Inglise kolledži rajaja Anna Tõrvand-Tellmann: aga kui haridusministriks saaks naine ja ta leiaks, et kõik meesjuhatajad tuleb vallandada?

Foto: Kaitse Kodu! : Eesti Kaitseliidu häälekandja, 1929, nr. 47-48, lk. 1251

FOTO: Kaitse kodu

Anna Tõrvand-Tellmanni koolijuhatajatööd saatsid pidevad skandaalid, mille kohta omaaegne ajakirjandus märkis, et tema ja haridusministeeriumi vahelistel protsessidel pole lõppu. Oma karjääri jooksul asutas ta kolm eestikeelset ja ühe ingliskeelse kooli. Peale selle oli Anna Tõrvand-Tellmann naiskodukaitse rajaja ning üks Kodutütarde organisatsioonile alusepanijaid.

Pedagoogihariduse omandamine ja pere loomine

Anna-Emilie Mälgu vanemad Leen ja Hendrik olid Tartu lähedase Ülenurme mõisa rentnikud. Tüdruk sündis 9. augustil 1880. aastal, neli aastat hiljem õde Pauline. Vanemad kolisid peatselt Tartusse, kus isa sai tööle õlletehasesse ja ema õllepoodi müüjaks. Nii said tüdrukud alghariduse A. Grassi tütarlastekoolist. Anna lõpetas 1899. aastal saksa keele, matemaatika ja koduõpetaja kutsega.

Esmalt oli ta kaks aastat Arhangelskis ühes rikkas Vene perekonnas guvernandiks, seejärel tolleaegse Venemaa rahandusministri Vošnegradski perekonnas Peterburis. Kui pererahvas sõitis Saksamaale, võeti Anna kaasa ning ta sai end täiendada mitmel pedagoogilisel kursusel.

1906. aastal abiellus Anna Mälk Riia Polütehnilise Instituudi üliõpilase Ernst Nikolai Tellmanniga. Nende esimene tütar Selma (Tata) sündis 1907. aastal, teine tütar Zita-Modeste (Cita) aasta hiljem. Riias õpetas Anna O. Lišina gümnaasiumis ettevalmistusklassi õpetajana ning lõpetas 1913. aastal võõrkeelte- ja keskkooliõpetajate kursused. Samal aastal sai abikaasa kõrgharidust tõendava diplomi. Tellmannid kolisid Peterburi, kus Anna õpetas saksa keelt Peterburi lähedal Kolpino gümnaasiumis ning Ernst ehitas Venemaa esimest külmhoonet.

Koos vabariigiga ka eestikeelsed koolid

Võõrsiloleku aeg sai ümber 1915. aastal. Ernstist sai Tallinna linna ehitusosakonna juhataja ja Anna valiti I tütarlastegümnaasiumi juhatajaks. Rõhuv enamus õpetajaid koolis olid venelased, ka õpilased ei tohtinud koolis eesti keelt tarvitada. 1917. aasta sügisel, kui olud muutusid, jagas Anna Tellmann kooli kolme ossa: eesti-, saksa- ja venekeelseks. Ta andis eesti soost õpilastele loa koolis omavahel emakeelt rääkida, moodustas oma vahenditest eestikeelse kirjandusringi ja raamatukogu. Loomulikult ei meeldinud see kõigile. Ägedad kokkupõrked venemeelsete õpetajatega läksid oma vihas niikaugele, et Eesti osakonna tunniplaanid seintelt maha kisti.

Vene turu ääres asunud Rotermanni kaubamaja hoone, kus 1872–1917 asus Tallinna Aleksandri Gümnaasium ja hiljem Tallinna Linna I Tütarlaste Gümnaasium

FOTO: Wikimedia Commons

Sõja lõpetas sakslaste tulek. Vene klassid koolis suleti hoopis – selle asemele avati saksakeelsed. Pärast seda valis Kaarli kiriku kogudus Anna Tellmanni oma segagümnaasiumi juhatajaks, kuid sakslased ei kinnitanud teda ametisse. Vaatamata keelule töötas Anna viimase võimaluseni. Okupatsioonivõimud viisid ta ära otse tunnist ja hoidsid kaks nädalat kinni sadama lähedal elevaatorihoones. Kui Anna vabastati, pidi ta kuni sakslaste lahkumiseni osalt järelevalve, osalt koduse aresti all elama.

