Mida teha, kui laps kardab koeri?

FOTO: Vida Press

«Minu 5-aastasel lapsel on paaniline hirm igasuguse suurusega koerte ees. Kui kuskil mõni lahtine koer ringi hilpab, on laps kohe paanikas ja nõuab sülle,» kurdab lapsevanem Perekeskus Sina ja Mina nõustamiskeskkonnas.

«Otsest põhjust ma nagu ei teagi, miks ta kardab. Aga sel suvel sai ta oma hirmule kinnitust. Olime seltskonnaga õuel, kus oli lahti üks väike koer. Inimesi oli nii 15 ümber ja see koer hakkas kohe minu last taga ajama. Haarasin lapse sülle ja rahustasin maha. Laps oli pingi peal püsti ja keeldus jalga maha panemast. Mina keelitasin, et ära karda, lähme käime korra auto juures ära, aga nii kui ta jala maha sai, nii oli koer tema jala küljes, õnneks jälgi ei jätnud. Kusjuures see koer oli lastega harjunud.

Aga minu laps kardab nüüd koeri veel rohkem. Kodus on meil aias kaks koera. Neid ta distantsilt ei karda, aga lahtiselt küll. Ei teagi, mis teha ja kuidas ise reageerida. Kas selle hirmuga peaks tegelema, või läheb see aja jooksul ise üle? Kusjuures minu ema kardab ka väga koeri, aga mina ei ole endal küll mingit hullu koerahirmu täheldanud. Ja laps kardab muide kasse ka, aga ise nõuab endale koju kassi.»

Vastab Mari-Liis Tikerperi:

«Olen täiskasvanud inimene ja koeri elu aeg kartnud. Samas endal kodus alati koerad olnud ja mitte pisikesed, ikka suured. Väiksemaid koeri ma enam ei karda väga, tunnen, et enda jõud käib üle, aga suuremaid võõraid koeri kardan ja väga. 

Maal elades puutusin ikka palju koertega kokku - jalgrattaga sõites või lühemaid otsi jalutades ning juhtus sedagi, et mõni ketikoer pääses lahti ja tuli küla vahele hulkuma. 

Mis mind siis kõige rohkem häiris - usutlemised ja targutamised. «No mida sa kardad?» «Nad ei tee midagi!» «Kas arvad, et hammustavad?» «Haukuv koer ei hammusta!» «Kui kardad, siis nad saavad sellest aru ja saavadki su peale kurjemaks!» «No vaata kui hea koer see on!» «See koer pole veel kedagi hammustanud!»

Sellised ütlemised ajavad mind ka urisema. No inimene kardab, kuidas see teda aitab? Paneb veel halvemini tundma, et ju siis on viga minus. Tunne hirmu ja ole veel süüdi ka selles, et kardad. 

Teie pere puhul on ülioluline, et olete lapsega nii toetav. Te aktsepteerite tema hirmu ja aitate rahuneda. See on õige lähenemine. Kardab ka kasse - selle vastu võib tõesti aidata endale kassipoja võtmine. Pisikesed loomalapsed ei ole nii hirmutavad ja nad kasvavad aegamööda ning laps harjub. Samuti võib koerakutsika võtmisega leevenduda (mingilgi määral) koerahirm. Kui laps kasvab loomade kõrval üles või loom kasvab pojast peale perekonnas, oskab ta rohkem arvestada loomale meeldivat ja mittemeeldivat, loomade käitumine muutub rohkem ettearvatavaks ning see mõjub turvaliselt. Kindlasti kuulake, kui laps tahab oma hirmust rääkida, püüdke mõista, kindlasti mitte hinnangut anda või naeruvääristada. See on lapse jaoks ka väsitav ja piinav, kui hirm ei allu tema kontrollile.

Näiteks võin tuua ka oma 3-aastase poja, kes talvel pelgas samuti mu vanemate juures olevaid suuri koeri ja putukaid-mutukaid. Kolisime aasta alguses maale ja nende kuude jooksul on laps täiesti muutunud. Vihmaussi ja konna julgeb kätte võtta. Kui koerad limpsima tulevad, lükkab koonud eemale, patsutab ja mudib koeri. Kõik see tuli ajapikku. Noorem poiss on on praegu 9-kuune ja tema on tõsine loomafänn. Koerad ja kassid on suured sõbrad. 

Kui aeg ei aita ja hirmuga enam ise toime ei tule, tasub kindlasti pöörduda lastepsühholoogi poole.»

Tagasi üles