Üksikema raske mure: pärast töökaotust on kadunud ka eluisu

FOTO: Craig Robinson/PantherMedia/Scanpix

«Olen üksikema ühe lapsega. Aastaid töötasin kindla koha peal. Eelmise aasta oktoobris aga toimus firmas koondamine ja kaotasin oma töökoha. Olen sellest ajast peale aktiivselt uut tööd otsinud - helistanud firmadesse, teinud igasse tööportaali oma CV ja kandideerinud erinevatele töökohtadele, vastanud töökuulutustele lehtedes - aga tulutult,» tunnistab naine Perekeskus Sina ja Mina nõustamiskeskkonnas.

«Töö leidmist raskendavad veel asjaolud, et mul on ainult keskharidus ja aastaid töötasin liinitöölisena. Laps on õnneks juba teismeline ja mõistab probleemi. Otsis endale isegi jõuluvaheajaks töö ja mõnda aega elasimegi tema sissetulekust.

Oleme juba kuid elanud väga kokkuhoidlikult, kulutame ainult söögi peale, kommunaalmaksud on kaks kuud maksmata. Nüüd on aga kõik rahad otsas ja mul pole enam jõudu võidelda.

Ma tean, et peaksin eelkõige mõtlema lapsele, aga enam ei suuda. Ei tea miks rabelen, miks üritan. Tulutu töö otsimine on kõik mu energia ära kulutanud. Lihtsalt ei jõua enam. On päevi, kui ma ei suuda end voodist üles ajada. Saadan lapse kooli ja lesin päevad otsa teleka ees või magan. Olen mõni õhtu ka end päris vindiseks joonud, kui laps magama on läinud. Mured ei lase üldse magada. Ei tea enam mida teha.»

Vastab psühholoog, Gordoni Perekooli koolitaja Maarika Lember:

«Olete olnud väga aktiivne tööotsija, kuid edutult. Ilmselt on null tagasiside tekitanudki lootusetuse tunde ja viinud käegalöömise piirile.

Tahan omalt poolt öelda seda, et tööotsimine ongi väga pikk protsess (keskeltläbi 6 kuud) ning motivatsiooni ja lootuse säilitamine on siin võtmetähtsusega. Teie kirjas ei ole mainitud Töötukassat - ilmselt olete ka nendega suhelnud? Kindlasti tasub ühendust võtta sealsete nõustajatega (karjäärinõustamine ja psühholoogiline nõustamine), et saada juurde enesekindlust, et mõista, mida muuta, et otsimistegevus oleks tulusam, et saada aru, milleks ma valmis olen ja milleks mitte. Nendega saab arutada ka oma CV üle ja mõelda, kuidas sealset infot tõhusamalt esitada. Kindlasti saab sealt ka nõu lisa- või ümberõppe võimaluste kohta valdkondades, mis teile huvi pakuvad.

Teie poolt kirjeldatu teeb mind murelikuks (energiapuudus, alkohol, unetus), sest need võivad viidata algavale depressioonile. Depressioon on tõsine haigus ning mida varem temaga võitlema hakata, seda positiivsemad on väljavaated. Abi saab kindlasti Töötukassa psühholoogilistelt nõustajatelt.

Tundub, et teie laps on väga hakkaja ning teile suureks toeks. Ettevaatlik peab olema sellega, et laps ei võtaks täiskasvanu muret enda kanda. Lastel on kalduvus võtta süü vanematega toimuva eest enda kanda isegi siis, kui see ei ole üldse loogiline. Saate oma last toetada sellega, et ei kaota lootust ning väljendate oma optimismi. Tugiisikuks teile sobib hea sõber, kes suudab teie muret ratsionaalselt kuulata.

Püüdke end jõuga jalgele sundida, suhelda inimestega ning leida kasvõi mõni vabatahtlik tegevus (näiteks kirikute juures), et kaine mõistus üksi oma muredega nelja seina vahel istudes teid maha ei jätaks. Igasugune tegutsemine, eriti teiste abistamine, paneb meid end hästi tundma ning ilmselt on just sellest tundest teil väga puudus.»

Tagasi üles