Vabadussõja ajal oli Anna tegev Ühistöös rinde annetustega varustamise osakonna juhatajana, mis hankis sõjaväele vajalikke tarbeasju. Ühistöö oli esimene vabatahtlike organisatsioon, kes käed külge pani, et sõjameeste rasket seisukorda kergendada: korraldas haavatuile toitluspunkte, valmistas sanitaarvaguneid, seadis korda haiglaid ja muretses autosid haavatute evakueerimiseks.

Oma vabariigi saabumisel hakati koole ümber korraldama ja uusi looma. Tehti korraldus, et «eesti soost õpilased lahkuksid saksa ja vene koolidest». Kuna üks kool ei suutnud enam kõiki tütarlapsi mahutada, asutati linna II tütarlaste gümnaasium. Enamus õpilasi ja suurem osa õpetajaid võeti I tütarlaste gümnaasiumist, ühine oli ka juhataja Anna Tellmann. Ruume uuel koolil paraku ei olnud ja nii töötas kool õhtupoolikul sama gümnaasiumi ruumides Narva mnt 1 (praegu asub seal Rottermanni kaubamaja hoone). Kahe kooli paralleelne juhtimine käis Anna Tellmannile paraku üle jõu ja nii loobus ta peatselt II gümnaasiumi juhatamisest.

Anna oli tugeva iseloomu ja hea organisaatorivõimega. Oma õpetajaskonna moodustamisel ei teinud ta mingit hinnaalandust – need pidid olema haritud ja rahvusmeelsed inimesed, head pedagoogid.

Samal ajal oli Anna Tellmann valitud ka Asutavasse Kogusse. Asendusliikme aeg jäi küll lühikeseks – kõigest poolteist aastat – kuid selle aja jooksul jõudis ta välja tulla nii mitmegi ettepanekuga.

Teine abielu kõrge sõjaväelasega

Insener Ernst Tellmannist sai vabariigitulekul teedeministri kohusetäitja. Kuid äge kurguhaigus murdis mehe tõvevoodisse ning lühikese haiguse järel ta suri 1919. aasta lõpul. Võluv ja atraktiivne kahe lapsega lesk kauaks üksi ei jäänud. 1921 abiellus Anna kaitseväe staabiülema, kindralmajor Juhan Tõrvandiga, kes oli samuti üksi tütart kasvatav lesk. Juhani tütar Alla oli aasta noorem Anna tütrest Citast.

Kindralmajor Juhan Tõrvand, ERM Fk 2625:28, Eesti Rahva Muuseum,

FOTO: muis.ee

Juhan Tõrvand oli õppinud Vilniuse sõjakoolis ja Peterburi Nikolai sõjaväeakadeemias, esimese maailmasõja ajal teeninud Siberis, Venemaa kodusõjas aga Kornilovi ja Denikini armee staabis. 1920. aastal oli mees koos tütrega kodumaale saabunud ja astunud Eesti sõjaväe teenistusse.

Sellest sai perekond, kus valitses üksmeel, rõõm ja naer. Et abikaasa oli kõrge sõjaväelane, käis Anna sageli diplomaatilistel vastuvõttudel. Vahel võõrustati külalisi ka kodus. 1922. aastal ostsid Tõrvandid Scheelidelt Pirita-Kosele suvekodu – Carlshofi suveresidentsi, mida ümbritses kõrge paekiviaed. Pirita jõe kaunis käärus asunud mõis oli imeline mitte niivõrd arhitektuuriliselt kui oma kauni pargi poolest, mida kutsuti Eedeni aiaks. Hiljem Juhan Tõrvand tükeldas suvemõisa maa-alad, müüs kruntidena maha ja rajas jõekaldale Ilumäe villa. Praegu kasutab residentsi Briti saatkond.

Kõik suved veedeti Kosel, oma imeilusas jõeäärses aiaga majas. Sport oli peres kõrges hinnas. Kindral oma tütardega oli hoogsate jaanipäevade pühitsemise aegu alati kõige agaram jaanitulest üle hüppama. Soojadel päevadel käidi suplemas. Juhani tütar Alja tegeles ujumisega ja näitas üles häid sportlikke võimeid. Eesti meistrivõistlustel võitis ta 20ndatel vaba- ja rinnuliujumises üheksa mitmevärvilist medalit, vettehüpetes kaks kulda ning püstitas 1924. aastal 200 meetri rinnuliujumises Eesti rekordi.

