Heidi Ruul: mehed, miks te ei suuda alimente maksta?!

jaga E-post prindi artikkel saada vihje loe ja lisa kommentaare

Heidi Ruul

FOTO: Taimo Tammik

Viimasel ajal ei näe muud kui seda, kuidas mehed justkui aina viriseksid, et oiiiii, miks ma ometi pean oma last toetama?! Öelge mulle palun, kust otsast selline halamine üldse normaalne on? Mis on saanud sellest, et ise tegid, ise vastutad? 

Minu teada peaks see elus nagu kõige kohta kehtima, aga kas ikka kehtib?

Ütlen kohe alustuseks ära, et ma pole absoluutselt selle poolt, et lapsi raha teenimise vahendina kasutatakse. Fakt on, et kuskil Kambja poe kõrvaltänaval on see tõenäoliselt suur trend, aga endast lugupidav naine ju siiski nii ei tee! Mees – olgu ta siis eks või praegune – ei ole kindlasti pelgalt rahakott ega sinu tööandja. Seega jah, mingi osa meestest saab siinkohal täieliku õiguse. 

Kui nüüd aga normaalsest lapsevanemate vahelisest suhtest rääkida, siis NORMAALNE oleks siiski see, kui mõlemad mõistaksid, et koos tegime – koos kasvatame, lahus või mitte, vahet ei ole! Et kõik oleks ilusti puust ja punane ning välistamaks, et keegi nüüd millestki jälle valesti aru saab, rõhutan siinkohal, et see tähendab ideaalis MÕLEMA vanema panust lapse kasvatamisse. Nii emotsionaalset kui ka rahalist panust. 

Tark naine küsib endalt rasedaks jäädes, kas ta saab selle lapse kasvatamisega ka siis hakkama, kui härra elus tuule suund juhuslikult muutuma peaks. Keegi ei tohiks mõelda stiilis, et oii, kui tore! Dekreediraha! Emapalk – poolteist aastat muretut elu! Ja kui ta mu maha jätab, siis saan veel alimente ka nõuda – pagana imeline! Sorry, unustasin need meeletud 55 eurot, mida riik igakuiselt omalt poolt panustab. 

Ma olen matemaatikas küll kohutavalt nõrk, aga sellest hoolimata toon siinkohal konkreetse näite otse oma elust. Minu poja isa on üks neist, kellelt on aastaid tagasi kohtulikult välja mõistetud alimendid. Tänaseks on see summa nii piinlikult väike, et ei küündi isegi kehtiva miinimumini – ei rohkem ega vähem kui 190 eurot kuus.

Kuhu see raha siis läheb? Eeldusel, et ma prooviksin kõik lapsega seostuvad enam-vähem stabiilsed kulutused sellest rahast kanda. 

Lapse taskuraha: 10 eurot nädalas ehk siis laias laastus 40 eurot kuus. Trenn: 50 eurot kuus. Iga kuu on VÄHEMALT üks sünnipäev, kuhu on vaja minna: 50 eurot. Lapse telefoniarve: 10 eurot kuus. Põhimõtteliselt saab siis veel lisaks ühe paari pükse ka. Ja ongi kõik! 

Selliselt vaadates pole seda raha just palju, aga nii vähe seda ka pole, et ma oleksin piisavalt motiveeritud kogu selle bürokraatia uuesti läbi tegema, et nüüd ilmtingimata see seadusega määratud miinimum igakuiselt kätte saada. Mida ma tahan sellega öelda, on see, et laias laastus 200 eurot kuus ühe lapse kohta peaks olema igati piisav ja see ei ole summa, mille pärast nugadele minna tasuks. 

Nii et palun, lõpetaks selle virisemise ära. Mees ei maksa alimente? Sa oleks pidanud last tehes selle variandiga arvestama. Tema panus on teie palkasid võrreldes liiga väike? Rumalus! Kellegi kohustused oma lapse ees ei peaks tema palga suurusest sõltuma – tal on ka oma elu elada, täpselt nagu sinulgi!

Jäägem siiski eelkõige inimesteks ja kui muu ei aita, siis mõelgem hetkeks sellele, et need pisikesed rõõmurullid kasvavad ühel päeval suureks, alimentidega või ilma. Meie kõik jääme selle aja peale juba üsna vanaks ning olukord teeb pöörde: need lapsed hakkavad ühel hetkel hoopis meie eest seaduse silmis vastutama ja vanadekodude kuutasud on juba kategooriast, mille peale ma isegi mõelda ei taha.

Tagasi üles