Alimente maksvad Eesti mehed: last võin ju toetada, aga eksi isiklikke rõõme küll kinni ei maksta!

FOTO: Andre Bonn/PantherMedia / Andre Bonn

Viimasel ajal on palju arutletud selle üle, kas Eestis seadusega määratud alimentide määr on selle maksjate jaoks ehk liiga kõrge.

Paljud mehed on erinevates väljaannetes kisa teinud ning väitnud, et 250 eurot lapse pealt on liig mis liig ja seetõttu ei ela nad ise kuidagi ära. Sedapuhku uurisime ka meie alimente maksvate Eesti meeste käest, mida nemad sellest asjast arvavad.

Karl (33): «Ise ma selle lapse tegin ja loomulikult aitan siis teda ka kasvatada. Olen algusest peale kokkuleppeliselt iga kuu alimente maksnud ja pole kordagi mõelnud, et ma ei peaks seda tegema. Kohusetundliku inimesena pean ikka küll!»

Rivo (36): «Mulle tundub, et probleem pole selles, et alimente on vaja maksta, vaid hoopiski selles, et kasvõi näiteks mina ei tea enamasti, millele lapse ema seda raha täpselt kulutab. Tema isiklikke rõõme ma küll sponsoreerida ei soovi. Lapsega on teine lugu - loomulikult aitan hea meelega nii kuidas oskan ja saan!»

Mihkel (29): «Minult on alimendid kohtu kaudu välja nõutud ja need võetakse igakuiselt minu sissetulekust maha. Rõõmsaks see mind just ei tee, aga lapse ma mõtlematult üsna varajases nooruses tegin ja eks siis nüüd tuleb selle tuhina eest veel aastaid maksta.»

Mart (38): «Maksan oma kolmele lapsele igakuiselt peaaegu pool palgast alimentideks ja see ajab mind tegelikult kohati tohutult närvi, kui aus olla. Kuidas on võimalik, et kolme lapse peale kulub kokku 1500 eurot kuus? Minu eks ei oska seda mulle konkreetselt selgeks teha! Minu ema kasvatas mind ja mu vendasid üksinda, igasuguse abita ja tema palgaks olid tol ajal ikka sandikopikad. Jah, me tundsime teatud asjadest mõnikord ka puudust, aga üles me kasvasime! Minu meelest peavadki lapsed aeg-ajalt millestki puudust tundma, muidu ei saa nad edaspidi iseseisvas elus hakkama!»

Kristjan (30): «Mina oma lapse emale alimente ei maksa! Ta teenib kordades rohkem kui mina - see oleks lihtsalt ebaõiglane! Olen oma sissetulekud vastavalt ka kujundanud, et keegi väga midagi viriseda ei saa - kõik, mis loeb, on ju see, mis seisab paberil.»

Keio (35): «Mis küsimus see üldse on? Igati normaalne on ju oma lapsi toetada! Nemad pole ju süüdi, et vanemate elu ei klappinud. Olen juba aastaid alimente maksnud ja ükski karistus mitte maksmise eest seega mind ei ähvarda. Mul pole selle aja jooksul kordagi peast läbi käinud, et see kuu on keerulisem - nüüd jätan ülekande tegemata. Pigem tõmban oma kulutusi koomale - jutt käib ju minu lastest ja hoolimata sellest, et ma nendega koos ei ela ja neid vaid korra aastas näen, armastan ma neid ikka!»

Illimar (31): «Mul on eksiga kokkulepe, et laps elab pool ajast minu juures ja teise poole tema juures - nii on kõik võrdne ja ka kulutused jagunevad võrdselt! Meil pole alimendid teemana kunagi isegi päevakorda tekkinud. Eks see oleneb palju inimestest ka - osade käest on vaja mõistlikkust ja inimlikkust kohtu kaudu nõuda, teistelt mitte.»

Tagasi üles