Kirjutamises on kenake vahe tekkinud, sest vahepeal oli liiga ai. Starost ne radost. Trenn oli muu kondid ja luud nii valusaks teinud, et isegi kahel näpul toksimine tegi haiget. Või mis tahes muu tegevus peale lamamise.
Kohviveski sajatused: pane, laisk lehm, tempot juurde!
10. märts 2018, 15:55
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Võite ju küsida, et miks oli minusugusel igas mõttes soliidsel daamil vaja teha lahti selle põrgu uks, kus terve kamp higiseid naisi tammub nagu lambad ühe kisakõri vile saatel tapale? Mina ka ei tea, kui kristalselt aus olla. Aga ma tean ka seda, et suvi on ukse taga ja minu eelmisel aastal soetatud disainergarderoob ei tah enam üle puusade minna.
Ma ei saa enam end lohutada arusaamaga, et head asja peabki palju olema, eriti kui tegu on väärt kangast moodsa hilbuga. Mullu ma juba nii arvasingi. Aga kui inimene ikka lubab endale magusat elu ning jala ei käi ja vett ei joo, siis keha kasvab, vaimult selleks luba küsimata! Sest kas
mina lubasin oma tagumikul kolm numbrit suuremaks minna? Ah? Ehhei, ei lubanud!
Issand, mida ma siit otsin?
No ja siis haaras sõbranna Tiina mul sabast ja vedas enda järel trenni. Juba esimene samm üle ukse oli võigas. Mingid parkad, spordikotid, vaevatud ilmed! Mina käin ikkagi kohtades, kus on kallid disainerkäekotid ja naaritsanahksed kasukad!
Sõbranna käskis vingmise lõpetada ja liitumistasu ära maksta. Hiljem kuulsin, et ta ise sai selle arvelt kenakesti boonust. Juudaseeklid, ma ütlen! Ligimesele kannatuse algamise eest!
Riietusruumis ei läinud asi paremaks. Korraga olin keset riidest tenniseid kandvate koolitüdrukute parve, kes tegelesid minu jaoks täiesti absurdse sajaga – riietusid trenniks, halasid oma paksuksminemise üle, kulistasid Fantat ja sõid sinna juurde karbist majoneesiga poesalatit peale.
Kurb tunnistada, aga ma ei tea, mis mind rohkem vihastas, kas loll vaatepilt või enda nälg. Mina olin ju vana kombe kohaselt enne trenni ikka söömata end hoidnud. Otsustasin, et ei vaata selle salati poole ja hakkasin vaikselt end lahti koorima. Järgmine häda – mu spordivarustus, mille John 20 aastat tagasi Floridast mulle tõi, imeilusad hõbedased liibukad ja roosa pepuvahepaelaga trikookene, nägid vahepealsed 30 kilo hiljem pehmelt öeldes koomilised seljas välja. Miks, kurat võtaks, ma ennem neid kodus ei proovinud? Üritasin mitte kuulata turtsatusi, mis saabusid salatisööjate sektsiooni poolt. Ma või ju välja näha nagu Miss Piggy minu lapsepõlveaegsest lasteetendusest, aga vähemalt ei aja ma majoneesipläga endale enne trenni suust sisse!
Miks on trennides huulepulgad ja nutitelefonid kaasas?
Astusin peegli ette, et siis ninaots kenasti jumestuskreemist puhtaks pühkida ja ohkasin – plass nägu koos lollaka klikiaegse trenniriietusega oli kõige demotiveerivam kombo üldse. Et asja veel hullemaks teha, läkitas saatus mulle kõrvale imetillukese vöökoha ja vormis pepuga megabeibe, kel oli jalas valusvalged tennised, mustad võrkliibukad ja samasugune nabasärk. Tal oli kaelas vähemalt kolm jämedat kuldketti, suured kuldkõrvatõngad ning juuksed, mis olid mustemad kui mistahes Johni poliitikust ülemuse südametunnistus.
Beib pani oma suure kosmeetikakoti lärtsi lauale ning hakkas oma sentimeetrilaiust kulmujoont üle värvima. Ja siis kraamis välja tulipunase huulepulga, et musi üle toonida. Ja siis käis peitekaga silmaalused üle. Enne trenni!? Ma olin vist liiga ammuli sui vahtima jäänud, sest ühel hetkel viskas neidis mulle üleoleva pilgu.
Rohkem ma hämmelduda ei saanud, sest juba üsna kannatamatult sisisev Tiina tiris mu trenni. Otsisime endale koha, kuhu panna oma rätikuke, kapivõti ja veepudel. Märkasin, et erinevalt paljudest teistest olnud minul üht vaat et kohustuslikku asja – nutitelefoni – kaasas. Hakkasin aimama, miks tsikk huuli värvis. Ah et tänapäeval ongi selfi tegemine üks osa harjutustest? Nii mitmedki neiud punnitasid pepusid ja torutasid huuli, kuniks treeneri hüüatus sellele lõpu tegi.
Enam ei peagi end haigeks ja vigaseks pingutama?
Trenn ise oli võimas. Olen kunagi kauges nooruses kõvasti tegelikult trenni teinud ja suisa kõrgemal tasemel tantsimas käinud. Palestra me just polnud, aga igatsorti asjapulkadele esinemas käisime. Niiet oskan hinnata pingutust küll. Pärinedes ise ajastust, mil treener oli jumal ning iga tema kärgatus tuli kuulda võtta, harjutus ära teha ning mitte vigiseda, oli minu jaoks enam kui üllatav, kui palju on asja selles suunas muutunud.
Hakkasin siis mina suure hurraga harjutusi kaasa tegema. Ja kohe oli neiuke klõps minu juures. Ma polnud varem kogenud, et mõni treener võiks olla eos huvitatud sellest, et ma ei tõmba lihast ära või pingutaks end surnuks. Meie ajal oli ikka moto: veel, veel, pane, laisk lehm, tempot juurde! Virisemine ja valu on nõrkadele! Nüüd aga – võta tasapisi, tee aeglasemalt, siis jõuad rohkem, siis mõjub paremini. Tulemus oli minu jaoks omalaadne müstika – ma tegin teistest kaks korda aeglasemalt, ent mul polnud viimase luuseri tunnet. Vaid... kuidagi hea meel.
Ja seesama hea meel on mind juba teist kuud trenni kütmas. Mina, kes ma armastasin öelda, et sport pole daamidele, sätin nüüd kogu päeva selle järgi! Ja muideks, võtsin ka saatusel selle liikmemaksuga revansi. Sõbranna Liina ajasin ka trenni – ja sain natsa soodukat. Pole viga, mul siin terve kunagine tantsurühm ooterežiimil – saab vähemalt suveni kaks kärbest ühe hoobiga: omad kamba trenni (kohukeste ja tiinekate kõrvale) ning pikemas perspektiivis kenakese kopika kokkuhoidu.
Tsutsufrei!