Toomkirikus puhkava Sofia Gyllenhielmi lühike elu tormilise sõjapealiku Pontus De la Gardie kõrval

Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Sofia Gyllenhielm
Sofia Gyllenhielm Foto: Wikimedia Commons

Sofia Johansdotter Gyllenhielm oli Rootsi kuninga Johan III vallastütar kooselust Karin Hansdotteriga, Pontus De la Gardie abikaasa ning Jakob ja Johan De la Gardie ema. Oma 27 eluaasta jooksul ei jõudnudki ta peale lastesünnitamise millegi erilisega hakkama saada, kuid see-eest püstitati temale ja tema abikaasale Tallinna Toomkirikusse võimas ja uhke hauamonument, mida veel tänapäevalgi imetleda saab.

Karin Hansdotter ja Johan Vasa

1523. aastal sündinud Karini isa oli endine Skara kloostri munk Hans Kökemäster, kellest sai Stockholmi kirikuõpetaja, enne kui ta abielurikkumise pärast oma kohalt vabastati. Ema Ingeborg oli riiginõunik Åke Totti abieluväline laps, kes oli kasvanud Sko kloostri nunnade juures ja pärast kloostri sulgemist samuti Stockholmi tulnud. Ingeborg ja Hans astusid abiellu ja neil sündis kaks tütart, kelledest üks oligi Karin.

Karin
Karin Foto: Wikimedia
Kutsutud oli sadu külalisi. Ja nii juhtuski, et kirikus purunes nende raskuse all palkon. Paljud said vigastada, vähemalt üks inimene hukkus. Sellegipoolest ei õõnestanud see vahejuhtum pulmade rõõmsat meeleolu ega saanud takistuseks abielu sõlmimisele.

Karin asus 1552 teenistusse Stockholmi lossi kuninganna Katharina Stenbocki juurde. Tõenäoliselt kohtusid Karin ja Johan just Stockholmi lossis ja 1556. aastal sündis tütar Sofia.

Johan oli sündinud Östergötlandis Stegeborgi lossis kuningas Gustav Vasa ja tema teise naise Margareta Leijonhufvudi esimese pojana. Esimesest abielust Saksi-Lauenburgi printsessi Katarinaga oli Gustav Vasal poeg Erik. Hiljem sai Johan endale veel viis õde ja kaks venda. Erikut ja Johanit kasvatati koos. Humanistliku vürstihariduse kõrval hoolitses Gustav Vasa ka selle eest, et Erik ja Johan oleksid varakult kursis valitsemise kunstiga.

Turu lossiemand

1555. aastal asutas Gustav Vasa Soome hertsogkonna ja pani Johani seda valitsema. Poeg pühendus aktiivselt oma valduse juhtimisele ja õukonna loomisele. Juba järgmise aasta sügisel sõitis Karin Hansdotter koos tütre Sofiaga Turusse. Nad hakkasid koos elama abikaasadena, kuigi suhe jäi seadustamata. Järgnevatel aastatel sündis veel kolm last – Augustus, Julius ja Lucretia. Karinist sai tõeline lossiemand, kes Johani äraolekul juhtis majapidamist ja keda alluvad tingimusteta tunnistasid.

Rootsi Johan III
Rootsi Johan III Foto: Wikimedia

Turu lossist juhtis Johan oma riigiosa kokku seitse aastat. Teda ümbritses miniatuurne Soome tähtsamatest aadlikest koosnenud riiginõukogu ja kaaskonnale sära lisavad eesratsutajad uhketes nahkadega kaunistatud Inglise kalevist vormides. Varsti sai viimastest koos relvameistrite, hobuserautajate, sadulseppade ja teiste käsitöölistega kaardiväeosa.

Soome jaoks tähendas Johani valitsusaeg rahu ja majanduslikku õitsengut. Turu linna asus hulgaliselt käsitöölisi ja kaupmehi ning sinna asutati ka kuninglik kaubamaja. Kaubavahetus Lüübekiga tõi linna tähtsaid kaupu. Johanil oli oma tosin laeva, laevatehas ja üle saja meremehe. Tal oli õigus vermida ka oma raha.

Hertsog Johan juhtis suurt haldusaparaati ja tema tulud olid korralikud. Kuid ka kulud olid suured. Lossis teenis lisaks garnisonile sadu palgalisi alates vaimulikest, lihunikest, tünderseppadest ning lõpetades vürstikodade ülemate, pagarite ja kangrutega. Peale Turu lossi kuulus hertsogkonna varustusalasse Ahvenamaal asuv Kastelholmi loss ning 24 Soome mõisat.

