Märtsipommitamise tulemeri ja pommikillud: haavatud Helmi Viitol nägi, kuidas ooperilauljast mees Karl põlema süttis... Meenutades märtsipommitamist

jaga E-post prindi artikkel saada vihje loe ja lisa kommentaare

Helmi Mohrfeldt-Viitol, portree, ETMM _ 4868 Fk 1471/kl, Eesti Teatri- ja Muusikamuuseum,

FOTO: muis.ee

19. sajandi lõpul sündinud eestlaste hulgas ei olnud kuigi palju neid, kes tol ajal end juba kolmanda põlve haritlasteks võisid lugeda. Ometi oli selline õnn Helmil, kes 19. märtsil 1892. aastal Jakob Hurda tütre Mathilde Mohrfeldti peres Novgorodis ilmavalgust nägi.

Liina Reiman on tema kohta kirjutanud: «Klaverikunstnik Helmi Mohrfeldt oli intelligentne, vaimukas ja suurejooneline. Tema hea süda ning lahkekäelisus tundusid mõnikord olevat piiratud. Ta oli naiivne ja mõtlematult avameelne, mille tõttu tal mõnikord juhtus vääritimõistmisi. Kuid ta võis ka äge ja äkilise vihaga olla, nii et mõnikord ajas otse hirmu peale. Sama iseloomujoone all kannatasid ka ta isa ja ema. Kuid niisama äkitselt kui ägedus tuli, läks see ka mööda, ja juba langes ta kaela ning palus andeks.»

Pastor Mohrfeldti kodu Novgorodis

Helmi sündimise ajal olid nii vanaisa Jakob Hurt kui isa Aleksander Mohrfeldt mõlemad pastoriametites. Ka emapoolne onu Rudolf Hurt oli pastor. Oli see ju üks neist vähestest ja hinnatud ametitest, kus eesti soost vaimuärksamad mehed end teostada said. Jakob Hurt oli abiellunud oma õpinguaegse toetaja kooliinspektor Carl Oetteli tütre Eugeniega, kelle soontes ema poolt voolas prantsuse verd. Alati energilist ja rõõmsameelset, kuigi kohati äkilist vanaema kutsuti pereringis Jennyks. Ta oli musikaalne, mängis väga hästi klaverit ning hoolitses selle eest, et lapsed korraliku muusikalise hariduse saaksid.

Vanaisa Jakob Hurt oli Peterburi Jaani kiriku õpetaja ja nende kodu uksed olid alati lahti kõigile haritud eestlastele, kes pealinnas liikusid. Pikisilmi ootas Helmi seda, kui ema teda Peterburi vanaisa-vanaemale külla viiks. Sellest jäi meelde vanaisa kuju, kes oma kabinetis massiivse kirjutuslaua taga vanaema topitud sigarette suitsetas ja tähtsaid rahvaluule pabereid kirjutas, abiks vaid tädi Linda.

Väga oodatud oli ka vanaema jõulueelne külaskäik nende juurde Novgorodi. Sellega kaasnes alati hunnik kompvekke, mida siis lastel omavahel jagada tuli. Emale tõi aga vanaema Jenny uhke meetripikkuse lõhekala, mis keldrisse jää peale külma pandi, kuni sellest jõulupraad valmis. Novgorodis elasid Mohrfeldtid Moskva tänaval luteri kiriku majas.

Aleksander Mohrfeldti ja Mathilde Hurda vanuste vahe oli 13 aastat. Aleksander oli oma pastoriameti prooviaastal teeninud Peterburis Hurda juures ja sealt nende vastastikune sümpaatia alguse oligi saanud. Enne seda oli Helmi isa olnud Tartus aktiivne üliõpilane, EÜS asutaja ja rahvuslipu sünni korraldaja. Just tema korteris oli maha peetud see koosolek, kus otsustati lipu värvide üle ja muidugi oli ta nende 16 üliõpilase hulgas, kes selle plaanvankriga Otepää kirikusse pühitsemisele viisid.

Õp Mohrfeldt abikaasaga (sünd. Hurt), ERM Fk 309:2, Eesti Rahva Muuseum,

FOTO: muis.ee

Helmi isapoolne vanaema oli Wilhelmine Brunberg, kelle venna Jaani poeg oli Eduard Bornhöhe. Tema kirjutatud jutte oli Aleksander oma Tartus välja antud Meelejahutajas avaldanud. Aga vanaisa, Kagavere kooliõpetaja, oli surnud nii ammu, et teda ei mäletanud isegi isa mitte.

