Olen 36 aastat noor ja 10-aastase poja ema. Ka mina pole oma kehaga rahul, eriti hakkasin sellest mõtlema paar aastat peale lapse sündi, kirjutab meile Christinas Clinicu lugejamängust osa võttev Maarika.
Eestlanna tunnistab: olen 36, aga oma keha piitsutan nagu ajulühisega pubekas
8. märts 2018, 15:36
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Mäletan, et 9. klassis, kui koolis meid kaaluti ja mõõdeti, kuulsin esimest ja viimast korda, et mu kaal on 59 kg, pikkuse 170 cm juures see vist normaalne. Trenni ma noorena ei teinud. Paks laps ei olnud küll, aga olin väga-väga rinnakas. Ma häbenesin seda väga, sest kuni lapse saamiseni rääkisid poisid ja mehed mu rindadega, mitte silma vaadates.
Pärast lapse sündi on jäänud vaid kivid sokkides. Rippuv nahk jne. Pesupoes võin proovida kuni 20 paari pesu ja väljuda tühjade kätega, ise poes nalja visates, et odavam on teha rinnaplastika, kui meie kaubandusest endale pesu leida.
Kolm aastat pärast lapse sündi hakkasin endas kehas vigu otsima ja leidma.
Lõpuks avastasin, et ideaalkeha on fitnessikeha, näiteks Egle Eller-Nabi. Ma vaatan ja unustan sellisest kehast. Pöördusin M. Kalmuse poole, kust sain nii toidu- kui treeningplaani. Mingil ajal pidasin ka rangelt vastu, kuid see on tõesti raske. Olen proovinud igasuguseid dieete ja nälginud ja murdunud. Mingi aeg käisin regulaarselt jooksmas ja paljud küsisid, kas olen haige, sest olen nii peenike, aga ise ma seda ei märganud.
Hommikuti trenn, kuus korda nädalas igal õhtul jooksmine. Tänaseks jooksud joostud, kuna tekitasin enda pingutamisega teise astme põlveliigese kulumise. Kolmas aste pidi olema põlveliigese vahetus... Oehhhhh...
Mind on alati peetud ilusaks, kuid iga kord, kui keegi jälle ütleb, et ma kena, siis hakkan veel rohkem pingutama ja arvan, et mul on midagi viga ja leian taas vigu.
Arvan, et kui mul ka oleks see fitnesskeha, mida nii väga igatsen, siis kui selle saavutan, ei ole ka siis rahul.
Samas olen 36 ja peaks aru saama, et olen selline nagu olen. Midagi peale rindade ei ripu, kõht ei punnita, aga ikka käitun ja mõtlen nagu ajulühisega pubekas.
Imetlen ja austan neid naisi, kes ennast ja enda keha armastavad sellisena, nagu see on.