Naine uurib: kas see on normaalne, et isa käib 5-aastase tütrega koos saunas?

FOTO: Alamy/Vida Press

«Minu 5-aastane ristitütar käib saunas koos oma isaga. Minule tundub, et see ei ole sünnis, kui nii suured tüdrukud käivad koos oma isaga saunas. Küsisin lapse isalt, et kas see imelik ei ole, kuna tütar ju nii suur juba. Tema leiab, et see on normaalne,» kirjutab küsija oma murest Perekeskus Sina ja Mina nõustamiskeskkonnas.

«Küsisin, et millise vanuseni siis on normaalne käia koos tütrega saunas. Isa vastu, et ei tea. Kui avaldasin uuesti arvamust, et see vist ikka ei ole sobilik ja laps läheb varsti juba ju kooli, siis vastas isa mulle, et mina ju käin ka koos oma abikaasaga saunas ja siin ei ole midagi imeliku. See võttis mind keeletuks.

Lisan veel, et selles peres ei käi mitte ainult isa tütrega saunas, vaid käib nendega koos ka ema ehk terve pere. Seega on see ka ema meelest normaalne. Palun öelge mulle, kas see on normaalne, kui isa käib 5-aastase tütrega saunas ja millist mõju see lapsele võib avaldada? Juhul kui see ei ole mingil põhjusel sünnis, siis kuidas peaksin seda isale ja emale ütlema? Või olen ma ise imelik?

Piinlik on ennast teiste inimeste asjadesse toppida ja kõrval targutada, aga see laps on mulle nii kallis ja ma ei saa lihtsalt vait olla. Laps ise ju ei adu neid asju veel - keegi peab õpetama. Tänan teid juba ette.»

Vastab Gordoni Perekooli koolitaja Angela Jakobson:

«Küsimus, kas mingi käitumisviis on normaalne või mitte, mis näib esialgsel vaatlemisel lihtne, osutub tegelikult aga päris keeruliseks. Normaalsuse määratlusi on mitmeid, ja mõnikord võib olla normaalsuse-ebanormaalsuse vahele piiri tõmbamine raske küsimus ka selle ala asjatundja jaoks. 

Väga levinud on subjektiivne normimääratlus - ikka arvab ju inimene, et tema on normaalne ja mõõdab teiste normaalsust sellesama mõõdupuuga. Kui me üritame teistest inimestest aru saada (seletada, mis ta nii teeb nagu ta teeb ning ette arvata tema käitumist, tundeid ja mõtteid) avastame, et endaga sarnaste inimeste puhul on seda kergem teha, erinevamate puhul aga raskem. Mõni inimene on koguni nii erinev, et temast on täiesti võimatu aru saada ja tekib mõte, et ta on ebanormaalne! Eelpool kirjeldatud arusaama, millekohaselt - minust täiesti erinev ja ennustamatu käitumisega inimene pole normaalne, on endast lähtuv ehk subjektiivse normimääratlus. Siia kõrvale võib tuua ka teise laialt levinud normimääratluse, kultuuriline lähenemine. 

Tulles nüüd teie loo juurde tagasi. Teie kirjast tuleb välja see, et lapse isa käitumine on teie jaoks ebanormaalne subjektiivsest normist lähtuvalt. Kui me võtame kultuurinormi, siis võib öelda, et peresaunad on meie kultuuriruumis väga pika traditsiooniga. Põhjarahvaste kultuuris on saunas käimine sügavalt puhastumise (nii vaimselt kui füüsiliselt) ja tervenemise ettevõtmine. Toiming ei kätke endas seksuaalset alatooni.

Igas peres on omad käitumisnormid ja tavad. On peresid, kus pere ühine saunas käik on tugev ja oluline traditsioon. On peresid, kus ei peeta sündsaks sedagi, kui isa vannitab oma väikest tütart.

Kirjast võib aru saada, et teil on hirm, et peresauna kogemus võiks mõjutada tüdruku arengut. Siitkohalt suunaksin ma teid küsimusega edasi, mõelge enda jaoks täpsustavalt,  millisel moel täpsemalt see võiks lapse seksuaalsele ja emotsionaalsele arengule praegusel hetkel pärssivalt mõjuda? Millest siis laps tegelikult osa saab - laps näeb oma isa ja ema alasti, pesemistoiminguid tegemas. 

Oluline on muidugi siinkohal, et keegi asjaosalistest ei tunneks ennast ebamugavalt. Kui pereliikmete käitumises ilmnevad märgid, et ühised saunaskäigud on mingist hetkest piinlikust tekitavad, siis kujunevad/kujundatakse sellest lähtuvalt uued tavad.»

Tagasi üles