Taimetark soovitab: Punapipar - eluenergia tõstja, väsimuse leevendaja

jaga E-post prindi artikkel saada vihje Loe ja lisa kommentaare

FOTO: Helga Haritonova/PantherMedia / Helga Haritonova / Scanpix

Punapipar ehk paprika (Capsicum annuum) on maguspipar, inglise k sweet pepper, green pepper jt, aga on olemas teine sort, mis kannab nime kibepipar ehk kirbik ehk kajenni pipar, ka tšillipipar (Capsicum frutescens), inglise k capsicum, chili pepper.

Mõlemad piprad kuuluvad maavitsaliste (Solanaceae) sugukonda. Suureviljalised sordid kuuluvad köögiviljade hulka, kibepipart kasutatakse maitseaine ja ravimina. On olemas ka meditsiiniline nimi: Capsici fructus (acer), Capsici frutecentis fructus, paprika.

Päritolu

Paprikad pärinevad Kesk-Ameerikast, Mehhikost ja Tšiilist, kus neid väidetavalt tunti juba 8000 aastat tagasi. Enne hispaanlaste vallutusi kasvatati seal erinevaid punapipra kultuurvorme kui hinnatud köögivilju. Indiaanlased kutsusid punase kibepipra kaunu ahhiks. Nad mitte ei soolanud liha, vaid pipardasid. Kõrvitsate ja aedubade kõrval kuulub punapipar indiaanlaste vanimate kultuurtaimede hulka.

Kolumbus, kes läks otsima Indiat, aga leidis Ameerika, tõi 1493. aastal Haiitilt kaasa punase kibepipra kaunu, mille sai kingiks Hispaania kuningas. Sealtpeale hakkas punapipar Euroopas levima, esmalt hakati teda kasvatama Balkani poolsaarel ja Türgis, 16. sajandil levis ka Aafrikasse ja Indiasse. Aasia kultuuris armastatakse vürtsikaid toite ja seal on piprad eriti armastatud. Sama võib öelda kogu maailma kohta – piprad on muutunud üldtuntud toidu- ja maitseaineks ning neid tarvitatakse aina rohkem.

Viljad ja nendes sisalduvad kasulikud ained

Tuntuim kibepipra sort on «Cayenne», millel on pikad peened kõverikud kaunad. On ka ümmargusi kibepipra sorte. Üldiselt on kibedate piparde kaunad õhema kestaga ja väiksemad, kaaluvad vaid mõne grammi. Maguspipra valminud viljad on mahlased, suuremad, kas punased, kollased, rohelised või valkjad. On aretatud palju põnevaid sorte. Eestis on võimalik kasvatada ja vilju saada soojal suvel või kasvuhoones.

Kauna punane värvus on tingitud karotiinist. Selle aine poolest on punapipar koos peterselliga köögiviljade seas number üks, aga eriti suur on temas sisalduv C-vitamiini hulk, selle poolest on ta kindlalt suure edumaaga esikohal kõikide maailma köögiviljade seas. Üksainus punane maguspipra kaun rahuldab ühe inimese terve päeva C-vitamiini vajaduse. Kibepipar sisaldab C-vitamiini veelgi rohkem, kuid loomulikult ei saa teda korraga liiga palju pruukida.

Kibepiprale annab terava maitse alkaloid kapsaitsiin, mida on kõige rohkem seemnetes ja vaheseintes. Kirbikus on palju rohkem tugevaid toimeaineid kui paprikas.

Kasulik tervisele mitmel moel

17. sajandil soovitas kuulus arst Culpeper paprikat kasutada väikestes kogustes seedimise soodustamiseks, organismi soojendamiseks, neerude töö ja isegi nägemise parandamiseks ja hambavalu leevendamiseks.

18. ja 19. sajandil mainiti paprikat peamiselt kui ergutit, kuna teatavasti higistamine vabastab kehast liigse ja taastab sisemise soojuse. Peeti kasulikuks reuma ja teiste vaevuste puhul, kui oli vaja ergutada vereringet. Põhja-Ameerikas olid arstid soovitanud Kodusõja ajal välispidiselt paprikat valuvaigistajana, seespidiselt seedetrakti vaevuste, hingamisraskuste ja hambavalu korral. Veel 20. sajandi algul anti paprikat alkohoolikutele ja oopiumisõltlastele kui vere puhastumise kiirendajat. Umbes 1940ndatel tulid müügile pipraplaastrid, mida saab kinnitada valutavatele kohtadele, need on saadaval ka täna.

Kibepipar värskendab, ajab higistama ja õhetama, ergutab seedenäärmete tegevust ja hingamist. Ta jahutab organismi, tuues kuumuse ja higi naha pinnale. Tugevalt ergutab ainevahetust ja lokaalset vereringet. Mõjutab teatud mikroorganisme antibiootiliselt. Ühekordne annus põhjustab valu ja põletikku, pikaajaline kasutamine tuimestab. Kapsatsiin muudab närviotsad valuärrituse suhtes tuimaks. Aine ärritab nahka ja stimuleerib verevoolu põletiku piirkonda, mille tulemusena haigusnähud kaovad või nõrgenevad.

Paprika on taas muutunud soositud stimulaatoriks – seespidiselt üldtoniseeriv, vereringe parandaja, eluenergia tõstja, väsimuse leevendaja. Sobib nõrgenenud elujõuga inimesele, ka «südamenõrkuse» puhul. Sobib neile, kes liiguvad vähe ja söövad valesti, kellel on kehv vereringe.

Paprikasalviga stimuleeritakse naise orgasme. Põhja-Ameerika õieteraapias kasutatakse paprikat energia andmiseks, kohanemisvõime parandamiseks. Välispidiselt lihasvalude ja tuimuse puhul, eelkõige õlavöö, käsivarte ja selgroo piirkonnas, samuti ishiase, närvivalu, liigestevalu ja peavalu korral.

Paprikat kasutatakse palju homöopaatilistes ravimites: gaasivaevused, külmetus, kõhulahtisus, kurgupõletik, pohmelus, merehaigus, seedimise parandamine. Teda peetakse tõhusaks ja ohutuks seespidiselt desinfitseerivaks aineks.

Hoiatus!

Teravamaitseline paprika võib põhjustada nahaärritust, isegi ville. Vältida silma sattumist. Liigsed kogused ärritavad magu, soolestikku ja söögitoru. Ei sobi neile, kel on maohaavandid, mao ülihappesus või kõrge vererõhk. Ei tohi kasutada raseduse või rasestumissoovi korral, sest võib tekitada emaka spasme. Võivad pärssida vererõhuravimite toimet ja kiirendada ravimite ainevahetust maksas.

Kasutamisest kulinaarias

Köögivili paprika on maitsev toiduaine, millest võib valmistada väga erinevaid roogasid. Kõik vitamiinid aga omastab inimorganism kõige paremini toorest viljast.

Ungarlased andsid punapiprale nimetuse paprika. Nemad on andnud ka kõige suurema panuse paprikasortide arendamisse. Ungari köögis on paprika suure au sees, pole ühtegi lihatoitu ilma paprikata – parimaks näiteks kuulus ungari guljašš.

Paprika sobib kõikide juustu-, köögivilja-, kala-, koorikloomade-, kana- ja lihatoitudele. Klassikaline ketšupi tooraine. Vürtsina on parim koos küüslaugu, koriandri, basiiliku, loorberilehe ja piparrohuga.

Tagasi üles