Dr Triin Laisk: sünnitamine on naise isiklik valik, kuid lastetus ei tohiks olla paratamatus

E-post prindi artikkel saada vihje loe ja lisa kommentaare

Triin Laisk.

FOTO: Kristjan Teedema/Tartu Postimees

Lapsi saadakse järjest vähem ja hilisemas vanuses. Sellest tulenev iibeprobleem on saanud Eestis tuliseks aruteluteemaks ja vahel võib jääda mulje, et noori naisi nähakse meil vaid sünnitusmasinatena. Survet naisi sünnitama panna vaatab mureliku pilguga kõrvalt ka teadur Triin Laisk, kes on pühendunud naiste viljakuse uurimisele ja võtnud oma südameasjaks teavitustöö tegemise, et inimesed oleks oma viljakusest piisavalt teadlikud ning et lastetuks ei jäädaks bioloogilise paratamatusena.

Dr Triin Laisk töötab Tartu Ülikooli naistekliinikus, Tartu Ülikooli geenivaramus, Tervisetehnoloogiate Arenduskeskuses ning teeb järeldoktorantuuris koostööd Oxfordi Ülikooliga, et uurida naiste viljakuse ja viljatuse geneetikat.

Laisa sõnul on viimasel ajal tõesti iibeprobleem liialt naiste õlule lükatud. «Ja miskipärast sellise survestamise nurga alt, et naised on justkui halvad, tahavad karjääri teha ega mõtle Eesti rahvastiku taastootmisele,» muigab ta. «Kui mina räägin viljatuse ja viljakusega seotud teemadel, siis mu eesmärk ei ole seda sama egiidi toetada, vaid teha teavitustööd. See, kas ja millal keegi lapsi saab, on sügavalt isiklik valik. Aga ma tahaks saavutada selle, et need valikud tehtaks võimalikult teadlikult – nii et naistel on olemas kogu info oma viljakuse kohta; nad teavad, millised riskid vananedes nende viljakust ohustavad; nad on teadlikud oma hetkeviljakusest ja sellest, kas neil on mingeid haigusi, mis võivad seda kuidagi vähendada.»

Kui naisel on oma viljakusest selgem ülevaade, saab ta teadlikult otsustada, kui kaugesse tulevikku saab ta emadust bioloogilises mõttes lükata.

Viljakus ei ole saladus

Selleks, et oma viljakusest täpsemat ülevaadet saada, on kindlaid ja vähemkindlamaid võimalusi. Laisa selgitusel aitab palju kaasa juba see, kui naine on kursis oma perekonna ajalooga. Kui emaga on head suhted, siis tasub temaga üks vestlus ette võtta ja uurida otse, millal temal menopaus hakkas, sest see annab palju infot ka enda tulevikuperspektiivi kohta.

«Kuigi meditsiiniteadus teeb väga palju tööd selle nimel, et meil oleks järjest paremad mõõdikud, millega pikaajalist viljakusperspektiivi hinnata, siis tegelikult on üks paremaid näitajaid jätkuvalt see, kui vanalt näiteks sinu ema viimase lapse sai või kui vanalt temal menopaus hakkas,» tõdeb ta. «Kui sinu emal saabus menopaus üsna noorelt – näiteks enne 45. eluaastat – siis on suur tõenäosus, et see juhtub ka sul. Mis tähendab, et sinu jaoks võib näiteks 35-aastaselt laste planeerimine juba olla liiga hilja. Klassikaliselt arvatakse, et viljakus saab otsa menopausi saabudes, kuid tegelikult langeb see alla kriitilise piiri juba kuskil kümme aastat enne menopausi,» selgitab Laisk.

Teine oluline võimalus oma viljakusega tutvumiseks on regulaarselt naistearsti juures kontrollis käia ja oma keha jälgida. Kui naine ei kasuta hormonaalseid vahendeid, mis menstruaaltsüklit kunstlikult kontrollivad, tuleks tähele panna, kas tsükkel on regulaarne, kas selle pikkus on muutunud või esineb muid kõrvalekaldeid.

Naiste seas on väga levinud hirm, et rasestumisvastased tabletid mõjutavad viljakust, kuid dr Laisk sellega ei nõustu ja selgitab, et kui pille võtta näiteks viisteist aastat järjest, siis võibki olla, et nende võtmise lõppedes on loomulik viljakus juba lihtsalt langenud. Lisaks võib juhtuda, et kuna pillide võtmine reguleerib hormonaalset tasakaalu, siis võib see peita mõnda viljakusprobleemi või viljatuse põhjust, mis tablettide tõttu ei avaldu.

Dr Laisk on võtnud eesmärgiks arendada teste, mis aitaks hinnata naiste pikemaajalist viljakuspotentsiaali juba varakult. «Oleme välja töötanud geneetilise testi Fertify, mis hindab geneetilist viljakuspotentsiaali ehk seda, milline on sinu nn geneetiline kaardipakk,» ütleb ta ja märgib, et kuigi viljakust mõjutavad omakorda ka elustiilivalikud, annab test vähemalt baaspotentsiaalist paremat aimu.

«Selle testi tulemusel selgub, kas sul on geneetiliselt kõrgem risk varaseks viljakuse languseks ning sa saad selle pinnalt natuke oma elu planeerida. Kas saada lapsed varem, ja kui see ei ole võimalik, siis võib kaaluda munarakkude külmutamist või teha regulaarselt teste, mis annaks hetkeülevaate hormoontasakaalust ja võimaldaks varakult tuvastada muutused, mis näitavad, et munarakke on oluliselt vähemaks jäänud.»

