«Sünni tipphetk: avatus oli 10 cm ja ma alustasin elu kõige mõttetumat streiki, keeldudes pressimast.»

Naine
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Foto: Arne Trautmann/PantherMedia / Arne Trautmann / Scanpix

Briti blogija Sarah Turner ehk Ebaemmelik emps on blogimaailma ja Facebooki sensatsioon. Fännid jumaldavad ta postitusi, sest need toovad esile emaduse surmnaljaka ning häbitult ausa palge. Avaldame kolmel päeval katkendeid tema raamatust «Ebaemmelik emps».

Ebaemmelik emps
Ebaemmelik emps Foto: Pegasus

Ma ju pressin!

Sünnitamine pakub mulle suurt huvi. Kuigi sain 16 aastat tagasi trauma, kui nägin seriaalis «Coronation Street», kuidas Sarah-Lou sünnitas, olin hiljuti hakanud hoopis saate «One Born Every Minute» fänniks ja ootasin, et ka mul oleks sünnilugu, mida rääkida. Ootasin ka, et ma ei peaks enam koristama, oksendama ega jääd krõbistama.

Sünnitamine on õige emaks saamise riitus, kas pole? Kuidas iganes laps välja tuleb (kas katuse kaudu või mööda ema-liumäge), aga alles sel hetkel oled sa Klubisse arvatud. Ma ei suutnud ära oodata, millal oma «Olen sünnitanud» märgi välja olen teeninud, ja kavatsesin sellega beebigruppides ringi käia ning seal teiste emadega peanoogutusi vahetada, sest ka nemad olid sünnitanud väikse (ja vahel ka mitte nii väikse) inimese enda seest.

Nüüd on mul jagada juba kaks lugu ja kui mult küsitakse: «Kuidas sünnitus oli?» või «Kas oli väga hull?», annan ausa hinnangu, mis on järgmine: oleneb, kummast sünnitusest me räägime, sest ma olen päris kindel, et minu lapsi ei sünnitanud sama inimene.

Kui ma oleks kirjutanud käesoleva peatüki kohe pärast Henry sündi, oleks see olnud päris positiivne. Kui oleksin kirjutanud käesoleva peatüki pärast Jude’i, oleks see olnud päris lühike (umbes nagu «Täitsa perses!»). Niisiis olen üsna kahevahel. Mida teiega selles peatükis jagada? Kuidas seda õigesti häälestada, kui ma ei tea, kuidas ise sellesse suhtun? Niisiis olen otsustanud, et räägin mõlemast sünnitusest nii, nagu neid mäletan, ja peegeldan ausalt paari mõtet, mida sellest ajast saadik mõelnud olen. Hakkame siis pihta.

Henry sünd

Pärast valehäiret õigel tähtajal (13. veebruaril) hakkas sünnitustegevus päriselt sõbrapäeval. Kõik algas üsna rahulikult, James mõõtis iPhone’is äpiga mu tuhusid ja mina põrgatasin end teleka ees pallil üles-alla, vaadates Lorraine’i. (Kurat, kuidas ma armastan Lorraine’i; ta on olnud taustaosaleja mitmes mu elu olulises sündmuses ja seetõttu on väga õige, et ta osales ka mu esimese sünnituse algfaasis.) Rääkisime lõputult sellest, kas olime haiglakotti ikka kõik vajaliku kaasa pakkinud (mina ja James loomulikult, mitte mina ja Lorraine). Olin vähemalt kümme korda koti uuesti lahti ja kokku pakkinud, sest lugesin kusagilt internetist, et pean kaasa võtma kaks pakki suuri sidemeid – see ei saanud ju tõsi olla? Seejärel tuli ära «ooperifantoomikum», mis võib ju tunduda lõbus (ja panna veidi isegi tantsima), aga tegelikkuses oli limakork lihtsalt rõve. Veendumaks, et päriselt ka asjaks läheb, näitasin ma limakorki ka Jamesile, kelle jaoks see oli mõistagi vastik. Sama tunni jooksul (telekast käis juba järgmine saade) tuli lootevesi. Põhimõtteliselt täpselt nii, nagu raamatutes kirjas.