Õukonnaelu oli algusest peale aktiivne ja Põhjamaade mõõdupuu järgi luksuslik, Karinit koheldi kui hertsoginnat. 1556. aasta jõule tähistati Turus suurejooneliselt. Külla kutsuti isegi rikkaim Soome naine, Erik Flemingi lesknaine Hebla Sparre. Jõulude eel oli linnast kohale käsutatud töölisi kraamima lossi saale ja katma seinu, põrandaid ja lagesid. Osteti 12 tünni (u 1500 liitrit) mõdu ja 50 klaasi. Köögipersonal hankis safranit, kastaneid, mandleid, rosinaid, pipart jt kalleid vürtse. Vaestele kingiti peo puhul raha. Peale jõule tuli paastuaeg ja siis kutsuti Turu kodanikud õukonnaga lõbutsema. Turu linnakooli õpilased said lossis vastlamängu mängida.

Lossi lähedale rajati turniiriplats, kus Johan meelsasti pidulikke mänge läbi viis, ja hirveaed. Juba siis kõlas muusika kõigil söömaaegadel – neil olid oma õuemuusikud.

Turu loss
Turu loss Foto: Wikimedia

Nagu kõik kivilinnused, oli ka Turu lossi külmal talvel raske kütta. Kaminad neelasid meeletult puid ja ikkagi oli külm sageli piinavalt terav. Just seetõttu veetis hertsogipaar koos laste ja õukonnaga hilistalviseid nädalaid Pori kuningamõisas, kuhu sõideti koos õukondlastega luksuslikus saanikaravanis. End puidust maamõisasse sisse seadnud, võisid nad tunduvalt mugavamas sisekliimas pühenduda pidusöökidele ja seltskondlikele mängudele või väljasõitudele ümbruskonda.

Kuninglikud naitumisplaanid

Samal ajal kui Johan Turu hertsogkonda valitses, oli Erik oma õukonna sisse seadnud Kalmaris. Kui viimasel tekkisid suurejoonelised plaanid abiellumiseks, saatis ta Johani Inglismaale, et see kaupleks temale kuninganna Elizabethi kätt. Kui Johan 1559. aasta hilissuvel Londonisse sõitis, saatis Karin teda mõnda aega, kuid pöördus Arbogasse jõudes tagasi majapidamist valitsema.

Kuigi Johan Elizabethi juures Eriku jaoks soovitavat tulemust ei saavutanud, veetis ta Londoni toretsevas õukonnas pillavalt ja meeldivalt aega ja omandas hea inglise keele oskuse. Isiklikult temasse hakkas kuninganna Elizabeth väga poolehoidvalt suhtuma. Johan õppis seal tennist mängima, ostis omale esimesed kahvlid, kristallpeegli, kaks kullast rapiiri, «hästi lõhnavat vett» ja hulga moekaid riideid.

Kodumaale naasnud Johan oli hoopis teine mees. Kuigi veel siis sündis tal Kariniga tütar Lucretia, oli selle perekonna kuldaeg läbi. Septembri lõpul suri Gustav Vasa ja kuningaks krooniti Erik. Ka Johan hakkas ette valmistama seisusekohast abielu. Lossi ilmus Karini ema Ingeborg, tõenäoliselt abistama tütart lahkumineku ajal. Päris südametu Johan polnud. Enne naisevõttu kindlustas ta oma mittelegitiimse perekonna tuleviku. Johan kinkis Karinile Kangasalas asuva Vääksy ja Pirkkalas asuva Penttilä, Kappeliranta ning veel neli väiksemat mõisat. Naine ise laulatati Johani kammerjunkru ja sõbra Klas Westgötega. Uus perekond asus elama mehe Viiki kodumõisasse Hämes.

Sofia oli selleks ajaks, kui ta omale kasuisa sai, viieaastane ja peagi sai ta ka väikese kasuõe Brita.

Johan aga suundus Poolasse ja abiellus 1562 Vilniuses vastu kuningas Erik XIV tahet Sigismund Augusti õe Katarina Jagellonicaga. Uue hertsoginna kaasavara toel muutus Turu loss hiilgavaks renessanssipaleeks ja Johan omandas ammuigatsetud Eestimaa pinnal seitse pandimõisat.

