Eile õhtul suri armastatud ajakirjanik ja saatejuht Signe Lahtein. Meenutame teda tema enda sõnade läbi.
Lahkunud Signe Lahteini tsitaadid perest, aitamisest ja eestlastest (2)
3. aprill 2018, 10:20
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
«Lõunani magaja pole ma kunagi olnud, ärkasin ikka vara, aga seda enam nautisin, et hommikust aega sai rahulikult võtta. Olen märganud, et minu pojad ei taha samuti vähemalt esimesed paar koolivaheaja päeva üldse kuhugi minna – lihtsalt kodus on niigi hea!»
«Kasutage ära päevi, mil su enda ja sõprade lapsed pole õhtuti trennide-koorilauludega hõivatud, ja käige külas! See vanaaegne meelelahutus hakkabki äkki tänamatult kõigi nende moodsate ja kulukate lõbustusasutuste varju jääma…»
«Ma pole lapsi ka jõuvõtetega ehk nälga jättes ümber kasvatama hakanud. Küllap otsustavad suureks saades ise, mis ja kuidas.»
«See [söömine] on nauding, turvatunne, aeg iseenda ja perega. Eks just sellepärast ma polegi iial olnud kuigi andekas «dieeditaja». Võin mitu korda aastas otsustada: «Ei, no nüüd ma küll...» Aga tühi kõht või minule meeldivate maitsete piiramine muudab tigedaks.»
«Meediast ja igalt poolt mujalt jääb mulje, et naissugu põeb üleüldist kroonilist šokolaadisõltuvust. Minu elus ei muutuks mitte midagi, kui šokolaad homme ilmast kaoks. Ausalt!»
«Pean väga lugu neist inimestest, kes on oma toitumisharjumustes jäänud või läinud tagasi «juurte juurde», et ei lase end kauplustes ja söögikohtades pakutavatest ahvatlustest mõjutada.»
«Ma pole seni ilmselt selle peale tulnud, et võiks olla rohkem kui üks variant - vanem ju loomulikult kaitseb oma last. Aga nagu Anu Baumi jutust selgub, on võimalusi siiski rohkem. Et vahel vanemad ei julge mingeid samme oma lapse ahistaja karistamiseks ette võtta. Või lihtsalt ei usu last. Mulle on see mõistmatu. Kas või juba väikegi vihje lapse sellisele kiusamisele peaks iga ema minu meelest sundima kõik muu sinnapaika jätma ja asja välja uurima! Ning keda siis süüdistada? Ikka ennast. Kuidas aga elab ema edasi teadmisega, et tema tegevusetus rikkus lapse elu? See on võrrand, millele positiivset lahendust pole minu meelest olemas. Palun kuulake oma last!»
«Ka riigilt ootan vähem tingimusi ja kriteeriume oma inimeste aitamisel. Aitaks äkki lihtsalt selle pärast, et iga laps on Eestimaale vajalik.»
«Ärge võrrelge end koguaeg teistega!»
«Kogukonnatunnetus pole Eestis õnneks kaugeltki kadunud. Mida kaugemale pealinnast, seda tugevam see tunne on.»
«Kui meil õnnestub võimalikult paljudele Eestimaa lastele näidata, et elada saab paremini – magada puhaste linade vahel, end iga päev pesta, õppida hästi valgustatud korraliku laua taga – siis nad oskavad suureks kasvades neidsamu ja veel suuremaid asju tahta ja taotleda.»
«Lapse jaoks on enesehinnangu küsimus väga oluline. Näiteks mängib rolli, kas ta julgeb endale sõpru külla kutsuda või mitte. Usun, et enesehinnangust algab inimese võime kuhugi pürgida, otsida oma kutsumust, leida pereõnn.»
«Mõistsin ammu, et privaatsusevajadus, mida eestlastele omistatakse, on müüt. Privaatsusest on pahatihti saanud ükskõiksus.»
«Jube mõnus on olla oodatud ja tahetud, mitte tüütus.»
«Viimase poolteise aasta jooksul on neli-viis naist rääkinud, et nad ei julgenud perevägivalda kannatades abi järele pöörduda, sest kartsid, et neid ei usuta ja lapsed võetakse ära. Miks peaks keegi niimoodi tundma, kui sotsiaalsüsteem töötaks nagu vaja – inimesi toetades ja aidates? Aga paraku on abivajaja mõnel pool tüütu hädaline, kellele langeb osaks näpuga viibutamine ja etteheited. Õnneks mitte igal pool – Eestimaal leidub palju suure südamega sotsiaaltöötajaid.»
«Kui sul ei ole võimalik raha annetada, siis võta näiteks aega ja kuula mõni oma trepikoja memm ära. Kohe niimoodi pikalt ja huviga – teed sellega head.»