Naise aus ülestunnistus: mitte keegi ei aima, et olen saripetja. Mis mul viga on?

FOTO: Vida Press

«Ma ei ole sellest varasemalt suuremat numbrit teinud, aga vanemaks saades ja elu üle rohkem järele mõeldes tahaks vastuseid teada. Nimelt olen ma saripetja,» tunnistab naine Perekeskus Sina ja Mina nõustamiskeskkonnas.

«Olen 30 ja viimased kümme aastat on mul olnud kolm elukaaslast. Teismelisena kodus elades olid mul lühemad suhted, kus ma ei petnud. Kui keegi küsib minult, et mitu boyfriend’i mul on elu jooksul olnud, siis saan lugeda ette need, kellest kõik teavad ja kellega olime avalik paar, aga kogemustepagas meestega on mul tegelikult märgatavalt suurem. 

Ma ei otsi seksi. Selles suhtes, et seks iseenesest ei ole minu jaoks mingi väga oluline asi elus. Aga põnevus ja erutus on. Uus suhe toob alguse põnevuse ja erutuse. Kõik mu kõrvalsuhted algavad suhteliselt samamoodi – olen aktiivne suhtleja ja alati leidub mõni mees, kes minu vastu huvi tunneb. Alguses ma seda huvi  tavaliselt tähele ei pane, aga kui on meeldiv mees, siis mingi hetk tekib see tunne... väga erutav ja põnev tunne. Ja nii see läheb. Annan flirdiga märku, et olen valmis millekski ja tõmban mehe sellesse keerisesse.

Minu tüüpi on vist sellised mehed, kes on nunnud, head, keskmiselt edukad ja mitte vist väga tugevad, kuna olenemata sellest, et mul on suhe juba olemas, ei ole nemad võimelised minust lahti laskma. Algselt ma arvasin iga sellise suhte kohta ise ka, et ju meil on siis see eriline klapp ja uskusin, et see on midagi rohkemat. Aga kui ka kõige suurem tunne minu jaoks kaob ja mul tekib huvi uue mehe vastu, siis saan aru, et see asi ei ole õige.

Enam mind ei huvita ka, kui mehel on naine olemas. Kui meil on mingi klapp tekkinud, siis ma lähenen ja naudin seda, kuidas ma saan ta enda peale mõtlema panna. Kuna mina juba ennast tunnen, siis tean, et ma ju ei otsigi õiget suhet ja see naise olemasolu tegelikult ei sega mind. Tunnen, nagu mul oleks mingi võim mehe üle. Ma ju ei lähene suvalisele, vaid sellele, kelles minu isiksus või välimus on juba mingi meeldiva huvi algselt tekitanud. Siis läheb libedalt.

Olen oma suhtlemises armas ja pigem natuke süütu olemisega – selline, kes ütleb mehele, et mul ei ole eales midagi sellist elus ette tulnud (petmist) ja et ma ei tea, kuidas toimida. Mees siis arvab, et ta ongi midagi erilist. Flirt on mul nii käpas, et ma võiks vist koolitusi anda, kuidas ja mida mehele öelda, et ta endasse meeletult armuma panna. Ja siiani ei ole mehed mind maha jätnud vaid ikka mina neid.

Probleem on selles, et ma teen enda elukaaslasele sellega haiget. Mitte et ta teaks. Keegi neist ei teadnud – selles suhtes olen ma osav. Naudin seda erutust ja flirti ja elan oma igapäevast elu edasi.

Lahku ma tavaliselt ei kipu minema, kuna ma ei oska üksi elada. Mul on tunne, nagu sellest oleks saanud mu eluviis – olla koos turvalise inimesega, aga saada oma rahuldus mujalt. See oleks nagu narkootikum, mis annab jõudu oma asju toimetada. Mul on rohkem kui kaks kõrgharidust ja hea karjäär. Ja et seda saavutada, ma kasutangi seda narkootikumi.

Siiski mõtlen, et ma võiks anda oma praegusele elukaaslasele ju tegelikult võimaluse õnnelik olla kellegi teisega ja ise üksi elada, aga mul on tohutu hirm kellelegi otse haiget teha. Isegi oma kõrvalsuhetele ei suuda ma haiget teha. Paljudega on asi kujunenud teadlikult nii, et kolin varsti minema ja sinna see kaob (olen elanud erinevates riikides). Kerge ju öelda, et igatsen sind nii väga, aga näe, peab minema. Otse ei ole ma suutnud kellelegi midagi öelda. 

Kas on lootust, et kui leian õige mehe, siis muutun? Hetkel mul ei ole olnud sellist meest, kelle kohta mõtleks, et see on küll parim mees abieluks. Nendest, keda ma tean, ei sooviks kellegagi abielluda. Iseenesest abielu ja eluaegse armastuse olen küll 30. eluaastaks juba unistuseks võtnud.»

Vastab pereterapeut, Gordoni perekooli koolitaja Tiina Teska:

«Viimase 10 aasta jooksul on teil olnud üsna palju suhteid, mitmed neist on olnud n-ö salasuhted. Praeguseks olete hakanud juurdlema, kas see võiks muutuda ja küsite, miks petmine on teile vajalik ja kas on lootust, et õige mehega kohtumisel te muutute.

