemees. Kõik oleks ju võinud olla veel parem kui Kristiina valitsuse ajal, kuid tegelikkuses tähendas see de la Gardiele Kuressaare krahvkonnast ilmajäämist – Saaremaa lülitati ekskuninganna elatismaade hulka. Aasta hiljem arvati de la Gardiele piisavalt seisusekohaseks vahetuseks selle eest olevat Pärnu krahvkond.
Rootsi riigikantsleri ema
Alanud sõjas Poolaga määras kuningas Magnus Gabrieli vägede ülemjuhatajaks ning oma surivoodil 1660. aastal nimetas krahvi riigikantsleriks. 1660-1672 aastate Karl XI regendivalitsuses oli Magnus Gabriel üks juhtivaid liikmeid ja Rootsi valitsejaid. Diplomaatilised ja administratiivkogemused võimaldasid tal üsna kompetentselt juhtida välispoliitikat. Sisepoliitikas tal nii hästi ei läinud. Tema ohjeldamatu pillavus, metseenlus ja kaunite kunstide edendamine viisid riigikassa väga raskesse seisu.
Ebba Brahe kasutas aktiivselt oma poja mõjuvõimu. Ta ei häbenenud edastada nii enda kui ka mitmete teiste abitaotlejate nõudmisi, soove ja soovitusi. Naine jätkas elu lõpuni ulatuslikku äritegevust ja teenis suuri tulusid. Piiramatu luksus oli iseenesestmõistetavalt tema elu osa. Ta võis sõita kõige pöörasemalt ehitud tõldadega, annetada kirikutele lühtreid ja püstitada oma paleese kullast purskkaeve. Inimesena suhtles ta oma teenistujate ja alluvatega sageli üsna familiaarselt ja empaatiliselt, kuid jäi siiski suursuguseks ja kindlakäeliseks emandaks. Ebba Brahe suri 5. jaanuaril 1674. aastal ega näinud de la Gardiede rikkuse ja hiilguse haihtumist.
Rikkus kadus, legendid jäid
1680. aastal kaotas vananev Magnus Gabriel oma kantsleri ameti. Kuid hullem veel – oli alanud ulatuslik mõisate reduktsioon. Selle tulemusena võeti talt kõik valdused peale Venngarni ja Höjentorpi. Viimased eluaastad saatis kunagine õukonna esimene mees mööda Venngarni eraldatuses.
Ebba ja Rootsi kuninga romantilisest armastusloost kirjutati näidend «Gustav Adolf och Ebba Brahe», milles esitati Magnus Gabrieli kuninga pojana. Kuigi Gustav Adolf 1620. aastatel tõesti sageli ja tihedalt Liivi- ja Eestimaal käis ning tõenäoliselt nad Ebbaga ka kokku puutusid, pole ajaloolased seda mõtet siiski kunagi tõepähe võtnud.
Gustav Adolfi poolt Ebbale kingitud kuninglik kaelakee aga pärandus järgmistele põlvkondadele. 400 aastat hiljem kuulub see Charlotte Rameli perekonnale. Uppsalas sündinud Charlottest sai Rootsi ehtekunstnik. Olles lummatud lugudest oma esivanemast ja pärlmutrisest kaelakeest, ühendas ta 2013. aastal oma kire ehete disainimise ja ajaloo vastu ning asutas firma Ebba Brahe Jewellery. Nüüd pakub ta tänapäevaseid ehteid, mis on inspireeritud renessanssist ja Ebba Brahe ajastust.
Kasutatud: