Filmiarvustus «Peeter Pikk-kõrv»: jänesed on täiuslikud loomad!

Egle Heinsar
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Foto: outnow.ch

Nii ütleb loomaarmastaja Bea (Rose Byrne). Tema on kaitsnud ja aidanud jänkuperet, kelle ema-isa on kahjuks juba lõpetanud õela naabrimehe (Sam Neill) pannil. Pärast loomade vastu julma peremehe surma algab jänkudel ilus elu, sest nad pääsevad takistamatult mõisaaeda, kus algab söömapidu ja pillerkaar.

Peo lõpetab aga uue peremehe (Domnhall Gleeson) saabumine. Tema nii üheplaaniline tegelane ei ole – meile maalitakse pilt õnnetust ja muserdatud hingest, kelle kurjuski ei tule sellest, et ta on olemuselt kuri, vaid ta on lihtsalt omadega pahuksis. Kus see välja tuleb? Vähemalt need suured, kes inglise keelt mõistavad, saavad lugeda tema sõnamängu lahendust – seal laiutavad sõnad «katki», «õnnetu» jms. Noormees on ka väga pedantne. Kui midagi suurt ei saa kontrollida, tuleb kontrollida pisiasju.

Vägikaikavedu jänkupere ja mõisaomaniku vahel jätkub, õnneks saavad jänesed eesotsas Peetriga kaitset kunstnikust naabrinaise, päikselise Bea juurest. Imelikul või imelisel kombel näeb Bea nii inimestes kui ka jänestes ennekõike head.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles