Briti blogija Sarah Turner ehk Ebaemmelik emps on blogimaailma ja Facebooki sensatsioon. Fännid jumaldavad ta postitusi, sest need toovad esile emaduse surmnaljaka ning häbitult ausa palge. Avaldame kolmel päeval katkendeid tema raamatust «Ebaemmelik emps».
Öise söötmise viis psühholoogilist etappi
1. Lootus
Kui beebi pehme jänkuteki ja valge müra abil unne suigub, lubad endal unistada, et täna ongi see öö. Tänane öö tuleb teistsugune.
2. Eitus
Sa pole maganud kauem kui viis minutit, aga ta on ärkvel. Sa mõtled, et see ei ole võimalik. Eirad pöörast karjumist ja virutad viimases hädas valge müra jubinale tutaka, et beebi maha rahuneks. See ettevõtmine ei kanna vilja, kuid sina ei suuda leppida faktiga, et ta tahab uuesti süüa. Jälle. «Ainult selleks, et ta uuesti magama jääks,» ütled sa vaikselt (ei kellelegi, nuuksudes).
3. Vastasseis
Oled tuvastanud, et beebi on täiesti ärkvel (ta on punane nagu peet; pool naabruskonda kuuleb ta kisa), kuid lamad hiirvaikselt. Su liikumatus saadab kehakeelse sõnumi abikaasale: ma magan; ma ei tõuse üles. Sa palvetad, et ta ärkaks. Ta isegi ei kuule. Fantastiline! Mõnikord alustad vastasseisu poole vinnaga, kuna pead pissile minema, seega oled juba eos kaotanud.
4. Raev
Paned vihaselt tule põlema, lööd nimetatud abikaasat «kogemata» ribidesse ja teatad: «Kurat, kuidas ta ikka näljane on? Miks ta selline noks on? See on ajuvaba! Täiesti ajuvaba!», hiivates samal ajal võrevoodist tita ja alustades söötmist (valjusti ohates). Kui abikaasa sel hetkel ärkab, võib ta kuulda sind ütlemas: «Rohkem lapsi me ei saa,» või ka «Teise lapse saamine oli suur viga,» ja/või «Persse, kuidas ma oma elu vihkan!». Kui ta ei ärka, oled sa ta norskamise (hingamise) peale nii raevus, et tahaksid teda näkku lüüa.
5. Süütunne
Tita naeratab sulle. Ropendamise ja lahutuse algatamise vahepeal hakkab väike kõva lärmi tegev pundar äkitselt kudrutama ja lalisema. Tunned end ülihalvasti, et teda oma elu nurjamises süüdistasid. Ja teda noksiks kutsusid. Niisiis sosistad sa söötmise ajal: «Kuss … Kõik on hästi. Kas on hea? Kas pimmi meeldib sulle?» ja nii edasi, mõeldes samal ajal, kui õudne ema sa oled, ja otsides netist lugusid, kus teised inimesed tunnistavad, et on oma lapsi noksideks kutsunud. (Neid lugusid sa ei leia ning see kinnitab veelgi su järeldust, et tõepoolest – sa oled emana kõndiv õnnetus.)