Ema Mathilde, väikesekasvuline tumedajuukseline elav ja temperamente naine oli oma emalt pärinud äkilise iseloomu. Koguduse ja hoolekandetöö kõrval laulis ta kooris ja andis kontserte, korraldas näitusmüüke ja heategevuspidusid. Nii nagu oma lapsepõlvekodus, hoolitses ka Mathilde, et tema tütardel oleksid head klaveriõpetajad. Nii nende endi kui vanaisa-vanaema peres oli tollele ajale omaselt kõnekeeleks saksa keel. Mathilde eesti keele oskus jäigi elu lõpuni üsna puudulikuks, kuigi tema hing oli täis eesti vaimu ja isamaalisust. Üldhariduse sai Helmi Novgorodi gümnaasiumis.

Helmil olid õed Erika ning Hildegard ja vend Aleksander, keda hüüti Aalikuks. Viimane oli juba üsna varases nooruses haigestunud kopsuhaigusesse ja oli seepärast ema lemmik- ja murelaps, kellele see ohverdas kogu oma aja, jõu ja armastuse.Hoolele vaatamata suri pere ainuke poeg 1920. aastal tiisikusse.Õde Erika suri 1916. aastal, kõigest 23 aasta vanusena.

Asumine Tallinna ja esimesed sammud klaverikunstniku teel

Suuremaid muudatusi pere elus toimus 1908. aastal, mil isa Aleksander kutsuti Tallinna Pauluse koguduse õpetajaks. Paralleelselt kirikuõpetaja ametiga hakkas ta Tallinna koolides ka eesti keele õpetajaks.Nende kodus Väike-Tartu maantee korteris käisid koos haritlased, seal valitses keelte segu, rahvusvaheline vaim. 1918. aastal oli pastor Mohrfeldt see kirikuõpetaja, kes esimesena Tallinnas luges kantslist maha Eesti iseseisvusdeklaratsiooni.

1911. aastal läks Helmi Peterburi klaverit õppima. Vanaisa Jakob oli küll juba surnud, aga vanaema ja tädi Linda elasid endiselt Venemaa pealinnas. Õpingud toimusid Jossif Borovka eramuusikakoolis V. Viddendorfi juhendamisel ning 1917. aastal lõpetas neiu eksternina ka Petrogradi konservatooriumi. Keerulised revolutsioonisündmused sundisid sel aastal vanaema Jennyt Tallinna oma tütre juurde kolima. Nii rändas ka tema suur tiibklaver nende Väike-Tartu maantee korterisse ja sai Helmi kasutusse.

Noor klaverikunstnik esines esmalt Raimund Kulli õhutusel solistina sümfooniakontsertidel, kuid õige pea sai ta aru, et see pole tema tee. Iga esinemise eel valdas teda lausa pöörane lavakramp ja esinemispaanika. Nii õnnestuski tal anda kokku vaid kolm kontserti – Schumanni, Chopini ja Saint-Saënsi muusikast. Neist viimane oli kõige õnnestunum, kuid Helmi kindla otsuse järgi see ka jäi viimaseks.

Temast sai suurepärane õpetaja

Naine asus 1919. aastal tööle klaveripedagoogina Tallinnakõrgemasse muusikakooli, mis hiljem muudetikonservatooriumiks, ja ühtlasi hakkas andma kodus eratunde. Noor klaveriõpetaja-preili Mohrfeldt oli väike, õrnake, tütarlapselik, punakasblondide rikkalike juustega, mis kahe suure palmikuna keeratud ümber pea. Oma õpilasi kutsus ta «tibikesteks», nende vanusele ja soole vaatamata. Helmist sai suurepärane õpetaja, vaba skemaatilisusest ja pedantsusest, kuid siiski põhjalik ja nõudlik. Pidev sõdimine õpilaste sõrmedega, klahvidega ja löökidega nõudis kannatlikkust. Kuigi ta oli oma vanematelt päranduseks saanud äkilise meele, siis töös selle jaoks kohta ei olnud. Ta suutis panna omi õpilasi klaverimängu mõistma ja armastama.