Kuigi selline geneetiline test on olemas, on inimesed Laisa sõnul veidi skeptilised. Geneetiline testimine kui nähtus on võrdlemisi uus ja inimesed ei oska seda küsida. Seetõttu käib teadus- ja arendustööga kaasas ka teavitustöö, et inimesed hakkaks rohkem oma viljakusele ja selle kontrolli võimalustele mõtlema.

Mis põhjustab naiste viljatust?

«Kui on uus partner, siis tuleb kontrollida suguhaigusi,» paneb Laisk südamele. «Eestis on siiamaani üks peamisi naisepoolse viljatuse põhjuseid suguhaiguste põdemise tagajärjel tekkinud tüsistused. Mis on hästi paradoksaalne olukord, sest see on üks väheseid viljatuse põhjuseid, mida saaks vältida teadlikuma käitumise ja regulaarse kontrolliga.»

Peale suguhaiguste on tänapäeval järjest sagedasemaks muutunud vanusest tingitud viljatus. «Esmasünnitajate vanus on nii Eestis kui ka Euroopas üldisemalt tõusuteel, mis tähendab, et naised saavad nii oma esimese lapse kui siis ka järgmised lapsed järjest kõrgemas eas,» märgib doktor. Ta ütleb, et Eestis on esmasünnitaja vanus nihkunud juba 28 aasta piirimaile. Itaalias on see juba üle 30. «See on juba kahtlaselt lähedal piirile, kus naiste loomulik viljakus hakkab väga kiiresti langema. Kui esmasünnitajate trend jätkub samas suunas, siis mingi hetk need kaks joont lõikuvad, mis tähendab, et kui paljud naised on nii emotsionaalselt, majanduslikult kui ka psühholoogiliselt valmis last saama, siis nad bioloogiliselt ei ole enam selleks võimelised,» tõdeb Laisk. «See on arenenud riikides järjest sagenev probleem.»

Lisaks mõjutavad naise viljakust mõned naistehaigused. Üks neist on endometrioos, mis võib tekitada kõhukoopas põletikke ja seetõttu käib selle raske haigusega sageli kaasas viljatus. «Endometrioosi korral on probleem spetsiifiliste sümptomite puudumises,» tõdeb Laisk. «Tihti on ainsaks sümptomiks menstruatsiooni ajal esinev äge valu, samas öeldakse naistele pubekaeast peale, et see on okei, et sul päevade ajal kõht valutab, võta valurohtu. Ainuke võimalus endometrioosi diagnoosida on kõhuõõnes laparoskoopia abil kaameraga vaadata ja haiguskoldeid otsida. Kuna see on invasiivne protseduur, siis diagnoosi saamine venib keskmiselt seitsme aastani. Valu ja muu ebamugavustunne vähendavad töövõimet ning põletiku pool mõjutab viljakust, aga ka psühholoogiliselt on pidev valutamine naistele väga raske.»

Teine levinud haigus, mis naiste viljakust mõjutab, on polütsüstiliste munasarjade sündroom, mille korral munarakkude küpsemine ja vabanemine munasarjast on häiritud. See tähendab, et munarakk ei vabane tsükliliselt ja see takistab ka viljastumist. «Lisaks on neil naistel paigast ära ka hormoonide tasakaal, neil on liiga palju meessuguhormoone,» selgitab Laisk. «Polütsüstiliste munasarjade sündroomiga võivad kaasneda ka teised sümptomid nagu ülekaalulisus ja suurenenud diabeedirisk, seega on see süsteemsem haigus. Arvatakse, et nii endometrioosi kui polütsüstiliste munasarjade sündroomi on umbes kümnel protsendil naistest, mistõttu need on üsna levinud.»

Mis saab tulevikust?

Dr Triin Laisk on endalegi geneetilise Fertify testi ära teinud ja teab, et tema risk varaseks viljakuse languseks on madal ja seda infot saab pereplaneerimisel arvesse võtta. Arvata on, et niipea ei hakka naised iseenesest nooremas eas sünnitama, mistõttu ta soovib, et teisedki oma viljakuse peale rohkem mõtleks.

«Mõnda aega jätkub kindlasti see trend, et naised saavad lapsi hiljem ja kokkuvõttes jääb ka pere väiksemaks,» usub Laisk tulevikule mõeldes. «Aga võimalik, et see on natuke nagu maale kolimisega – mingi aeg kõik tahtsid linnadesse minna, aga nüüd on järjest tekkinud inimesi, kes on huvitatud tagasi maale kolimisest. Võib-olla liigub samamoodi ka peredünaamika, et kui mingi ajani saadakse lapsi järjest hiljem, siis ühel hetkel see liigub jälle tagasi varem lapsevanemaks saamise juurde.»

Seda Laisk samuti ei usu, et tulevikus paljud munarakkude külmutamist eelistaks – seda protseduuri keerukuse ning hinna tõttu.

«Ma tahaks loota, et mingil hetkel on inimeste teadlikkus sealmaal, et see, kui peres on üks-kaks last, ei olnud bioloogiline paratamatus, vaid et kui laste arv on väike, siis see oligi niimoodi planeeritud,» usub Laisk. «Samas alati leidub ka neid, kes põhimõtteliselt ei tahagi lapsi või ei saa neid meditsiinilistel põhjustel. See on ka okei ja kellelgi ei tohiks olla õigust etteheiteid teha.»

Tagasi üles