Arvan, et asi ei ole õige mehe leidmises vaid ikkagi selles, milleks te tegelikult valmis olete ja millise plaani järgi elate. Kui abielu ja eluaegse armastuse mõte on tekkinud mingil kombel väliste jõudude, näiteks meedia surve toel, siis te kindlasti peagi abiellute, aga…pooleteise aasta pärast petate jälle.

Looduses on ikka nii, et meessoost ja naissoost isend mängivad teatud mängu. Üsna palju tehakse selleks, et vastaspoolele atraktiivsena mõjuda. See annab teadmise iseenda elujõust (eriti võrreldes teistega). Looduses käib mäng selle üle, kes on tugevam ja kes jääb ellu ja kes saab endale parema kaasa, et järglasi sigitada – jällegi selleks, et teistest tugevam olla. 

Inimloomus on oma ürgses sügavuses mõneti loodust meenutav, kuid aastatuhandete vältel on inimeseks olemisse lisandunud palju muudki ja selline ürgne loomus on üsna peidetud. Mõnikord lööb see välja selles, et mul peab olema parem auto, suurem maja, noorem naine, rahakam mees või edukam karjäär. See ei ole hea ega halb, see lihtsalt on nii. Kuna kirjeldate end kui edukat inimest, siis tõenäoliselt on teie võitlus ja võistlusvaim üle keskmise tugev. Seega, mulle tundub, et ka suhete kontekstis ei ole see vähetähtis. See võib olla üks põhjus, miks otsite alati uut, alati põnevust ja pinget.

Lisaks tasuks mõelda, kuidas on lugu teie lähedusvajadusega. Kui paar saab kokku, siis esialgne suhe põhineb hormoonidel. Kui valmisolek on olemas, siis ei ole palju vaja teha, et hormoonid möllama hakkaksid. Ja, oh, kui hea tunne see on! Tegelikult selles etapis ei armastata partnerit vaid pigem enda kujutlust sellest teisest, mõnikord ka iseennast läbi parteri silmade. Nähakse seda, mida näha soovitakse ja ka endast näidatakse seda poolt, mida arvatakse, et teine näha soovib. Poole kuni pooleteise aasta pärast suhe muutub, sest hormonaalne tasakaal taastub ja see hetk on võtmeküsimus. Suhe säilib siis, kui avanev pilt on mõlemale poolele vastuvõetav, kui partnerite lähedusvajadus klapib.

Lähedus tähendab seda, et te ei suhtle enam läbi fassaadi, vaid olete valmis teisele näitama, kes ollakse sügavamal, ollakse valmis näitama oma sisemisi tundeid ja mõtteid, ka ootusi, hirme ja vajadusi. Ei ole võimalik olla teisega lähedane ja petta samal ajal. Lähedus võib paljudele olla üsnagi hirmutav. See tähendaks justkui endast tüki teisele andmist ja hullemgi veel – ei olda valmis oma partnerist tükikest endale hoiule võtma. Paljudele on lähedus raske, sest nad ei tunne ka iseenda varjatud vajadusi eriti selgelt, nad on need justkui sulgenud ja üritavadki elada kiirelt, efektiivselt, justkui iseenda eest põgenedes. Lähedusvajadus saab alguse juba väga varases lapsepõlves, saab alguse sellest, millised olid suhted perekonnas ja kuidas toimus lapsega suhtlemine, kas see oli tõeliselt lähedane või esmavajadusi rahuldav. Mõnikord võib olla suur lähedus tagasihoidlikult elavas peres ja ka vastupidi, suur emotsionaalne külmus edukas peres. Lapsi võidakse toetada nende harrastusi ja hobisid toetades, kuid mitte neid kuulates, nende tundeid peegeldades. 

Lohutav on see, et päris sarnane ei saa partnerite lähedusvajadus kunagi olla. Ikka tuleb teisega rääkida, kuulata ja mõnikord ka mõistatada, et mõista, kas võiksime olla need, kes tahaksid koos olla elu lõpuni. Kui mõlema partneri lähedusvajadus on väike, siis on isegi võimalik, et kooselu püsib, sest see on n-ö mõistuseabielu. Koos ollakse, sest aktsepteeritakse teineteist sellistena nagu ollakse ja ei esitata liigseid ootusi. Arvan, et see toimib, kui on mõlemapoolselt tehtud teadlik otsus. 

Soovitan teil uurida natuke iseenda sügavamaid vajadusi. Mõnikord on kasu, kui küsite näiteks 3-4 korda järjest, miks? Näiteks: küsite, mis on minu kõige suurem vajadus elus? Siis vastate ise. Näiteks: Vaheldus. Küsite jälle, miks? Ja vastate jne. Niiviisi jõuate natuke sügavamale iseenda olemusele. Samas võib see varjatud vastus olla nii sügaval, nii paljude aastatega kinni kaetud, et omal jõul päris tuumani ei jõuagi. Siis võiks abi olla psühhoteraapiast.

Soovin teile huvitavat teed iseenda tundmaõppimisel, sest see loob eelduse pikaajaliseks partnersuhteks!»

Kui tundsid, et sinulgi on hingel mure, mida tahad jagada, siis kirjuta meile oma lugu aadressil sobranna@postimees.ee, pane märksõnaks «Hingelt ära» ja iga avaldatud loo eest maksame honorari 30 eurot kätte.

Tagasi üles