Tallinna Kõrgema Muusikakooli õppejõud. I reas (vasakult) 1. Mohrfeldt, 5. M. Lüding, 7. Lüding-Sinel, 8. Böcke, 9. Paulsen, 10. Neuman; II reas: 2. Papmehl, 3. G. Ruckteschell, 5. S. Lindpere, 9. P. Süda; III reas: 2. E. Frants, 3. Reder, 5. V. Padva; IV reas 2. Vako.

FOTO: Fotis

Helmi Viitoli sõprus Liina Reimaniga sai alguse, kui noor näitleja tema juurde klaveritunde tuli võtma. Liina Reiman on selle eluaegse sõpruse algust meenutanud nii: «Istusin vanade mugavate mööblitega sisustatud saalis. Tuba ilustas suur palmipuu. Elava, rohelise väätkasvuseinaga oli moodustatud kodune väike nurgake. Ühest toast kostis klaverimängu. Varsti avanes uks ja õpetaja saatis oma õpilase esikusse: «Nägemiseni, tibikene!» Tibikene oli sellel korral väike poiss.

Preili Mohrfeldt ütles mulle rõõmsalt ja sõbralikult tere tulemast. «Raimund Kull on teist palju rääkinud. Olengi soovinud teiega tuttavaks saada.» /…/ Nüüd vaatas ta mind uurivalt, otsekui oleks midagi meelde tuletanud. Ohkas veidi, siis naeratas: «Hakkame peale!»

Alguses andis ta mulle väikese sissejuhatava selgituse ja alustas siis löögiharjutustega. Lõin sõrmega klaverile ja vastuseks kuuldus tühi, plärisev heli. «Mitte nii,» ütles ta pehmelt. Siis järgnes seletus sõrmede paindlikust liikumisest ja lõpuks asetas ta oma sõrmed instrumendile. Alguses üks löök mitu ja mitu korda… Siis terve heliredel uuesti ja uuesti… Siis akorde… Klaver hakkas elama ja helid hakkasid laulma.

Vaatasin teda imestusega. Istusin hetkeks vaikselt, siis proovisin uuesti. Heitsin talle abitu pilgu. «Tibikene,» ütles ta lõbustunult ja suudles mind kergelt põsele, «proovime uuesti.»

Ooperilaulja Karl Viitol

Estonia teatri kaudu tutvus Helmi oma tulevase mehe Karl Viitoliga, kes 1918. aastal oli demobiliseeritud ja kutsutud teatrisse lauljaks. Karl Robert oli sündinud Valgas, lätlasest rätsepa peres. Laulmist oli mees õppinud eraviisiliselt ja tegutsenud siis asjaarmastajate näiteringides, sealhulgas Säde seltsis Adalbert Wirkhausi juhatatud operettides. Riiga kutseliseks näitlejaks läks mees siis, kui juba I maailmasõda oli puhkenud ja nii jõudis ta läbi sõjaväe kirikukoori Tallinna.

Karl Viitol

FOTO: Eesti Entsüklopeedia

Karl Viitolil polnud tegelikult üldse ooperilauljale vajalikku väljanägemist. Ta oli lühike, jässakas, ebatavaliselt laiade õlgadega, tõmmu jumega - kuid ometi sai temast laia ampluaaga näitleja. Esialgu kõigepealt operetiosades, hiljem bass-baritoni osade täitjana ooperites.Et tema töökoormus kiiresti suureks kasvas, oli oma osa ka selles, et Karliga peaaegu polnud vaja proove teha – tal oli nii suurepärane mälu. Aga kuna ta oli ka karsklane ja alati punktuaalselt täpne, siis ei jätnud teatri administratsioon seda ära kasutamata. Karl ei osanud kunagi ära öelda, kui tal näiteks paluti kedagi asendada või jälle uus roll enda kanda võtta.

Helmi heitis oma mehele ette peamiselt seda, et ta oli ilma igasuguse auahnuseta. Kuigi Karlile oli looduse poolt palju eeldusi antud, ei viitsinud ta eriti pingutada. Teatris proovides oli ta küll alati kohal, aga maja uksest väljudes lõppes ka tema tööpäev. Helmi Viitol on oma hilisemas intervjuus öelnud: «Karl Viitol oli laisk inimene. See oli tema elu õnnetus. Niisiis ta elas kogu aeg kapitalist.»