ESS Kalevi naisujujad , Alla Tõrvand vasakpoolseim. ESM F 34:16/A 973, Eesti Spordi- ja Olümpiamuuseum SA

FOTO: muis.ee

Laimukampaania 

Anna Tõrvand-Tellmanni nooruslik ja hoolitsetud välimus tekitas konservatiivsete haridusametnike hulgas protesti. Moekad kostüümid, dekolteed ja kõrge kontsaga kingad arvati olevat pedagoogile sobimatud ning tema ise seetõttu mittekõlbuline noorsugu kasvatama. Nii algatatigi koolijuhataja vastu laimukampaania.

Üks rahulolematu meesõpetaja, keda Anna Tõrvand-Tellmann polnud nõustunud oma kooli õpetajaks kinnitama, sest tollel puudusid vastavad pädevustunnistused, esitas haridusministeeriumile kaebekirja, kus süüdistas koolijuhatajat onupojapoliitikas, tagaselja susimises ja kooli distsipliini laostamises. Lisaks võltsis ta ühe lapsevanema kirja, mis nagu oleks pidanud tema seisukohta kinnitama. Haridusministeerium võttiski asja uurida ja lasi koolivalitsusel komisjoni kokku panna. Üle kuulati ka õpetajaid, kes suuremas osas küll juhataja vastu ei tunnistanud. Sellegipoolest osutus juurdluskomisjoni esimees erapoolikuks meesterahvaks ja arvesse võtmata Anna seletuskirju, tegi haridusministrile ettepaneku ta kooli juhtimisest kõrvaldada. 23. detsembril 1924 sai naine tagandamisest teada. Oma resolutsiooniga tegi haridusminister Hugo Bernhard Rahamägi Tallinna koolivalitsusele ülesandeks I tütarlaste gümnaasiumi juhataja kohale «lähemal ajal meesjuhataja registreerimiseks ette panna kusjuures pr Tõrvand -Tellmann võib juhataja abina edasi töötada».

Naine ei kavatsenudki asjade sellise käiguga leppida. Pärast tagandamist sai ta loa tutvuda süüdistusmaterjaliga ja kriminaalpolitsei abiga läks tal korda kindlaks teha, et lapsevanema kiri oli võltsitud. Seoses sellega sai algatatud kriminaalasi. Ka tuvastas ta, et koolivalitsuse uurimiskomisjon väga erapoolikult asja oli uurinud.

Kajastused ajakirjanduses muutusid nii teravaks, et press arvas koguni haridusministrit olevat lasknud end poliitiliselt mõjutada. Minister Rahamägi pidi ajalehtede veergudel mitmeid selgitusi jagama. Nii kirjutati Kajas: «Minister hindab pr Tellmann-Tõrvandi võimisi ja mineviku tööd, kuid arvab, et tema mõnel teisel kohal, mis ei nõua erilisi organiseerimise andeid, oma võimisi paremini kasutada võib.»

Üks väike punane sulg kübaral

Tagajärg oli see, et Annat isegi enam abijuhataja kohale ei kinnitatud, vaid lubati jääda vaid õpetajaks. Kooli vanematekogu pöördus siis omakorda nii haridusministri kui ajakirjanduse poole. Avalikkusele kuulutati, et haridusminister «põhimõtteliselt tahab Tallinnas kui ka terves Eestis naiskoolijuhatajaid meesjuhatajatega vahetada». Räägiti ka sellest, kuidas haridusministeerium nende avaldust Anna Tõrvand-Tellmanni kohale jätmises üldse vastu ei tahtnud võtta, pidades seda «tooni poolest sündmatuks».

Kui siis delegatsioon veebruari lõpus viimaks ministriga kokku sai, olevat see teatanud, et proua Tõrvand-Tellmani kohale kinnitada ei saa, sest tema peale uued süüdistused on tulnud: «Pr. Tõrvand-Tellman olevat 1. detsembril langenud ohvrite matusel oma kübaral punast sulge kannud. Sellega on pr Tõrvand-Tellman teiste kodanikkude rahvustunnet haavanud ja ühtlasi näidanud, et temal puuduvad isamaalised tunded. Pr Tõrvand-Tellman olevat 24. veebruaril s. a. «Estoonias» õpilastele korraldatud aktusele oma kohale oma majaõmbleja saatnud ja pr Tõrvand-Tellmanni tütar olevat sealsamas siis ühes teiste õpilastega selle üle naernud ja märkusi teinud.»