Kuningas Eriku raev

Ilmselgelt polnud Johan arvestanud, et tema käitumine kutsub välja Eriku sügava raevu. Kui ta kuninga korraldustele ilmuda Stockholmi ei alistunud, kutsus Erik XIV kokku Riigipäeva ja lasi Johani süüdi mõista riigireetmises. Algas Johani poolehoidjate arreteerimine ja hukkamine.

Juuli lõpul 1563 asus mitutuhat Erik XIV sõdurit Turu lossi piirama, kuni Johan paari nädala pärast kapituleerus. Turu loss laastati. Rüüstamise ohvriks langes ka Johani endise perekonna Karin Hansdotteri Pirkkalas Viikis asunud kodu. Hertsogipaar viidi Stockholmi ja paigutati vangikongi.

Mitmed hertsogi usaldusalused hukati, sealhulgas Klas Westgöte. Karin jäi nelja lapsega üksi. Erik XIV halastas talle ja lastele alles pärast neile rasket aastat ning tagastas Johanilt saadud mõisad ning osa hukatud mehe pärandist. Sel hirmsal 1563. aasta suvel peeti neid aga pea lindpriiks.

Kui 1567 kuningas Erikut tabas meeltesegadushoog, läks riigi juhtimine Riiginõukogu kätte ning Johan ja tema naine vabastati. Mees nimetas end probleemideta taas Soome hertsogiks. Ühendanud oma jõud noorema venna Karliga ja kogunud hulga poolehoidjaid, vallutas Johan Stockholmi, vangistas Eriku ja kuulutas end kuningaks Johan III nime all.

Pärast võimuhaaramist üritas Johan Karinit ja nende ühiseid lapsi igati toetada, kinnitades uuesti Karini omandiõigust Vääksy mõisale.

Uus kasuisa ja õuedaamina Stockholmi kuningalossis

1572. aastal sai Sofia endale uue kasuisa, sest ema abiellus Kumost pärit Lars Henriksson Hordeeliga. Mees oli Ülem-Satakunta foogt ja elas Liuksiala mõisas. Uuest abielust sündis tütar Anna. Perekonna elujärg muutus jälle tunduvalt paremaks. Nende Kangasala mõisas töötas sel ajal 11 sulast ja 10 teenijatüdrukut. Lars Hordeel tõsteti aadliseisusesse.

1573 kutsus Johan oma tütre Sofia Stockholmi kuningalossi, et ta omandaks oma tädi, printsess Elisabethi juures õuedaamina töötades viisakad kombed. Elisabeth oli 13-aastasena kihlatud Mecklenburgi hertsog Christophiga, kuid enne abielluda jõudmist sattus too mitmeks aastaks poolakate kätte vangi ja seepärast tuli Johani õel abiellumist veel oodata.

Mecklenburgi Elisabeth
Mecklenburgi Elisabeth Foto: Wikimedia Commons

Kohe noore Sofia õukonda ilmumisel tekkis tema isal plaan panna tüdruk paari oma suursoosiku, sõjapealik Pontus De la Gardie’ga. Kuigi kosimine leidis aset 1576. aastal, siis pulmi kohe pidada ei saanud. Johanil oli vaja peigmees veel kõigepealt saata Rooma paavsti juurde, et lahendada oma naise Itaalia pärandi küsimust. Sofia jäi edasi Elisabethi õuedaamiks, kellel Mecklenburgi Christoph uuesti kosjas käis. Ka neile anti abiellumisluba, kuid ometi ei toimunud ka nende pulmad enne 1581. aastat. Kuni selle ajani viibis Sofia turvaliselt printsessi õukonnas.

Kuidas kaupmehe pojast sai marssal

Pontus De la Gardie
Pontus De la Gardie Foto: Wikimedia Commons

Pontus De la Gardie oli pärit Prantsusmaalt Languedoci maakonnast. Noorena kandis ta nime Ponce Scorperier. Ta õppis kloostris, kuid loobus vaimuliku elukutsest ja astus ratsaväkke. Kuna tema isa oli omandanud väikese La Gardie karjamõisa, siis võttis ta selle järgi endale nimeks Pontus De la Gardie.

