Milllalgi pubekaeas hakkas minuni jõudma teadmine, et mu keha ei ole selline, nagu ta olema peaks, kirjutab Christinas Clinicu lugejamängust osa võttev Tiina.
Eestlanna tunnistab: ma olen lakkamatust sõjast oma kehaga nii väsinud...
7. märts 2018, 15:49
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Ei ole nagu teistel, täisväärtuslikel tüdrukutel. See arusaam tuli koos pere ja sugulaste kommentaaridega minu kehakuju, söömisharjumuste, riietumisstiili kohta. Et ma ikka ei tohiks seda koogitükki võtta. Et ma ei peaks üldse sellise lõikega pükse kandma. Et kehakuju järgivad riided sobivad ainult saledatele, sina kanna midagi mud. Ega nad siis paha pärast... Ikka ainult heade soovide ja parimate kavatsustega. Ja mina õppisin, et teiste nähes söömine on piinlik. Et minu keha on midagi, mida ma pean häbenema. Mida vanemaks sain, seda rohkem häbenesin. Ilma, et keegi oleks rohkem midagi öelnudki. Häbenemine pani mind kiirelt oma keha vihkama.
Sela ajal, kui täisealiseks sain, hakkas järjest populaarsemaks muutuma sportlik eluviis. Minuni jõudis veendumus, et oma keha vihkamine on kasutu, kui muutumiseks midagi ette ei võta. Keha pidi mu tahtele alluma! Tulid Kaalujälgijad, trenn, unenäod piiranguteta söömisest, nälgimine, veel trenni, ülesöömishood, veel trenni-trenni-trenni, imelised dieedid ja võlutabletid... Natuke hiljem lisandus mõndagi, mille põhjal arstid diagnoose panevad...
Aga mu keha ei allunud kunagi mulle nii, nagu ma oleks tahtnud. Ikka ta käitus nagu vaenlane, ikka tekitas piinlikkust. Mitte kunagi ei nädanud peegel seda, mida ma oleks tahtnud näha.
Lapse sünd pani mind natukeseks oma kehale teistmoodi vaatama – mille imelisega ta suutis hakkama saada! Mu keha üllatas ja hämmastas mind! See, mis paistis peeglist, oli üsna rahumeelses kooskõlas kõigega, mis toimus mu mõtetes. Mu keha ei allunud endiselt, hoopis mina justkui allusin oma kehale. Paariks aastaks lõppes see minu ja mu keha vaheline sõdimine, kuni ma libisesin pikkamööda vanadele radadele tagasi. Kehast sai jälle vaenlane, kes vajas lakkamatut piitsutamist ja karistamist. Iga trenn oli võitlus endaga, iga suutäis tundus üleastumine.
Ühel hetkel tulid vigastus ja haigus, mille tõttu pidi intensiivse kardiotrenni asemele astuma jooga. Ja siis midagi muutus. Kuidagi märkamatult, et ma alles taganjärele seda muudatust näen. Veidi hiljem saabusid mu ellu jõusaal, personaaltreener, toitumispäevik. Maksimaalse lubatava kaloraaži jälgimise asemel minimaalse kohustusliku manustamine. Ja tasapisi hakkasid asjad ümber kujunema nii mu peas kui ka kehas. Mu keha ei allu mulle ikka veel nii nagu ma tahaksin, aga ma näen ja tunnen muutusi. Tillukesi, võib-olla ainult minule arusaadavaid - naha all aimatav lihas seal, kus varem oli lõdisev pekk… kumer ja pingul tagumik lõdvalt rippuva kannika asemel… Ja mulle meeldib lihtsalt teadmine, et mu keha suudab neid asju, mida ta suudab. Mulle meeldib teha harjutusi, mida ma kunagi varem ei teinud, painduda sügavamale kui iial varem, joosta kauem kui poole nooremana. Mu keha ei allu, aga teeb koosööd ja mulle tundub, et ma olen õppinud seda nautima.
Praegu ma olen 40 ja sellest terve elu kestnud sõdimisest tohutult väsinud. Ma ei ole oma kehaga sõbraks saanud, aga ma usun, et ma suudan ühel päeval rahu saavutada. Kasvõi selleks, et oma tütrele trevislikku eeskuju anda. Et temal poleks vaja sõdida.