23. märtsil korraldasid lapsevanemad aukohtu, kus Anna Tõrvand-Tellmann õigeks tunnistati. Sellest teada saanud haridusminister esines avaldusega ajalehes, kus nimetas aukohut lubamatuks ja kaebas nad kohtusse. Samasuguse kaebuse esitas ta prokurörile ka Tõrvand-Tellmanni peale, unustamata teda enne seda 31. märtsil päevapealt õpetaja ametist vabastamast ja keelates tal edaspidi pedagoogitöö üldse.

Pikk protsessimine

Anna jaoks olid nüüdseks kõik piirid ületatud. Temalt oli ära võetud võimalus töötada õpetajana, mida ta üle kõige maailmas armastas. Ta avaldas oma vastulause 29. aprilli Päevalehes kahel leheküljel, nõudes oma au haavamise, alandamise ja mõnitamise lõpetamist. Ta tegi pihuks ja põrmuks koolivalitsuse komisjoni uurimistulemused ega jätnud ka märkimata, kuidas komisjoni esimees ühe õpetajaga naela šokolaadi peale kihla vedanud, kui see avaldanud arvamust, et «pr Tõrvand jääb kohale». Igasugused kübara- ja aktusejutud tembeldas ta kõhklematult klatšijuttudeks, nagu need ilmselgelt olidki, imestades ainult, kuidas haridusminister neid kontrollimata vallandamise aluseks sai võtta. Matustel olevat tema kübaral küll väike «tangovärvi suleke» olnud, kuid ta ei teadnud mitte arvata, et sellisel üritusel keegi naisterahvast moedaamiks võiks pidada. Tema tütred polnud üldse aktusel viibinud ja ka selles ei näinud ta midagi halba, et andis oma aktusepileti väga auväärsele käsitöölisele, kuna ise muude üritustega liialt hõivatud oli.

Kõige viimaks esitas Anna retoorilise küsimuse: mis siis saab, kui ka tulevased haridusministrid jagaksid professor Rahamägi põhimõtteid ja leiaksid, et meesjuhatajad on tütarlastekoolides kohasemad kui naisjuhatajad? Või mis saaks siis, kui haridusministriks saaks naine ja ta leiaks, et kõik meesjuhatajad tuleb vallandada? Kas siis ei tõuseks mehed oma diskrimineerimise vastu kaitsele?

Anna pöördus kohtusse. Algas kaks aastat kestnud protsesside jada, mis ajakirjanduses alati huvitavat vastukaja leidis. Kohus jättis tema juhataja kohalt vallandamise küll jõusse, kuid õpetajakutse peatamise asjus läkitas otsuse haridusministeeriumisse ümbervaatamisele. Minister ei taganenud oma otsusest. Pingpong haridusministeeriumi ja kohtu vahel vältas kuni 1926. aasta hilissügiseni, mil Anna õpetajaõigused taastati. Kuigi I tütarlaste koolijuhataja veel järgmise aasta algulgi keeldus Annat kooli tööle võtmast, sai ta otsustava käsu haridusministeeriumist: kohtu otsus kuulub täitmisele ja õpetajale tuleb tagada vähemalt kaheksa tundi nädalas. Mis siis vahepeal muutunud oli? Haridusministriks oli saanud Jaan Lattik.

Lindade kompanii

Kogu selle protsessimise aja jooksul ei istunud Anna käed rüpes. Tallinna Naisseltsi juhatajana tegi ta pärast 1924. aasta 1. detsembri riigipöördekatset ettepaneku asutada Soome ja Poola naiste eeskujul naiskaitseliit. Esimene üksus loodiaasta lõpuks Tallinna Kalevi malevkonna juurde ja sai nimeks Lindade kompanii. Paari kuuga suutis esinaine Anna Tõrvand-Tellmann liituma kutsuda pea paarsada naist.