Helmi meelest oli tema mees mitte ooperilauljaks sündinud, vaid oratooriume esitama: «Tema õige žanr oli oratoorium, seal oli ta võrratu. Karl Viitol oli siis ainus õige oratooriumilaulja Eestis. Looduse poolest oli talle antud niisugune eriline toon.»

Koos käisid Helmi ja Karl 1920. aastatel kaks korda Itaalias laulu õppimas, 1935. aastal aga Prantsusmaal. Nalja pärast võttis Helmi ka ise laulutunde: «Õppisin nalja pärast laulmist. Huvi pärast, miks üks saab kätte, teine mitte. Aga häält mul ei olnud.» Päeval käisid nad oma laulutundides, õhtuti külastasid ooperietendusi. Kui tuli anda kontserte, saatis Helmi oma abikaasat tarbe korral klaveril.

Pikakose idüll

Hoopis erilaadseks kohaks kujunes teatri- ja muusikarahva jaoks Mohrfeldtide suvila Pikakosel, Vanakülas Valgejõe ääres. Aleksander Mohrfeldoli sattunud sinna esimest korda juba enne maailmasõda seoses nurgakivi panemisega hüdroelektrijaamale ja armunud silmapilkselt sellesse paika. Nii ostiski ta jõekäärus tükikese maad ja laskis ehitada väikese palkidest majakese, mis sai perekonna suvekoduks.

Aastal 1925 otsustasid Karl ja Helmi püstitada endale suurema ja toekama suvila, kus oleks ruumi ka arvukatele sõpradele. Maja projekteeris Hanno Kompus, Karli hea sõber. Oma parimatele sõpradele Liina Reimanile ja Raimund Kullile lasid nad enda toa kõrvale teisele korrusele ehitada omaette toa. Nii jäi vana ja väiksem maja, mida kutsuti Võsuaasaks, Helmile ja tema õpilastele klaverimängimiseks, et see ei segaks vana praosti tema töö- ja puhkehetkedel. Helmi õde Hildegard abiellus koguni seal Pikakose talupidaja Joosep Parktaaliga (hilisem Põlluste).

Pikakose

FOTO: Fotis

Aastate jooksul käisid Pikakosel suvitamas paljud tuntud kultuuriinimesed, kes olid pererahva sõbrad ja tuttavad. Suvilas puhkasid Ants Lauter, Erna Villmer, Mari Möldre, Ruut Tarmo, Karl Ots ja paljud teised. Traditsiooniks kujunes, et kõik Helmi klaveriõpilased oma eksamieelse suve seal veetsid ja harjutasid. Nii lisandusid külaliste sekka veel ringhäälingu «halloomees» ja muusikatoimetaja Vardo Holm, lasteballettide kirjutaja Aino Riomar (hiljem Roomere) koos abikaasa Heinoga, endine konservatooriumikaaslane Erika Franz, kolleeg Vanda Saarman ja teised.

Vabatahtlikult oli Helmi enda peale võtnud toitlustamise – kord päevas tegi ta kõigile külalistele süüa. Ülejäänud aja vaatas igaüks ise, kuidas toime sai. Eluks ajaks jäi Helmile meelde, kuidas Mari Möldre pahandas, kui päevast päeva ühest ja samast suitsusingist suppi keedeti. Muul ajal aga valgus seltskond tavaliselt laiali õue, metsa, jõe äärde. Ilusa ilmaga võeti päikest ja supeldi, vihma ajal istuti toas ja loeti raamatuid. Viinavõtmise kommet selles majas polnud.

Helmi armastas Pikakose jõe kaldal suurel kivil istuda. Seda pilti imetlenud sõbranna Liina kirjutas: «Kui ta päästaks oma palmikud valla, oleks ta kindlasti Lorelei või mõne muu näkineiu moodi, mõtlesin mina. Ja nii oligi. Järgnevatel suvedel nägin teda tihti istuvat Pikakose jõe kaldal suurel kivil, ainsaks katteks ainult ta lahtipäästetud juuksed päikeses kuldselt sädeleva mantlina. Pilt oli muinasjutulik.»

Liina Reiman on kirjutanud nende unustamatute suvede kohta: «Külaelanikud olid harjunud nägema suvitajaid ja praosti perekonna noorrahvast kogu päev supelkostüümides ümber jooksmas. Vahel askeldas mõni veetlev Eeva viljapuuaias, ainult roheline viigileht riietuseks. Kui mõni esmakordne külaline selle pildiga harjumatuna hämmastunult oma arvamist avaldas, siis teine, juba harjunu, rahustas heatahtlikult, et see on nüüd see kunstnike suvitamine, ei maksa tõsiselt võtta. Arvan, et nende suhtumine sellesse kunstnike suvitamisse oleks olnud eitavam, kui Pikakose peremeheks ei oleks olnud meie austatud ja armastatud praost. Pühapäevadel istusime, me patuoinad, kenasti oru vabaõhukirikus, tiptopilt riides, hardalt kuulates praosti jutlust. Siis heitsid külaelanikud andestavaid ja heakskiitvaid pilke.»

Helmi Viitolise on meenutanud, et ainuke, kes ka suvel ustavalt õppis ja häält harjutas, oli Liina Reiman: «Teistele ei tohtinud töötegemisest rääkidagi. Külarahvas oli hirmu täis, kui ta seal künka peal röökis. Liinal oli suurepärane mezzo.» Raimund Kull seevastu jäi Helmile meelde kui hirmus ropendaja: «Tema moonutas pühakirja salme. Ainuke viis teda vaigistada oli, temast mitte välja teha.» Ometigi oskas Raimund võita külaelanike sümpaatiat oma huumori ja siira osavõtuga nende elust ja tööst.

Näitlejad pärast F. Grillparzeri tragöödia “Sappho” esietendust teatris “Estonia”. Vasakult: Phaon - Felix Moor, lavastaja Ants Lauter ja Sapho - Liina Reiman.

FOTO: Fotis

Meeste peategevus suvel jooksul oli kalapüük või jaht. Kui kirglik kalamees Ants Lauter Pikakosele ilmus, siis võeti Karliga kribinal-krabinal kalapüügiriistad, mõnikord ka jahipüss, ja mindi tsikliga kalale või jahile. Lauteri naine Erna Villmer – tookordne Estonia primadonna – jäi siis tavaliselt maja ette toolile istuma, lai kübar peas ja raamat käes. Isegi hilisematel aastatel, kui teda tabas halvatus ja naine enam teatris töötada ei saanud, jätkas ta suviti Pikakosel käimist.

Ühel suvel otsustasid mehed Valgejõele oma elektrijõujaama ehitada. Talvel arutati projekte, suvel tehti valmis. Pikakoselt hakkas elektrit saama peale nende endi majapidamise veel 11 Vanaküla talu. Pikakosel oli üks esimesi selle maanurga köetavaid kasvuhooneid, ümbruskonna esimene telefoniaparaat, väike, kuid eeskujulikult korras viljapuuaed.

Kui Aleksander Mohrfeldt, siis küll juba eestistatud nimega pastor Mäevälja, 1938. aastal Pikakosel suri, kandsid küla noormehed oma õlgadel tema kirstu kolm kilomeetrit kuni maanteeni, kust läks matuseauto Tallinna. Pea kogu küla oli leinarongis.

Märtsipommitamine

Sõjaaeg oli pelutav ja vaene, kuid sellegipoolest jätkati elu Pikakosel. Sõbralike külaelanike käest sai ju ikka midagi vajalikku toidulauale – piima ja mune. Klaveritundide andmisega aga oli küll kitsas käes. Õnneks teater ju ikka töötas ja Karlil oli sinna asja tiheminigi kui muidu.

Kuni saatusliku õhtuni 9. märtsil 1944, mil Vene lennukid Tallinna pommitama hakkasid. Sündmuse kohta on erinevaid versioone, nagu oli Viitolitel palju sõprugi. Räägiti, et see juhtus, kui nad Estoniast koju ruttasid, aga räägiti, et nad olevat viibinud kodulähedases varjendis. Siis, kui pommitamises tekkinud väike vaheaeg, läinud Karl välja olukorraga tutvuma, saanud pihta ja ta riided süttinud põlema.

Vahest uskuda Liina Reimani, kui see kirjutas: «Helmit ja ta meest ooperilauljat Karl Viitolit tabas kohutavaim saatuselöök. Põgenemisel oma põlevast kodust tabasid neid mõlemaid pommikillud ja nad langesid tänavale keset tulemerd ja paanikas jooksvaid inimesi. Haavatud, kuid meelemärkusel olev Helmi nägi, kuidas ta mees süttis tuleleekidest põlema. Püüdes teda päästa, sai ta abi ühelt mööduvalt sõdurilt, kelle keelest ta märkas, et see polnud eestlane. Sõdur vabastas Viitoli põlevast kuuest, võttis ta taskust kuldkella ja pistis selle rahulikult oma taskusse. «Milline õnn, et see ei ole eesti sõdur,» mõtles Helmi ja kaotas samal hetkel teadvuse.

Ta ärkas haigla keldris, olles maganud kivipõrandal tardunud veres 24 tundi, enne kui sai arstiabi. Kuid Karl Viitol oli surnud teises haiglas ja oli maetud tundmatuna pommitusohvrite ühishauda. Hiljem avati ühishaud omaste palvel ja temagi laip leiti. Karl Viitoli matused toimusid Estonia varemeis, tervena säilinud esimese korra riietusruumis. Alles haiglast pääsenud, kahvatu ja nõrk Helmi Mäevälja sammus ema toetusel saatma oma meest viimasele puhkusele. Rahulikult ja vapralt kandis ta oma risti.»

Pärastsõjaaegne Pikakose

Estonia teatripere pudenes mööda maailma laiali. Helmi sõitis Pikakosele – temal oli ema Mathilde hooldada. Konservatooriumi õppejõu kohalt aga lasti ta lahti. Süüks – vanaisa ja isa olnud kirikuõpetajad, paadunud kodanlikud natsionalistid. Üle jäi elatumine aiapidamisest, elu seeshoidmine võttis kogu jõunatukese.

Nii kirjutas Helmi oma sõbrannale Selma Hallopile: «Võitlen langevate lehtedega, mis ummistavad turbiinikanali restid. Iga päev pean laskuma turbiinikambri põrgusse, põlvini tormavasse jääkülma vette, et reste puhastada. Kui ma selle kordki vahele jätan, siis istume õhtul pimedas. Võitlen lammaste ja sokuga, kes kipuvad laudast välja ebaseaduslikul viisil. Võitlen tuulega, mis ei lase rahulikult väljas töötada ja rebib käest pabereid, kui tahan õunapuude tüvesid sisse mässida. Võitlen kirpudega, kes ei taha kaduda, sest et ma liiga harva pesen põrandat! Võitlen igal hommikul oma laiskusega, mis ei taha mind voodist välja lasta. Ah jaa, armas Selma, elu on võitlus! Kaevan, kaevan, kaevan. Pean võitlust umbrohuga, kui kurjema vaenlasega. Orashein, nõgesed ja aiaväädid võtavad mul hinge seest välja. Muld on küll sula, kuid käed paneb siiski külmetama ja valutama. Käin siis vahepeal kodus käsi sooja vee sees leotamas.»

Kuid siis hakkasid kodumaale jäänud sõbrad pikkamööda tagasi pöörduma. Tuli üha viletsamaks jäänud Erna Villmer, koorijuhiks, organistiks ja õpetajaks hakanud Vardo Holm, näitleja ja lavastaja Ants Viir, ka sõjast tagasi saabunud Ants Lauter. Viimane lahutas küll peagi Erna Villmerist ja abiellus Heli Viisimaaga, kuid Pikakosel armastas endiselt edasi käia. Tuli silmaarst Leo Schotter Tartust, pere kaasas ja proovis klaverimängu õppida. Käisid kultuuritegelased Elsa Avesson, Ellen Laidre ja teised.

1953. aastal suri ema Mathilde. Külalislahkus Pikakoselt küll ei kadunud, aga tasapisi rauges Helmi jaks. 1954 tuli esmakordselt Pikakose naabrusse telgiga suvitama Sundjate pere. Helmi Viitol ei suutnud üksi enam oma majaga hakkama saada ja pakkus neile müügiks pool majast. Nii leidis ta Pikakosele väärilised järeltulijad, kes pärast Helmi lahkumist 23. aprillil 1970. aastal on edasi hoidnud selle kultuuriloolise paiga aurat ja mälestusi.

Helmi Viitoli elu ja saatus on väga paelunud Mats Traati. Nii on kirjanik teda kasutanud oma novellide «Kolm Solveigi» ja «Islandi suvi» tegelaskujuna.

Kasutatud:

Tagasi üles