Lauljanna Iiris Vesik (19) rääkis 18. aprillil Tallinnas toimunud TEDx-konverentsil muusikapalade esitamise vahel, mis paneb teda tiksuma ja aitab tal paremini elada ning jõudis tõdemuseni, et tema õnnelikkus on tema enda valik.
Iiris Vesik: minu õnnelikkus on minu enda valik
19. mai 2011, 18:18
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Iiris rääkis kõigepealt ühe loo. «See oli üks veebruariöö ning ma ärkasin hommikul üles ülivara, kell 5, ja ma ei suutnud enam magama jääda, sest igal pool olid kollid, ülisuured, sellised hambad tiirlesid ja tahtsid mind hammustada ja sellised rõvedad sõrmed tahtsid mind katsuda... ma olin ülihirmul,» jutustas ta.
Kuid see hirm oli Irise sõnul täiesti irratsionaalne, sest ta sai aru, et tegelikult ei ole seda kõike olemas. Nii ta küsis endalt: «Mis mul viga on?»
Kuid siis otsustas ta proovida erinevaid meetodeid, kuidas kollidest jagu saada. «Ma proovin näiteks teha end kiviks, ma proovisin teha endale mulli ümber, ma proovisin end nähtamatuks teha, ma proovisin öelda endale, et ma olen armastus, ma olen armastus, sest nagu Buddha ütles - kui sa oled armastus, siis midagi ei saa sulle haiget teha.
Ja lõpuks ma tegin endale sellised inglid - kaks inglit oli minu voodi kõrval ja neil olid mõõgad käes ja nad olid sellised majesteetlikud ja hirmutasid need kollid minema. Ja siis minu voodi jalutsis oli lõvitiiger, valge, selline majesteetlik, kes möirgas… ja mul hakkas päris hea turvaline tunne,» rääkis Iiris.
«Ja siis ma sain aru, et see kõik on minu loodud - tiigrid on osa minust ja need inglid on osa minust ja need koletised on ka osa minust ja ma lihtsalt panen silmad kinni ja proovin nendega võidelda, selle asemel, et neile näkku vaadata!
Ja siis ma sain aru, et terve see maailm, kus ma elan, see on minu maailm, ma olen täiesti oma maailma looja! Ja ma tundsin sellist kontakti universumiga - aega ei olnud olemas, minevik, olevik, tulevik olid samas hetkes ja nad kõik eksisteerisid, kõik universumid, kõik minu mõttekujutlused eksisteerisid samaaegselt, kuskil mujal võib-olla. Ja ma tundsin täielikku vabadust hirmust, mul ei olnud midagi karta.»
Nii jõudis Iiris tõdemuseni, et mitte midagi ei tohiks asetada endast välja.
«Ma ei tohiks panna näiteks jumalat endast välja, sellepärast, et see tekitab minus abitust - ma ei saa ise endaga hakkama, mul on vaja kedagi teist, et endaga hakkama saada. Ei, ta on minu sees, ma olen ise enda reaalsuse looja.
Ma ei tohiks panna armastust endast välja, sellepärast, et siis tekib hirm, et ma ei saa kunagi sellega õnnistatud. Aga tegelikult armastus on minu sees ja kui ma seda jagan välja, siis see peegeldab mulle tagasi ja igatahes kui ma ise ennast armastan, siis on kõik hästi.
Ma ei tohiks panna teist inimest endast välja, sellepärast, et kui ma suudan võtta neid nagu ennast, siis ma võib-olla suudan neid mõista ja ma suudan neile anda midagi, mida ma annan endale.»
Lõpetuseks ütles Iiris, et nii ta saigi aru, et tema õnnelikkus on tema enda valik. Et ta tahab elada õnnelikult, elada armastuses, elada hirmuta. Et ta usaldab ennast ja usaldab maailma.