Seejärel saatis Prantsuse Henri II ta sõdima Šotimaale, et kaitsta oma liitlase Mary Stuarti krooni selle võitluses protestantide vastu. Kuna mässulistel klannidel oli rohkem edu kui katoliiklastel, võttis Pontus nõuks oma lipkonnaga minna Taani kuninga teenistusse, sest häid palgasõdureid vajas tollal iga valitseja. Kui Rootsi väed Põhjamaade seitsmeaastase sõja ajal Varbergi vallutasid, sattus Pontus vangi. Kiiresti vahetas ta poolt ja üsna pea astus mees Rootsi kuninga Erik XIV teenistusse. Tänu suurepärasele keelteoskusele ja diplomaatilisele talendile pandi Pontus De la Gardie peagi tegelema Rootsi välissuhtlusega Euroopas ja temast sai õuemarssal.

Pontuse aadlipäritolus ei kahelnud Rootsis keegi. 1571. aastal sai mees Ekholmi vabahärra tiitli, seda siis juba kuningas Johanilt. Ta oli ka Kjulaholmi, Sundby ja Toresta härra Uppsala piiskopkonnas ning Kolga mõisa omanik Kuusalu kihelkonnas. 1574. aastal kuulutati Pontus De la Gardie Eestimaa asehalduriks.

Et abielu ikka seisusekohane oleks, aadeldati Sofia, tema vend Julius ja õde Lucretia 1577. aastal ning nad said perekonnanimeks Gyllenhielm. Kõik kolm Johani last said Soomes mõisavaldusi. Juliusele anti Upplandis 30 taluga Berga pärusmõis ja nimetati Turu lossi asehalduriks. Umbes samal ajal sai kasuisa Lars Hordeelist lossi komandant.

1579 tabas Stockholmi katk, kus hukkus tuhandeid elanikke. Taolistel puhkudel sõitis õukond tavaliselt mõnda maal asuvasse lossi, aadel lahkus oma maamõisatesse. Johan lasi kohale kutsuda isegi ühe arsti Saksamaalt, kellest pidi saama Stockholmi linna medicus, kuid abi temast oli vähe.

Pulmad ja kolimine Tallinna Eestimaa kuberneriprouaks

Vadstena loss
Vadstena loss Foto: Wikimedia Commons

14. jaanuaril 1580 toimus umbes 60-aastase Pontus De la Gardie ja 24-aastase Sofia Gyllenhielmi hiilgav pulmapidu Vadstena lossis. Vadstena oli uhke Prantsuse renessanss-stiilis loss, mida Johan oli viimased kümme aastat lasknud korruse võrra kõrgemaks ehitada ja portaalidega kaunistada. Sellest ajast peale, kui Gustav Vasa oli ühes selle lossi banketisaalis abiellunud oma kolmanda naisega, oli seda kutsuma hakatud Laulatuste Saaliks. Abielu sõlmimise tseremoonia oli suurejooneline. Kutsutud oli sadu külalisi. Ja nii juhtuski, et kirikus purunes nende raskuse all palkon. Paljud said vigastada, vähemalt üks inimene hukkus. Sellegipoolest ei õõnestanud see vahejuhtum pulmade rõõmsat meeleolu ega saanud takistuseks abielu sõlmimisele.

Kümne aasta eest oli alanud pikaajaline sõda Rootsi ja Venemaa vahel. Pontus De la Gardie, kui eelkõige sõjaväelane, pidi kohe pärast pulmi lahingusse tõttama. Jätnud oma naise tolle ema ja kasuisa hoole alla Turu lossi, marssis väejuht Karjala kannasele ja vallutas edukalt  Schlossburgi (Käkisalmi, praegu Priozersk). Temaga Turust kuninga käsul kaasa marssinud naisevend Julius, kes oli sõjanõukogu liige, suri talvel Viiburis.

Olles äsjavallutatud linnas võitjana jõule tähistanud, laskis De la Gardie karmi talve ära kasutades marssida oma vägedel üle külmunud Soome lahe Viiburist Rakverre. Siis kiirustas väejuht kõigepealt Turusse, kus aprillis oli ilmavalgust näinud tema esiklaps Brita ja sealt edasi Stockholmi Johaniga sõjanõu pidama. Rootsist Tallinna jõudis perekond De la Gardie kolmeliikmelisena 1581. aasta hilissuvel.

