/nginx/o/2017/10/27/7257393t1hea0d.jpg)
Kellega iganes sa oma elu jagad – on sul partner-elukaaslane, noor või vana pereliige – jäta meelde, et igaüks on väärt parimat kohtlemist, vaba ruumi, õhku hingamiseks ja iseseisev olemiseks, kas suuremal või vähemal määral. Aga vähemalt nii palju, et ei ununeks, kes ma tegelikult olen ja miks ma olen siin.
Kui partner tuleb su ellu, ehk et armud ja valid kaaslase, siis seda täpselt ei teagi, miks, mis just selle inimese juures kõige enam köidab, veetleb, inspireerib. Armastusega on juba kord nii, et see lihtsalt tuleb su juurde. Aga tasuks meelde jätta, ikkagi miks, sest mõne aja pärast võib olla täielikult unustatud, miks ometi ma temaga elama hakkasin. Kui kokkusaamisel saab määravaks hea klapp voodielus, siis võib juhtuda, et see varjutab kõik teised isikuomadused, nõnda et kaaslasest võib adekvaatne pilt üldse mitte tekkida ja väga lihtne on ennast leida olukorras, kus kõik kisub kiiva ja inimene ei ole üldse mitte see, kellega oma elu jagada tahaks.
Lisaks veel see, et niipea, kui kooselu algab, tekib väga sageli kohe nagu vajadus hakata teist inimest muutma. Justkui peaks kindlasti teist inimest kuidagi piirama, suunama, sobitama, vahel ka alla suruma, tiibu kärpima. Nagu tähendaks kellegagi elamine kindlasti mingi ühise mudeli loomist, kus teisele isiklikku ruumi üldse ei jäägi. Isegi kuni selleni välja, et üks valib tegevused, mida teine kindlasti tegema peab ega kannata mingitki vastuvaidlemist. Valib riided, ostab asjad, otsustab puhkuseplaanid. Või kujundab unistusi, väites, et need on meil ju nüüd sellised. Iseseisvus on vahel lausa armukadeduse allikas, paljud naised ja ka mehed lihtsalt ei talu seda, kui nende kõrval on iseseisev partner.
Enne omavahel kohtumist sai ju kumbki pool enam-vähem hästi hakkama ka täiesti iseseisvalt. Mis siis inimestega juhtub, kui ollakse koos? Miks peaks keegi suhtes olles tingimata hakkama andma teisele nõu, suunama valikuid, kontrollima arvamusi ja isegi unistusi, piirama vabadust? Suur ja lahke soovitus on hoida ennast tagasi ja jätta igaühele alles vabadus olla tema ise.
Paljud, väga paljud kurdavad, et suhtes ei ole enam värskust, ei ole võlu ja uudsust ja et ollakse kasvanud lahku. Aga miks? Kui hakata uurima, siis selgub, et on tekkinud suur sassis pundar, mis koosneb usaldamatusest, ängistusest, keeldudest-käskudest, argisest segadikust. Teineteisele ei ole vastastikuseks inimlikuks läbisaamiseks jäänud enam üldse ruumi, rääkimata kummagi iseendaks jäämisest – ei mäletatagi, kes ta on ja mis on temas väärtuslikku.
Miks see juhtub?
Muidugi on alati põhjuseks stress, kui kaks inimest teineteisele turja kargavad ja emotsioone välja lasevad, kontrollimata olukorda, kus viibitakse. Stressi kaela saab ajada üldse igasugu asju. Aga ikkagi algab kõik sellest, et kusagil alguses on emb-kumb asunud kontrollima teist inimest just nagu kohustuslikus korras, sest ollakse ju partnerid. Kontroll ja pidev suunamine on suhte surm.
Kui enam midagi teha ei anna, siis tuleb ainsa lahendusena pähe lahutus. Ometi oleks võimalik maha istuda ja vaadata korraks teineteisele otsa, otse ja keerutamata. Kellega ma koos elama hakkasin? Mis oli temas sellist, mis pani mind armuma? Mille olen käest lasknud? Ära kaotanud? Kuhu see kadus? Mis on siis nüüd ja praegu teistmoodi? Mis on saanud? Mis on kadunud ja mis asemele tulnud?
Tuleks endale esitada mõned küsimused. Kas teine on endiselt iseseisev inimene või olen ma ise uuristanud tema enesekindlust, iseseisvust, isegi elujõudu, piiranud mänguruumi? Võib-olla mitte. See oligi karmilt öeldud. Kuid kellegagi koos elades tahes-tahtmata hakkab inimene teist ohjes hoidma ja tahes-tahtmata kaotab teine oma algse sära. See kuidagi läheb niiviisi.
Iseseisva inimese pidev ohjeldamine viib isiksuse kaotuseni. Sellest ei saadagi enamasti aru, sageli on see alateadlik. On emasid, kes oskavad oma elu seada nii, et poegadele surmani «kasulik» olla. Mõtlemata, et nende pidev hoolitsus muudab lapse nõrgaks ja abituks. Sama juhtub meestega, kelle naised on ülihoolitsevad. Sama juhtub partneritega, kes ei harjuta ennast laskma teisel vabalt olla.
Koos elamine on kunst. Selle õppimiseks läheb aastaid. Mina ei ole nõus väitega, et suhte hoidmine on raske töö. Kui head suhet pidada tööks, on asjad halvasti. Siis on suhte tulemuseks kurnatud osapooled, kes mõlemad on sellest tööst väsinud ja vajavad... rahu teinetesest.
Kui on tekkinud tunne, et teine pool ei suuda täita ootusi, ei vasta tunnetele, suhe ei toimi, siis julgustan mõneks ajaks eemalduma kooselu mugavusest ja leidma üles oma elujõu, selle allika. Ja julgustada ka oma partnerit seda tegema – üles leidma oma anded ja oskused, hakata neid iseseisvalt avastama. Aga siis ikkagi püüda end tagasi hoida, et mitte uuesti hakata ohjama ja suunama, vaid julgustama, aitama teisel ennast leida.
Kõige õnnelike suhete alustala on iseseisvus. Inimesed võivad vabalt veeta mõnikord aega ka lahus, lasta teisel tegeleda oma asjadega, sest naastes toob iga värske õhupuhang midagi uut ka suhtesse. Kui omamise pinge on maha võetud, jääb järele puhas rõõm – olla koos, olla õnnelik, armastada. Kõik algab ikkagi iseendast. Ei saa muuta teist inimest, muuta saab vaid iseennast ja oma suhtumist.