Loore Linnu elu mängureeglid. Aga mis oleks, kui laseks kaaslasel enda kõrval särada?

Foto: Pexels / CC0 Licence

Kõik me oleme erinevad, viimane kui üks. On vähetõenäoline, et koos elama asuvad täiesti sarnaste eluvaadete ja suhtumisega inimesed. Mehed ja naised on eri soost, selle vastu ei vaidle keegi. Aga mehed ja naised on kõik ühest liigist – inimesed.

Inimliigil on aga ühist palju. Kui inimesed suudaksid selgemini näha seda ühist ja rohkem leppida erinevustega, oleks omavaheline läbisaamine kindlasti palju parem. Kuid elus on paraku ikka väga palju ebakõlasid.

Kes meist poleks kohanud suhtumist, mis vähendab tahtmist midagi teha. Vahel inimene isegi ei taju seda, et teeb teisele kuidagi liiga või surub alla ta püüdlusi ja saavutusi. Millegipärast eelistatakse pigem olla pigem negatiivne kui julgustav. Kõige hullem on, kui see juhtub oma peres, lähedastega. Ma ei tea, miks on nii kerge tulema pigem halvustav hoiak kui tunnustamine. Andku andeks need, kellega seda kunagi juhtunud ei ole.

Kui inimesed koos elavad, siis tuleks neil rohkem pöörata tähelepanu oma partnerile kui kellelegi, kellel on ka oma tegemised, oma soovid, vajadused. Vaadata teda uute silmadega – kas ma teadsin seda, mis ta teeb, millega tegeleb, kas see meeldib mulle? Mis ma sellest arvan? Mitte et ma kutsuks üles pidevat kontrolli teostama, ei. Ma soovitan jälgida rohkem seda, mismoodi sa reageerid, kui mõni asi tundub veider või isegi ebameeldiv, aga teisele valmistab selget rõõmu. Kas oled valmis mitte sekkuma ega seda rõõmu ära võtma? Vaata ja jälgi ennast, kuidas on sinuga? Muidugi ei mõtle ma seda, et tolereeriksid näiteks kõrvalsuhet või kuritegu. Jutt käib harjumustest ja hobidest.

Isegi kui sa otse halvasti ei ütle, võib ükskõiksusega teha sama palju halba, ja see mõjub veelgi rängemalt. Mitte ainult teisele inimesele, aga eelkõige suhtele. Kui ei jää enam mitte midagi, mis pakuks rõõmu, on puhas ükskõiksus. Aga ometi oldi ju kunagi armunud ja nähti teineteises palju head, olid ühised unistused ja rõõmud. Olid plaanid. Kuhu see kadus? Andke andeks need, kellel on oskust elada nii, et kõik hea on alles.

Väga lihtne on hakata pidama kaaslast sedavõrd iseenesestmõistetavaks, et ununeb lihtne tänamine, märkamine, mis veel rääkida kiitmisest ja tunnustamisest. Kunagi alguses jah, küllap siis märgati rohkem head kui halba ja püüti seda ka välja näidata. Aga kooselu jooksul muutus kõik rutiiniks. Kuni selleni, et tekkis käitumismuster, nagu teist poleks olemaski. Üldse läks meelest, et teinegi on inimene, kes vajab tähelepanu ja hoolt. Keegi, kellega iga päev koos oled, ei muutuks osaks sinu elust, vaid jääks ikka selleks, kellega ühist teed alustasid. Teid tuleks võib-olla uuesti tutvustada?

Kõige tähtsam on jääda lahkeks ja viisakaks

Tavaliselt ollaksegi viisakad ja kenad, kui suheldakse võõrastega. Väljaspool kodu on seda palju lihtsam teha kui «omade vahel». Tegelikult peaks just oma kaaslasega olema eriti sõbralik ja kena, just tema vajab seda kõige rohkem. Palju rohkem! Just sellelt inimeselt, keda ta armastab, kes teda armastab... Jälle vabandused nendele, kes seda ongi.

Järgmiseks võiks proovida näha oma kaaslast sellisena, nagu ta on. Tunda uuesti huvi, mis on tema unistused, millest ta tahaks rääkida, kas tema töökoorem on ehk liiga suur, mida selles suhtes ette võtta? Püüda olla tema jaoks lihtsalt olemas, vahel polegi midagi muud vaja. Näidata, et hoolid, sest seda on väga vaja, et suhe püsiks. Ei saa võtta inimest nagu midagi enesestmõistetavat, sest inimene muutub kogu aeg, seega ka soovid, unistused, tegelikkus – tunne selle vastu huvi.

Suhte värskendamiseks on väga vajalik aeg-ajalt distantseeruda, vaadata oma suhet kõrvalt ja näha selgelt seda inimest, kellega jagad voodit, toitu, tegevusi, mida iganes. Väheke värskust on kindlasti vaja ja selleks võib ollagi vanamoodne viisakus. Lihtne «tänan» ja «palun» muudab väga palju!

Kui näiteks mõlemad lepiksid kokku, et on valmis teineteist kohtlema kui kalleid külalisi, kellele tuleb tähelepanu pöörata, keda viisakalt kohelda, kelle soove püütakse täita, keda on oodatud ja kellest tuntakse ka päriselt rõõmu. Võib juhtuda ime ja silmad avanevad – vau! Sellist kaaslast ma olengi soovinud!

Väikesed kingitused teevad meele heaks

Oskaks igaüks seda kunsti, kuidas teha argipäevast pidupäev, oleks maailm palju ilusam. Ma tean peret, kus on kombeks tuua üksteisele lilli. Alati on selles kodus värskeid lilli. Ja pereisa märkab koju tulles naist kallistada, seda näevad ka lapsed. Väikesi kingitusi tehakse omavahel, vahel toob üks või teine koogi, vahel kutsub üllatuslõunasöögile. Sünnipäevad on alati tähistatud sõpradega koos, sinna perre tullakse meelsasti ja kõik tunnevad end hästi. See ei olegi nii raske. Sest inimesed hoolivad nendest, kellega jagatakse oma elu – ainukordset ja kallihinnalist. Täidetagu see armastusega, mis ei maksa midagi!