Pikalt aga asjad õigesti ei läinud ja ma hakkasin päris hullusti oksendama. James hakkas mu okset kiiresti uutest diivanitest eemale suunama ja vastutasuks vaatasin teda tapva pilguga, kuna ta hoolis rohkem diivanitest kui minust, kes ma valmistusin enda hargivahest kolme kilo titat välja suruma. Et elevust veelgi suurendada, avastasin lootevee värvuse järgi, et midagi on valesti.

«Mul on tunne, et beebi on lootevee sisse kakanud – tunnis räägiti sellest midagi!»

Seetõttu ei olnud ma üldse üllatunud, et pärast ämmaemandate juhitud/suunatud sünnitusosakonda loivamist (mille olime hoolikalt välja valinud, sest see oli kõige vähem haiglalik ja kõige rohkem loomulikult väestav sünnituskogemuse koht, mis kodust väljaspool mõeldav), pakiti meid kohe kokku ja saadeti haiglasse.

Beebi emakasisese protestiga samal ajal tõusis lakke minu vererõhk ja selleks ajaks, kui mul haiglas esimene läbivaatus oli tehtud, sai kinnitust ka diagnoos: mul oli preeklampsia.

Persse.

Preeklampsia on mingi tõsine asi, mis selgitas seda, miks minu ümber oli hulganisti tähtsaid inimesi, kes aeg-ajalt kulmu kortsutasid. Kui välja arvata tuhud, mis olid muu­tunud nii tugevaks, et ma ei saanud enam vestelda Jamesiga näksidest, mida tema oma haiglakotti (haa-haa!) oli pakkinud, tundsin ma end tegelikult päris hästi. Kannatasin kõike paremini, kui olin arvanud, ja pärast paari imelist valuvaba tundi (tänu epiduraalile) ja pärast valearusaama, et kakan end kohe täis, saabuski ilma suurema kärata beebi-Henry. Kui mind oleks «OBEM-is» näidatud, oleksin enda üle uhke.

«Sa olid nii tubli, kallis!» ütles James. Olin tõesti. Hoidsin end (ja oma soolestikku) kontrolli all ja rääkisin hiljem uudishimulikele sõpradele: «Ausalt, see polnud üldse nii hull! …»

Jude’i sünd

Kaks aastat ja seitse kuud hiljem hakkasin teist korda sünnitama ning muutusin täielikuks koletiseks. Kui mind oleks esimese sünnituse puhul autasustatud meelerahu säilitamise medaliga, oleks see teisel korral tagasi võetud. Minust sai see naine «OBEM-i» seriaalis. See, keda sa vaatad teetassi ja küpsiste kõrvale, mõeldes: «Kurat võtaks, naine, võta end kokku!»

Olukord läks mul täiesti käest ära.

On keeruline leida kätte hetke, kus kõik viltu vedama hakkas, kuna erinevalt esimesest sünnitusest oli minuga kõik justkui korras. Ei mingit kõrge vererõhu või krambiohtu ja haiglaski olid kõik üsna rahulikud.

Kõik peale minu.

Ma ei olnud end ette valmistanud võimaluseks, et sünnitus on keerulisem, vaid olin täie rauaga usaldanud lubadust, et teine sünnitus on ju lihtsam. Ma ei kahelnud, et saan ässalt hakkama, mis nüüd tagasi vaadates oli suur viga. Jude’i sünd oli kaks korda pikem ja mitu korda valusam. Rahulik ja vaoshoitud naine Esimeselt Sünnituselt ei tulnud Teise Sünnituse ajaks kohale. Ta saatis hoopis kaksikõe, kes oli veidi nupust nikastatud.

Jamesi sõnad Jude’i sünnituse kohta (mis justkui kustutas valitseva «Sa olid nii tubli, kallis!» kiituse) olid: «Sa olid püstihull. Ma polegi kunagi midagi sellist näinud.»

Sünnituse ajal vaheldusid mu meeleolud hüsteerilise ja endassetõmbunu vahel. Plärtsatasin vanni ootusega vee all rahulikult sünnitada, kuid hiivasin end juba vähem kui tunni pärast uuesti välja, nõudes «midagi, mis toimib ka!». Kui James julges soovitada, et ma veel veidi vannis oleksin, nähvasin talle vihaselt, et mul on vaja rohkemat kui «mingit suurt pesupäeva».