Paigutanud abikaasa turvaliselt kubernerilossi, suundus Pontus kaasatoodud abivägedega Narva alla, vallutas selle verise tormijooksuga ja seejärel rüüstas. Pärast seda vägivallategu tekitas paljalt Pontuse nimi venelaste hulgas kabuhirmu. Alistus ka Narva naaberlinn Ivangorod ja seejärel tungis De la Gardie edasi Ingerimaale, kus mitmed alad liideti Rootsi kuningriigiga.

1581. sõja-aasta lõppes Pontuse triumfaalse võidumarsiga Tallinna. Kahurid lasid kindlusevallidelt saluuti ja uskumatult suure võidu auks helistati kirikukelli. Kogu tseremoonia lõpetati Niguliste kirikus peetud võidujumalateenistusega.

1582. aasta mais sünnitas Sofia teise lapse – poeg Johani. Abikaasa aga muudkui sõdis, korraldades sel aastal hulga manöövreid Novgorodi vastu. Siiski sai ta niipalju kodus viibida, et Sofia kohe jälle lapseootele jätta. Seekord aga kujunes sünnitus vaevaliseks. Poeg Jakob jäi küll ellu, aga Pontus De la Gardie kaotas 21. juunil 1583 oma noore kauni naise. Sofia Gyllenhielm sängitati suurte austusavalduste saatel Tallinna Toomkirikusse.

Lapsed ja mälestusmärgid

Pontusele jäi kolm pisikest last kasvatada. Sõjategevus Moskva tsaaririigiga oli vaherahuga lõppenud. Nüüd jäi De la Gardiel rohkem aega keskenduda Eestimaa kubernerikohustuste täitmisele. 1585. aasta hilissügisel saadeti Pontus De la Gardie läbirääkimistele venelastega, et pikendada vaherahu. Tagasiteel läks rootslaste paat mingil põhjusel ümber ja Pontus De la Gardie uppus koos Määri mõisniku Brun Dückeriga ja vene keele tõlgi Hans von Strassburgiga Narva jõkke.

Karin Hansdotter võttis orvuksjäänud lapselapsed enda juurde Soome kasvatada. Esialgu elati Turu lossis, kus Lars Hordeelil olid ametikohustused täita, kuid väikeste laste tõttu hakati ikka enam ja enam aega veetma Vääksys, kuni lõpuks sinna elama jäädigi. 1591. aastal jäi Karin jälle leseks koos kahe oma lapse ja kolme lapselapsega. Aga ta oli tubli naine ja kasvatas nad kõik edukalt üles.

1594 sai Johan De la Gardie Ekholmeni vabahärra tiitli ja abiellus hiljem Katarina Oxenstiernaga. Jacob De la Gardiest sai isa eeskujul sõjapealik, kes abiellus Ebba Brahega. Mõlemad vennad olid teatud aja Eestimaa kubernerideks ja neile kuulus hulgaliselt mõisaid ja losse Eesti-, Liivi- ja Saaremaal. 

Arent Passeri P. De la Gardie ja S. Gyllenhielmi hauamonument-sarkofaag ja epitaaf
Arent Passeri P. De la Gardie ja S. Gyllenhielmi hauamonument-sarkofaag ja epitaaf Foto: Wikimedia Commons

Pontus De la Gardie sängitati oma naise kõrvale Tallinna Toomkirikusse. Hauamonumendi püstitamise idee tuli Rootsi kuningas Johan III endalt, kui ta 1589. aastal Tallinnas oma Poola kuningaks saanud pojaga kohtumas käis. Selle teostajaks valiti tolleaegne silmapaistvaim renessansskunsti meister Tallinnas, Hollandi päritolu kiviraidur ja arhitekt Arent Passer.

Mälestusmärk valmis kuus aastat hiljem. Kivist kirstu katab plaat mehe ja naise lamava figuuriga, kel pead tupsudega patjadel ja käed palveasendis ning kelle modelleerimisel on püütud saavutada isegi portreelist sarnasust. Väepealik on rõivastatud peenelt töödeldud raudrüüsse. Tema abikaasa kannab tolle aja moe kohaselt toredaid ääriste ja mustritega rõivaid ja sulgedega kaunistatud hispaania peakatet. Sarkofaagi kooripoolsel küljel on kujutatud Narva lahingut, mida Pontus De la Gardie suurimaks võiduks peeti. Passeri meisterlik kunstiteos paneb meid tänapäevani end imetlema oma stiilsusega, kuigi on kaotanud oma värvid ja kullatise.

Kasutatud:

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles