Majanduse industrialiseerimine oli hoo sisse saanud 1900. aastaks. Selleks ajaks oli leiutatud fotograafia ja telegraaf, trükimasinad muutusid järjest kiiremaks, kõik see rakendati kohe omakorda infoliikumise kiirendamiseks, kirjutab Moekuulutaja lugejamängus meile lugeja Katrin.
Harper's Bazaar ja Vogue alustasid regulaarset ilmumist.
Nüüd, sada aastat hiljem, on fotograafia laialt kasutatav ja levitatav meedium tänu nutitelefonidele. Üha rohkem mõeldakse moeturunduses ka videomeediumi eelistele. Meedia fookusseerib järjest enam visuaalile.
Charles Baudelaire kirjutas natuke rohkem kui 160 aastat tagasi, et kogu nähtav universum pole midagi muud kui piltide ja märkide pood (Buck-Morss, 1991:177).
Ma eeldan, et ka saja aasta pärast on representatiivne visuaalne meedium endiselt olulisel kohal. Viktor & Rolf deklareerisid 1999 aastal, et mood ei pea olema midagi, mida inimesed seljas kannavad, mood on ka pilt (Evans, 2008:17).
Ma kujutlen, kuidas näiteks aastal 2099 on moetarbimine valdavalt virtualiseeritud. Me ostame ja kanname riideid virtuaalsetes sotsiaalmeedia-platvormides. Meie endi identiteet on varjatud, me konstrueerime uusi rolle ja etendame neid teistele. Kogu edevus elatakse välja võrgus.
Päriselus on mood marginaalne teema. Indiviiditasandil on endiselt tähtis riietuda kliimale vastavalt. (Bio-)tehnoloogilised kangad on mugavad ja nahasõbralikud. Ma loodan, et loodushoid ja keskkonnateadlikkus on selleks ajaks kõrgelt hinnatud prioriteedid majanduses ja igal sotsiaal-poliitilisel tasandil. Rahvusvaheline kiirmoetööstuse masinavärk on kolinud internetti ja rõivatööstus ei ole enam suurim loodusereostaja.
Allikad:
Buck-Morss, Susan. The Dialectics of Seeing: Walter Benjamin and the Arcades Project. 1991:177
Eugenie Shinkle. Fashion as Photograph. "A Shop of images and Signs" by Caroline Evans. 2008:17