VIDEO: Kes talvel metsas magab, on napakas?

  • Telkima talvisesse metsa - vaatame, mis juhtub.
  • Juhtub nii mõndagi - talveöised tantsud, diskotelk, eksimine pimedas metsas...
  • Keegi ära ei külmu. Kuid selgub, mis kehaosa kõige rohkem külma kardab.

Kes talvel metsa jääb, see kevadet ei näe. Eestlastel on palju hirmutavaid ütlemisi, et sedaviisi rahvast metsast eemal hoida. Külmaga nalja pole ja tark inimene lageda taeva all talvitumist ei harrasta. Või siiski? Vaatame, mis juhtub.

«Sa oled ikka täiesti metsa poole kuju!» hüüatab mu trennisõber. Istume riietusruumis, seome ketsipaelu ja olen äsja rääkinud oma plaanist jääda ööseks talvisesse metsa. Ma saan aru küll – külm on eestlastes alati aukartust tekitanud. Pakasega püsiks parem toas, külitaks küdeva kamina ees ja kulistaks hõõgveini. «Vaata, et sa seal ära ei külmu,» järgneb manitsus. «On sul ikka talvetelk ja ahi kaasas?»

Meie eluase metsas on täiesti tavaline telk, panuse teeme vaid sooja pidavale magamiskotile ja südantsoojendavale seltskonnale.

FOTO: Marko Külaots

Tõsi ta on – talvel saab elu metsas õige mugavaks muuta, soojapidavad liikuvad majad ja ahjud ju ammuilma olemas. Ainus häda seisneb selles, et kogu kraam kaalub jube palju. See tuleks mingil viisil kohale transportida, meie aga oleme jalamehed ja matkame rabade keskel asuvale saarele, kuhu ükski liiklusvahend ligi ei pääse. Pealt-sajakilose ahjukesega kaenlas ju paksus lumes ei marsi. Niisiis peame kergema varustusega toime tulema – võtame tavalise telgi, loodame metsa all lõket teha ja soojahoidmises panustame vaid matile ja magamiskotile.

Kaugelt on aga näha tantsu, mida pikad kummalised varjud pimedas veel veidralt võimendavad. Öö hakul on meeleolu nii üleval, et magada ei tahagi.

Talvised metsavaated ja vaikus on hingematvalt ilusad.

FOTO: Kristina Herodes

Metsamineku päeval tervitab meid kõige ilusam talveilm. Külmakraadid näpistavad parasjagu nina ja sajab laia lund. Talvevaikust ja rahu igatsedes suundume Kõrvemaale – metsateedele, mis viivad sügavale laante ja rabade keskele, kuhu ei kosta automüra ega inimhääled. Olen elevil nagu väike laps. Metsas on elu jooksul sadu korda käidud, aga see on esimene kord talvele vilistada ja lumele telkima minna.

Pargime auto Paukjärve lähistele ja olen valmis kõrvad kikkis vaikust kuulama jääma. Kuid ennäe imet – ei mingi vaikust! Puude vahelt mürtsub hoopis kõige julmem vaibaklopitümm. Jääle tulnud seltskond kalamehi on kaldal oma elu mõnusamaks muutnud. Küllap siis igaühele vaikus ei maitse ja toredam tundub oma mürapilv ka metsa kaasa vedada. Naerame veidi ja seame sammud sügavamale metsa, üle jäätunud järve, mulksuvatest kala-aukudest mööda eemal laiuvate rabaavaruste poole.

Talvine raba täis ilu ja rahu.

FOTO: Marko Külaots

Vaikuse pidu

Mul on soe talvejope, suusapüksid, kahekordsed kindad ja müts. Külma ma eriti ei karda, kuid miinuskraadid värvivad nina ja põsed kibekähku punaseks. Kindaid käest võttes tekib sekundiga tunne, et sõrmed kukuvad küljest nagu jääpurikad – püüan oma teekonda filmida ja pilte teha nii, et jätan voodrikindad kätte. Seljakoti sisust moodustab tubli enamiku minu voodi – suur jurakas magamiskott ja isetäituv õhkmadrats. Kaasapakitud söök sobiks fitnessifriigile, kelle hulka ma ennastki arvan – suur kotitäis saiakesi, mõnusad rasvased grillvorstid, kartulipuder, kakao… Energiat mittesisaldava toidu kaasatassimisel ma erilist mõtet ei näe.

Õige pea olemegi seal, kus mitte kedagi teist ei ole. Ainult meie ja silmapiiri avaruse jagu tühjust. Laudtee, mis üle laugaste kulgeb, on paksu lume all. Tunde järgi püüame talle pihta saada. Lumes sumpamine on mõnus ja läheb isegi kerge trenni ette – jope sees hakkab tasapisi soe. Matkame mõned tunnid. Kiire jääb kaugele maha, hämarus saabub vaikselt. Kuna me enne pimedat metsast välja jõudma ei pea, on meil aega. Uskumatu, aga tõsi! Meie krooniliselt kiire maailm võtab paugupealt pöörded maha, vaja vaid metsa tulla ja asi korras!