Naiskodukaitse Tallinna ringkonna juhatus, vasakult: E. Julla - abiesinaine, M. Lohuaru - laekur, A. Tõrvand-Tellmann - esinaine, B. Suits, J. Otsing - sekretär, R. Reite

FOTO: Fotis

Naiskaitseliitlased töötasid välja sisult iseseisva organisatsiooni põhikirja projekti, kuid Kaitseliidu ringkondades leiti, et naised peaksid olema meeste alluvuses. Vastasseis kestis mitu aastat. Lindade kompaniiga sarnased üksused tekkisid kogu Eestis, töötasid Kaitseliiduga paralleelselt ja esimese kolme aastaga liitus pea 3000 naist. Seadusliku raamistuse sai organisatsioon alles 1927. aastal ja kuus aastat oli Anna Tõrvand-Tellmann Naiskodukaitse Tallinna ringkonna esinaine. Ta leidis, et ka naine peaks oskama laskeriistadega ümber käia, pooldas pükstega vormi ning naiste õigust relva kanda.

Perekonna kasv

Aastatel 1926-1928 elas Anna Viinis, kus õppis ülikoolis õigusteadust. Samal ajal õppis Viini ülikoolis ka Anna vanim tütar Selma, kes tutvus seal muusikaõpetaja Hans Höpfeliga, abiellus ja sai tütre Regina.

Eestisse tagasi tulnud, oli Annal uuesti võimalik õpetajana tööle hakata. Muidugi ei pressinud ta end tagasi I tütarlaste gümnaasiumisse, vaid hakkas tunde andma Riigi Kunsttööstuskoolis. Tütar Zita abiellus Kurt Preesiga, kes oli Merelennu eskadrilli lendur-vaatleja, sõjalaeva Laine kapten. Neil sündis tütar Viive. Juhani tütar Alla abiellus insener Vsevolod Vassiljeviga ja asus elama Roosikrantsi tänavale.

Juhan Tõrvandi kasutütred Zita ja Selma koos oma tütarde Viive ja Ginaga.

FOTO: Fotis

Tõrvandid-Höpfelid-Preesid kolisid kolme perekonnaga Kreutzwaldi tänavale, kus neil olid kasutada avarad eluruumid. Elu kulges jälle normaalsetes rööbastes, kui välja arvata perepea Juhan Tõrvandiga aset leidnud õnnetus, milles ta äärepealt oleks võinud surma saada. Ööl vastu 5. märtsi 1930 korraldati Tallinnas sõjaväeline õppehäire. Valmisolekut saadeti kontrollima kolm staabiohvitseri autoga. Üks üliagar patrullsõdur aga vallandas nende auto pihta relvast tule ning kohapeal sai silmapilkselt surma major Helmuth Ibrus. Kindral Tõrvand sai haavata, kuigi mitte eluohtlikult.

Oma kooli avamine

1932 pidi Anna töölt lahkuma. Eestis oli majanduskriis ja valitsuse tööpuuduse vastu võitlemise määruse kohaselt ei tohtinud mõlemad abikaasad riigitööl olla. Paratamatus andis tõuke uueks sammuks – Anna otsustas avada päris oma kooli. Eesti kooli ei saanud ta avada, neid avas riik. Tallinnas olid juba saksa, prantsuse ja vene erakoolid. Üle jäi inglise kool. Anna asutatud kolledžist sai esimene inglise keele süvaõppega kool Eestis. Kuni 1940. aastani oli ta selle juhataja. Ka tütred töötasid samas koolis – Selma matemaatikaõpetajana ja Cita kooli kantseleis.

Tallinn, elamu Narva mnt 28

FOTO: Wikimedia Commons

Inglise Kolledži gümnaasiumiosa asus Narva maantee 28 (praegu asub seal Tallinna Muusikakool), algkooliklassid eraldi madalas puumajas. Alates kooli asutamisest tegutses selle juures lasteaed. Koolivorm, alates sussikotist ja lõpetades rukkilillesinise mütsiga, oli kohustuslik. Hommikuti oli saalis hommikupalvus, mida viiulil saatis Selma Höpfel. Kooli juurde moodustati ka Kodutütarde organisatsioon, mis oli muidugi jälle Anna enda initsiatiiv. 1934.aastal käis Anna Londonis. Eesti saadiku Kallase tütar viis teda sealsesse ministeeriumisse, kus tegeldi Balti riikide haridusküsimustega. Sealt sai koolijuhataja endale õppeprogramme ja abi ka õppevahendite muretsemisel ja õpetajate leidmisel.

