Briti blogija Sarah Turner ehk Ebaemmelik emps on blogimaailma ja Facebooki sensatsioon. Fännid jumaldavad ta postitusi, sest need toovad esile emaduse surmnaljaka ning häbitult ausa palge. Avaldame kolmel päeval katkendeid tema raamatust «Ebaemmelik emps».
Minu vimm mänguasjade vastu
Neist ei saa lahti. Sel hetkel, kui hakkad kõrvalejäetud mänguasju kastidesse pakkima, et need ära anda / maha müüa / naabrilastele viia, saab unarusse jäetud asjast parim mängukann, mis üldse on eksisteerinud. Plasttraktor, millega ta kunagi mänginud ei ole ja mis kastis kõige põhjas konutab? Parim mänguasi, üks ta lemmikuid. Poolik nukuserviis, mis raamaturiiulil tolmu kogub? Parim mänguasi, üks ta lemmikuid. (Olen hakanud mänguasju koristama ööhämaruses, et nad äraviimiseks valmis panna, aga Henry teab. Ma arvan, et ta teeb igal hommikul mänguasjade inventuuri.) Üks sõber pani mu naerust peaaegu püksi laskma, kui rääkis, kuidas ta oli ükskord «terve hunniku jama» kokku kogunud, et see koolilaadal maha müüa, ning ta laps korraldas kõige suurema jonnihoo ajaloos, sest pidi hüvasti jätma mänguasjadega, millega ta polnud kunagi mänginud. Lõpuks pidi ema maksma raha, et kõik see jama tagasi osta. Lapsed on imelikud.
Mänguasjad on absurdselt mitmekordselt pakendatud. Kui oled pappkarbi lahti teinud, vastikud kilekotid eemaldanud ja metalljullad lahti saanud, on vahel vaja isegi kruvikeerajat, et lapse jõulukink pakendist kätte saada. Optimus Prime’i lahtikangutamise lõpus olin ma hingetu ja higistasin. No mida perset, eks? Ma arvasin, et tänapäeval üritatakse pakendikasutust vähendada.
Patareisid ei ole kunagi piisavalt. Ainult ehk siis mitte, kui sa oled Organiseeritud Ema ja sul on kapis alati patareid ja küünlad ja tühjad õnnitluskaardid (minul sellist kappi ei ole, mistõttu on sünnipäevad alati hirmus lõbusad / hirmlõbusad), aga muidu saavad patareid kogu aeg otsa. Me ohverdame DVD-puldist patareisid, et hoida tuletõrjuja Sami ookeanipäästekeskust töös. («Kallis, täna me filmi ei vaata, aga vähemalt on Pontypandy külaga kõik korras.») Ja kui mänguasjadel on patareid täis, on need tihti väga häirivad – vahel lausa väljakannatamatult häirivad. Pidin Alfie-karust patareid välja võtma. (Kui teie majapidamises on veel Alfie puudu, siis soovitan seda tühimikku mitte täita!) See pole Alfie süü, aga kui keegi on viis tundi rääkinud: «Ma olen sõbralik ja valgust täis karu ja õpetan sulle numbreid,» olen ma ikka toonud kruvikeeraja, et patareid välja võtta, ja pobisenud omaette: «Noh, nüüd ei olegi sa enam nii sõbralik, mis?» Hetkel on ta tumm ja lebab kõrvalejäetuna mänguasjakorvis (aga on loomulikult ikkagi parim mänguasi, üks Henry lemmikuid, ei mingit kahtlust).
Mänguasjad lähevad katki ja kõik nutavad. Tasuta mänguasjad, mida ajakirjades pakutakse, ja suvaline plastkraam poodidest, kus kõik maksab umbes ühe naela, on kõige tavalisemad asjad, mis toovad silmi pettumuspisarad ja huulile ebaausa teeme-selle-pärast-korda-lubaduse. Mul on teeme-pärast-korda-sahtel täis katkiseid mänguasju, mis asjata ootavad, et keegi nende tarvis liimi ostaks. Seda ei juhtu kunagi – viskame need ära eespool mainitud «no vaata seda paganama olukorda siin!» vestluse saatel.
Mänguasjad, millel on sadu väikseid tükke, võivad hulluks ajada. Võin vanduda, et mul on üksikuid tükke, mis pole kuulunud kunagi ühegi mängu ega pusle juurde ja on lihtsalt ise kohale tulnud nagu katk – aga ma ei julge neid ära visata (inventuuri pärast). Samas on mänguasju, mis kaovad ise ära. Müts maha kõigi ees, kes on suutnud beebimonitori komplektist raadiotelefoni alles hoida ja üldse – kuhu need piiksupallid kõik kaovad? Väiksed mänguasjajupid võivad olla ka tõeline turvalisuseprobleem, kui teil on kõike suu kaudu uuriv beebi, kellel on missioon legoklotse endale hingetorru toppida. Olen terve elu karjunud: «Ära jäta seda põrandale, su vend võib ära lämbuda!»
Nad on koledad. Isegi kui end ette valmistaksime (ja maja ära koristaksime), oleksime ikka sama jama ees. Mitmevärviline vahtkummist puslematt ei ole kuskilt otsast trendikas. Sisustusajakirjades ei ole kunagi strateegilistele kohtadele paigutatud Playmobile’i prügiautot või Jumperoo hüppekiike, ega ju? Võid vabalt peast välja visata mis iganes sisustusidee, mis sul algul oli – kui just «plastmassjulla-šikk» teema mõttes ei mõlkunud.
Asjade hind on röövellik. Kui kõrvale jätta poed, kus kõik asjad maksavad umbes naela (kust ostetakse asju, et ära hoida vingumist, mis toimub Nexti ja Bootsi poe vahet käimisel), on mänguasjad jaburalt kallid. Ma panen pahaks, et pean maksma väikse varanduse mänguasjade eest, mis on tavaliselt päris suvalised. Ja kui oledki raha maksnud, on võimalus, et laps kaotab huvi telesaate vastu, kus sa võiksid ilmselt juba osanik olla, arvestades seda, kui palju nende soovitatud kaupa sul on.
«Mulle ei meeldi enam tuletõrjuja Sam, see on titadele.» Mida?! Sa teed vist nalja. On ehk aeg hakata rääkima mänguasjade äraviimisest – siis võtab ta need kindlasti tagasi kui parimad mänguasjad, mis eales loodud …
Sooviksin võtta ka hetke, et öelda, kui kahju mul on kõigist sõpradest, kes enne mind lapsevanemateks said. Eriti on mul kahju, et ostsin teie lastele mängusavi, käsitöökomplekte ja mänguasju, millel on mustmiljon osa. Arvasin, et need on lõbusad viisid, kuidas vihmast pühapäeva veeta ning mille saab pärast kasutamist karpidesse tagasi panna. Mul polnud aimugi. Andke mulle palun andeks.