Telgi paneme üles pimedas, sest talvepäev on imelühike. Kui telgis pealambiga askeldada, saab sellest vilkuv diskopall.

FOTO: Kristina Herodes

Laagriplatsile jõuame siis, kui talve lühike valgus juba lõpetama hakkab. Pealambid ette ja kaks kükloopi asub telki üles panema. Lumesajus on see omamoodi lustakas – mõne minutiga on telgikatusele kerkinud tillukene lumemüts. Teeme pesad valmis, magamismatid täituvad tasakesi ja magamiskott kasvab kaks korda suuremaks, kui kitsast pakendist välja pääseb.

Rasvane ja saiane metsagurmee

«Ma ei kujuta ette, kuidas me need külmand puud põlema saame,» vaatan mõtlikult härmas lõkkeaset. Aga asi on lihtsam, kui oleks osanud arvata – mu sõbral on kaasas lõkkeküünal ning esimesest tikust saame leegi üles. Selleks ajaks, kui oleme vett keetnud ja vorstid küpsema pannud, on juba kottpime – ainult lõket ongi veel näha. Ja seda siilukest talveööd, mis pealambi valgusvihku jääb. Vaikus on kõrvulukustavalt tihe ja me ei raatsi isegi rääkida, et seda mitte lõhkuda. Metsas on nii mõnus olla! Ma tõepoolest ei saa aru, miks kõik teised metsa pole tormanud. Pole mingit põhjust head ilma oodata – pakase õhk on eriti värske ja karge ning kui istudes jahedaks läheb, teed mõned kiiremad sammud ja ongi jälle hea ja soe. Isegi kroonilisel rahmeldisel käib selles pimeduses, jaheduses ja vaikuses kett maha ning saab viimaks seisma jääda.

Lõkkel on hea varbaid grillida - kui jalad ja pea soojas, ei siis külm hakka.

FOTO: Marko Külaots

Aga ainult sooja südame ja spordi peale me siin kah ei looda, väike käredam külmarohi on samuti ühes võetud ja see tõstab tuju kiiresti taevasse. Avastame, et lumi langeb pealambi valguslaigus eriti lahedalt, nii rändab üks lampidest laua peale ning tekib poolmetsik diskopall. Vaatepilt on sedavõrd lahe, et niisama rahulikult lõkke ääres kössitades seda nautida ei saa – tahaks tantsida! Paneme põuetaskus Jüri uue vihmapiisalaulu mängima ja keerutame täie lustiga. Kaugelt võiks see tõenäoliselt välja näha nagu mingi hallvanakeste riitus – muusika on vaikne, piiksub poolihääli, nii et seda kuuleme vaid meie kaks vaevu-vaevu. Kaugelt on aga näha tantsu, mida pikad kummalised varjud pimedas veel veidralt võimendavad. Pealambi ees hõljuvad lumehelbed, kõik on kokku väga veider ja lõbus. Öö hakul on meeleolu nii üleval, et magada ei tahagi. Läheme hoopis jalutama. Uitame külmunud järvel ja naudime võimalust pääseda igale soosaarele, kuhu suvisel ajal sugugi ligi ei saa. Ning loomulikult kaotame suuna. Oma telgikest otsime taga poole ööni, aga viimaks leiame ta siiski kenasti kätte ja keerame magama.

Külmetavad põlved

Kuidas siis talvel metsas magada on? Suusamüts peas ja villasokid jalas, kurguni soojas magamiskotis. Nina on värske jaheda õhu käes ja ise oled soojas – ideaalselt mõnusad tingimused. Sekundiga saabub magus uni. Minul, kes ma olen krooniline unetu ja vahel ööde kaupa üldse magada ei saa! Tea, äkki peakski metsa kolima ja endale siia püsiva pesa ehitama. Kütet telgis pole, aga külm väga kallale ei kipu. Ainult kindad tõmban ühel hetkel kätte ja põlved kipuvad ka ära jahtuma. Küllap on põlv siis inimese kõige külmakartlikum koht.

Maailma parim hommikueine – lõkkel soojendatud ja veidike tahmanud külmunud saiakesed, mmm…..

FOTO: Kristina Herodes

Hommikul õngitseme kotipõhjast jäätunud saiakesed ja paneme lõkkele sooja. Altpoolt saavad küll tibake tahmaseks, aga muidu on superhead. Ja lõkkel lumesulamisveest valmistatud kohv on ka suurepärane. Metsas on nii mõnus, et ei raatsikski välja tulla. Järve kattev lumevaip on ahvatlevalt ühtlane. No kuidas sa suudad vastu panna kiusatusele sinna selili visata ja lumeingleid teha? Mina igatahes ei suuda. Talvine mets meeldib mulle veelgi enam kui suvine. Sest sääski talvel ei ole!

Puhtale lumevaibale maandus ingel.

FOTO: Kristina Herodes

Tagasi üles