Anna Tõrvand-Tellmann jõulude ajal Inglise Kolledžis mikrofoni kõnelemas

FOTO: Fotis

Kooli esimene lend lõpetas 1938.aasta kevadel. Igal aastal korraldati Estonias suurejoonelisi koolipidusid, kus tantsusamme aitas seada Salme Reek. Tegutsesid laulukoor ja orkesterhelilooja Anton Kasemetsa juhatusel. Oma kooli õpilastega käis Anna ekskursioonidel mööda Euroopat.

Poliitika sekkus jälle ellu

1934. aasta riigipööre puudutas Tõrvandite perekonnaelu üsna lähedalt. Kõigepealt allutati Naiskodukaitse täielikult Kaitseliidule. Vaatamata sellele, et veel eelmisel aastal oli Anna Tõrvand-Tellmann naiskodukaitse juhtimise eest autasustatud Kotkaristi ordeniga, vabastati ta juhataja ametist põhjust nimetamata.

Vabadussõjalaste Liidu liikme Juhan Tõrvandi tegevuse suhtes algatati juurdlus seoses sõjalaevade müügiga Peruule. Mees vabastati staabiülema ja kaitseministri abi kohalt. 1936. aastal aga kisti Juhan Tõrvand ka vabadussõdalaste teise protsessi, süüdistatuna riigipöördekatse organiseerijatega ühenduses olemises. Juhan Tõrvand mõisteti 15 aastaks sunnitööle, temalt võeti kõik autasud. Hiljem ta küll vabastati ja 1938. aastal ka amnesteeriti.

1938. aasta suvi oli perekonnale viimane õnnelik suvi, mille Tõrvandid ja Preesid veetsid Kingston upon Thames'i linnakeses Londoni lähedal.

5. märtsi hommikul 1939 sõitis Juhan Tõrvand bussiga Tallinna kesklinnast Raku hõberebasekasvandusse, mille üks omanikke ta oli. Tagasi otsustas ta minna jala üle jäätunud Ülemiste järve. Mees oli jõudnud juba Ülemiste lennujaama lähedale, kui talle kihutas selja tagant otsa järvel treeningsõitu teinud jääpurjekas. Terastross, mis ühendas purjeka põikpuud jalastega, niitis kindrali jalust. Õnnetuse pealtnägijad sõidutasid Juhan Tõrvandi kiiresti sõjaväe keskhaiglasse. Terastross oli purustanud parema jala sääre- ja pindluu ning läbi lõiganud sääremarja. Paranemine võttis kaua aega ja kindral jäigi lonkama ja karkudega käima.

Sügisel algas Saksamaa ja Venemaa vahel sõlmitud pakti kohaselt sakslaste deporteerimine Eestist. Ka Tõrvandite tütar Selma Töpfel kuulus väljasaatmisele oma mehe juurde Viini. Tata küll nuttis, ega tahtnud kodust lahkuda, kuid aeg näitas, et see päästis tegelikult tema elu.

Perekond kisti tükkideks

Veel 21. jaanuaril 1940.aastal tähistati Estonia kontserdisaalis Anna Tõrvand-Tellmanni silmapaistvat pedagoogilist tegevust, suvel aga tema erakool likvideeriti. Tõrvandid tõsteti välja ka oma kodust ja mahutati koos Preesidega ühte Viru tänava süngesse ja lagunenud korterisse.

1941. aasta 14. juuni öösel äratasid sõdurid pere kõva uksele tagumise ja lärmiga. Anna oli kodus koos mehe, lapselapse Viive ning teenijannaga. Kiiresti tuli mõned riided ja asjad kokku panna. Nad kallistasid veel Viivet ja siis tuli minna. Kindral Tõrvand käitus äärmise külmaverelisusega: punaarmeelase abistava käe, kes tahtis teda kui vigast aidata veoautole, lükkas ta oma karguga eemale ja hüppas tugevate spordimehe käte abil omal jõul veokile.

Teenijanna viis väikese Viive tema vanaema juurde, kust tädi lapse õhurünnakute kartuse ees maale peitis. See päästis üheksa-aastase tüdrukukese, sest isale, Kurt Preesile, tuldi järele juba samal õhtul. Cita oli vahistatud juba juuni algul. Perekond sellest ei teadnud, ta oli lihtsalt kadunud. Nii Cita kui Kurt hukati.

Vsevolod ja Alla Vassiljev arreteeriti 22. juunil. Meest süüdistati spionaažis, tema saatus on teadmata. Alla Vassiljeva saadeti asumisele Komi ANSV-sse, kust ta vabastati 1956. aastal.

Selma lahutas oma mehest ja tuli 1942. aastal tütrega Tallinna tagasi. Perekonda ta eest enam ei leidnud. Töötanud sõja aja tõlgina, tuli kahe aasta pärast uuesti kodumaalt lahkuda. Selma võttis kaasa ka õetütre Viive. Neli aastat elati põgenikelaagris, siis saadi võimalus emigreeruda Ameerika Ühendriikidesse.

Küüditatu ja vangina Siberis

Anna Tõrvand-Tellmann küüditati Kirovi oblastisse Oritši rajooni Gadõ külla. Raskel teel Siberi poole püüdis ta ikka optimistlikku meelt säilitada ja oma kaaslasi lohutada. Asumisel töötas Anna algul turbatööstuses töölisena, hiljem tabelipidajana. Õnneks viibis Kirovi oblastis teisigi eestlastest küüditatuid, isegi endisi õpilasi. Oli võimalik kellegagi suhelda ja säilinud oli ka väike liikumisvabadus. Pika otsimise peale sai ta lõpuks teada oma mehe asukoha – Vjatka vangilaager. Telegramm tervituseks taskus ning põhimõtteline nõusolek isiklikuks kohalesõiduks olemas, sai Anna jalustrabava teate: oli juba hilja, Juhan oli 12. mail 1942. aastal eeluurimise all surnud.

Jõulude ajal sai Anna teenistusse kontorisse ning koos Aade Vendega leidsid nad korteri Šipitsõno külas. Aade Vende kirjutas: «Evime nüüd umbes 6 m² suuruse nurgakese pisikesest toakesest, kus elanikeks – toas, abielupaar kahe lapsega ning esikus – lehm. Ent kuna korterikriis on väga terav, tuleb leppida kõigega ning olla õnnelik, et tuba on vähemalt soe.»

1943 Anna Tõrvand-Tellmann arreteeriti, teda süüdistati väljasaadetud eestlaste nõukogudevastasest natsionalistlikust spionaažiorganisatsioonist osavõtus. Kuigi ta eitas nii luureandmete kogumist kui agitatsiooni tegemist, määrati ta kaheksaks aastaks sunnitööle. 1945.aastal haigestus Anna raskelt selgroonärvi põletikku. Ta pandi küll jalule, kuid haigust välja ei ravitud.

Vangilaagris viibitud aastate järel saadeti Anna taas asumisele- Molotovi oblastisse, Kosinski rajooni invaliididekodusse. Temaga samas palatis elas Hilja Simsel, kes 1953.aastal lubati venna juurde Kirovi oblastisse. Anna ja Hilja vahel toimis kirjavahetus kuni esimese surmani. Nendes kirjades paljastas Anna oma suurt üksindust ja igatsust lähedaste järele: «Ma ei leia kusagil rahu, nutan. Mulle on siin kõik vastik, ma ei taha siia jääda. /…/ Ma olen nii kurb, nii üksik, maha jäetud kõigi oma kallite sugulaste poolt. Millal ometi tuleb kõigele sellele lahendus ja lõpp minu kannatustele? Kas ma elan rõõmsate päevadeni? /…/ Kas tõesti tuleb surra siin taigas ja soos?? See on hirmus.» Anna Tõrvand-Tellmann suri invaliididekodu haiglas düsenteeriasse23. augustil 1953. aastal.

Anna õpilased pole teda unustanud. Inglise kolledži kokkutulekuid korraldati juba nõukogude ajal, eriti suurejooneliselt hakati neid tähistama pärast iseseisvumist. Kaheksa aastat tegutsenud koolis on õppinud terve rida üldsusele tuntud isikuid, nende seas Dagmar Normet, Uno Järvela, Valdur Himbek, Erika Esop, Heldur Palli jpt.

Kasutatud:

  • Krikk, Mai. Kord Jumal lõi rahva... Olion, 2005
  • Rukkilillesinised koolimütsid aegade keeristes. Koost. Arvo Jaama. Grenader Kirjastus 2013
  • Ühiskonnategelane, Naiskodukaitse rajaja, Inglise Kolledži asutaja – Anna Tõrvand-Tellmann. Ühe silmapaistva naise traagiline saatus. Kultuur ja Elu 3/2017
  • Pekka Erelt, Kindral Tõrvand ja 5. märtsi needus. Eesti Ekspress 13.03.2014
Tagasi üles