Hingasin veidi gaasi, tundsin, et pea käib natuke ringi, ja heitsin siis huuliku jonnihoos kõrvale. Tahtsin epiduraali. Mind veendi ümber. Imeline (ja pagana kannatlik) ämmaemand (ma arvan, et ta nimi oli Trish; kutsume teda Trishiks) seletas mulle, et tita võib juba paari tunni pärast tulla ja epiduraal võib protsessi aeglustada. Ja see võib viia olukorrani, et peame ka järgmise päeva haiglas veetma. James oli nõus – mul on ilmselt lihtsalt Sein Ees ja meie väike poeg on juba varsti meiega.

Siis jõudis kohale diamorfiin. Sain kaks kanget doosi ja muutusin uniseks ning ükskõikseks. Olin selleks ajaks olnud üleval kakskümmend neli tundi ja nii pagana läbi, et jäin (istuvas asendis) tuhude vahel magama ja häälitsesin nagu haavatud loom. Ühel hetkel, nagu James mulle rääkinud on, keeldusin mitu tundi järjest kellegagi suhtlemast ja istusin vaikselt kiikudes voodil, teda ja vaest Trishi aeg-ajalt kurjalt põrnitsedes. Ausalt, mida perset? (Võin enda kaitseks öelda, et ma tõsimeeli mõtisklesin, kas suren valu kätte ära. Mäletan mõtet, et suremine oleks kergendus – «irratsionaalne» ei olnud minu kirjeldamiseks enam õige sõna.) Tuhud hakkasid madala veresuhkru tõttu kaduma ja ma pidin suhkruvett jooma. Ma keeldusin suhkruvett joomast.

Sünni tipphetk jõudis kohale, kui avatus oli 10 cm ja ma alustasin elu kõige mõttetumat streiki, keeldudes pressimast.

«Tahan epiduraali!» karjusin ma eikellegi pihta ning mind ignoreeriti õiglaselt, kuna see laev oli läinud umbes 5 cm tagasi.

«Tahan keisrilõiget!»

«Tahan ära surra!»

Just nii.

Kõik hakkasid muretsema. Trish rääkis minuga karmilt. Pärast seda, räägib James, teesklesin ma pressimist, ise mõmisedes: «Ma ju pressin!», kuigi ilmselgelt ei suunanud ma pingutust alakehasse. Mingil hetkel ilmselt siiski võtsin end kätte ja pressisin päriselt, sest kolme tunni pärast – ja pärast tuttavat tunnet, et üritan kahurikuuli välja sittuda – jõudis kohale Jude.

Milline kergendus.

Mäletan, et hoidsin rätikusse mähitud last rinnal ja mõtlesin, et ta näeb nii roosa ja terve välja, täpselt nagu peakski (ja teps mitte häiritud oma ema vastumeelsusest teda sünnikanalist välja aidata). Olin kõrvust tõstetud, et kõik läbi on.

Ja siis jäi platsenta kinni.

Kurat, kaua võib?! Ma ei teadnud, et selline asi isegi võimalik on. Kui inimesed telekas sünnitavad, ei jää platsenta kunagi kinni, ega ju? Kus üldse on telekas sünnitamise platsenta? Ma pole kunagi Holby haigla seriaalis näinud, et mõni naine sünnitaks ja siis keegi talle jalga süsti torkaks, et platsenta välja tuleks, ning seejärel selle suure astelrai moodi asja (kui astelrai nagu siseorgan välja näeks) minema kärutaks. Kohe kindlasti pole ma näinud, et platsenta kinni jääks. Aga minu oma igatahes jäi. Räägiti midagi seljast ja ringauditooriumist ning mitu inimest üritas seda liigutada, aga seal, kus kõik teised läbi kukkusid, kroonis ühte arsti lõpuks edu. Ma ei kavatse seletada, kuidas see juhtus, aga omadussõna, mida James nähtu kirjeldamiseks kasutas, oli «ebainimlik», seega usun, et mõistate.

Ja siis oli tõesti kõik läbi. Jõime tassikese teed ja sõime röstsaia ning vaatasime meie imeilusat pundart, kes plastvoodis mõnusalt kerra oli keeranud. Tal polnud tol hetkel veel nime (mina tahtsin talle Wilf nimeks panna). Pärast väga ebakindlat kuuma dušši ja mitut «Jeesus, see oli päris hull, eks ju?» vestlust lahkusime haiglast ja algas elu vastselt laienenud neljase perena.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles