Bioloogiamagistrant Sirgi leiti «Stiilipäeviku» saatesse otse tänavalt. Alguses tõrkus neiu vastu, aga siis seadis osalemise tingimuseks uued prillid. Sirgi jutustas Naine24.ee-le, kuidas ta tiriti sündmuste keerisesse, mis andis talle mitte ainult uue välimuse, vaid ka põneva kogemuse.
Ta tunnistas, et tegelikult tekkis temas uudishimu ka, mis ses saates saama hakkab, teades, et seal tehakse asju, mida ise naljalt ette ei võtaks, olgu selleks professionaalne meik, geelküüned või juuste värvimine.
Sirgi õpib Tartu Ülikoolis bioloogia magistriõppes taimeökoloogia erialal. Igapäevaselt armastab ta maalähedast ja naturaalset stiili. «Stiilipäevik» võttis eesmärgiks esile tuua Sirgi tütarlapselikumad ja õrnemad küljed, rõhutades neiu ilusaid näojooni ja head figuuri.
Sirgi, räägi, kuidas Sa saatesse sattusid? Kuulsime, et Sind leiti saatesse otse tänavalt.
Mind tabati eile enne kella 10st loengut üsna Tartu Ülikooli peahoone lähedal. Olin teel loengusse, kui Anu Saagim mulle vilistas. Selline asi ajab ikka sammu kiirendama, eemale muidugi. Siis ajas Ženja Fokin mind natuke maad taga ja üritas veenda, et nad tahavad just mind «Stiilipäevikusse». Ega ma ei teadnud, mida oodata, ma pole seda saadet kunagi vaadanud. Ausalt öeldes mõtlesin nad pikalt saata, kuna ma olen oma stiiliga üsna rahul ja neil oleks ka minusuguse naturalistiga raske.
Esimene reaktsioon oli, et ei, see küll pole hea mõte, ma olen sellega täiesti rahul, kuidas ma praegu välja näen. Lõpuks leppisime kokku, et ma tulen, kui uued prillid saan, ja nemad olid minu tingimusega nõus. Eks nad otsisid mingit Tartu tudengistiili esindajat ja mul olid hommikul kiirustades veidrad riided selga sattunud. Eelmine inimene, keda nad saatesse meelitada üritasid, tuli veel tagasi ja ütles, et ta ikka tahaks osaleda. Ma olin nõus, et võtke siis tema, ta ju ise tahab, aga otsustati ikka minu kasuks.
Mida arvasid saatest enne ja mida nüüd, pärast isiklikku kogemust? Milline oli Sinu ettekujutus võttepäevast ja milliseks tegelikult see päev kujunes?
Enne ei arvanud midagi, sest ma polnud seda varem kordagi vaadanud. Nüüd arvan, et eks ta üks reklaamivärk ole. Aga neile, kes ise tahavad sinna minna, siis kindlasti positiivne kogemus. Minu ettekujutus võttepäevast oli, et see ei kesta nii kaua. Tegelikult läks ikka hilisõhtuni välja ja algul oli kiirustamist üsna palju.
Mis Sind üllatas positiivselt selle eksperimendi käigus ja kas miski jahmatas või valmistas pettumuse ka?
Positiivselt? Anu Saagim tundus päriselus normaalsem kui see pilt, mida meedias näidatakse. Ka staarkuulsus on inimene. Võttegrupp oli väga muhe. Pettumuse valmistas aga Anu suhtumine, justkui «väikestel vaiksetel teadusnohikutel» ei olekski oma elu, ja võib-olla eelarvamused, nagu näiteks «sul on kindlasti kapp jooksutosse täis» (tegelikult ei ole), ja arvamus, et kõik peab olema väga seksikas ja naiselik. Ei pea! Ei pea kogu maailma jaoks seksikas olema. Kõigile ei peagi meeldima.
Ma eelistan saada tähelepanu neilt inimestelt, kes mulle reaalses elus meeldida võiks, mitte neilt kes pööravad teistele tähelepanu üksnes välimuse pärast. Mulle ei meeldi, kui mulle tänaval vilistatakse. Minu enda väljakujunenud stiili arvustamine ka minult plusspunkte ei teeninud. Mis mõttes mu stiil on liiga värviline? Liiga paljud kannavad minu meelest musta ja halli.
Milliseid praktilisi nõuandeid saatest said, kas näed end ka tulevikus mõne saadud nõuande järgi toimimas?
Praktilisusele saade küll suunatud ei ole, ikka ilule ja naiselikkusele, isegi pidulikkusele. Selles osas mul sealt eriti mingit nõu võtta pole. Igapäevase loengus käimise tarvis ma meikima ei hakka ja välitöödele kontsakingadega samuti ei lähe. Seda kleiti, mis ma sain, kavatsen muidugi kanda, kui mõni sobiv üritus ette satub.
Kuidas oled saate lõpptulemuse ehk oma uue minaga rahul? Tundud väga glamuurne!
Uus on välimus, mina olen ikka endine. Ja lõpptulemus oli muidugi ilus ja glamuurne, seda ma ei eitagi.
Suhteliselt lõbus oli jälgida ühe saatetegija reaktsiooni, kui ma peale saadet juuksed hobusesabasse seadsin, vanad riided uuesti selga panin ja teatasin, et ma nüüd lähen toon selle jalgratta ära, mille raekojaplatsi jätsin. Kleidiga koju minnes ma oleks niikuinii ära külmunud tol õhtul. Praegu on mul lihtsalt heledamad juuksed kui enne ja uued prillid, muidu olen ikka endine. Muide, need küüned olid hämmastavalt vastupidavad – kaks nädalat kaljuronimise trenni kannatasid ära.
Mida arvavad sõbrad-tuttavad Sinu uuest väljanägemisest? Kas tunnevad ikka ära? Mõni mööda ka on jalutanud?
Ikka tunnevad. Mööda pole jalutatud, aga silmanurgast vaadates on mind kellekski teiseks peetud küll. Ma arvan, et kui püsilokid lasta teha ja näiteks läätsed panna, siis ei tunneks küll mind paljud ära. Mõni on tulnud küsima, kas ma olen juukseid värvinud, siis olen ikka rääkinud, mis kõik tehti. Kommentaarid on seinast seina: «Nii lahe!» kuni «Miks nad sinu valisid, ma ei saa aru?».
Sa paistad armastavat maalähedast ja naturaalset stiili. Mina näen siin ka keskkonnasäästlikkust, kui vähegi tegemist nn teise ringi rõivastega. Ja mis seal salata, kui nutikalt otsida, siis on see ka rahakotti säästev. Kas pead sellist rohelist mõtteviisi tähtsaks?
Mina näen siin samuti keskkonnasäästlikkust (ma ju õpin ikkagi bioloogiat!) ja üle poole mu riietest on nii-öelda taaskasutusest. Rohelist mõtteviisi pean muidugi oluliseks. Kui midagi ostan, siis üldjuhul vaatan, millest see koosneb ja kus toodetud on. Kiirmoodi ei poolda, asjad peavad olema vastupidavad.
Sirgi muutumismängu näed SIIT