Taimetark soovitab. Pipart sulle keele peale!

Spice pepper peas

FOTO: Mykola Lunov/PantherMedia / Mykola Lunov

Selline ütlemine on meie ebauskliku rahva seas olnud üsnagi levinud. Kui keegi midagi väga kiitis, ülemäära ülistas, siis ärasõnumise ehk kaetamise ehk äranõidumise vältimiseks öeldi ikka: pipart sulle keele peale! Kui ei tahetud, et asi untsu läheks, kehtis ebausk, et ühtegi asja ega ettevõtmist pole hea ette kiita.

Vürtside isand pipar

Must pipar (Piper nigrum) kuulub nende hinnaliste ja väga vanade vürtside hulka, millel oli kunagi kulla hind. Pärit on ta India edelaosast Malibari rannikult ja tema vanus olla 4000 aastat. Looduslikult kasvab Maldiivide saarestiku metsades. Pipra seemned kasvavad kupardes, kus on viis kambrikest ja igas neist viis teravikku, igas tipus üks. Piprataimel on hallikasrohelised lehed, siniste joontega valged õied, igal õiel viis kroonlehte. Pipar on liaan, mis võib kasvada kuni nelja meetri kõrguseks. Piprakupra leidmine on nagu pärli püüdmine troopilises metsas.

Pipratera kirev ajalugu

Araabia kaupmehed leidsid terapipra kuprad Indiast ja tõid need foiniikia kaupmeestele, kelle käes olid kaubateed, mida mööda pipar koos teiste vürtsidega läänepoolsetesse maadesse toimetati. Vürtsikaubanduse legendid saavad alguse idast, nende levimise lugu kutsutakse ka pipralooks vürtside isanda pipra järgi.

Kõik kaupmehed otsivad otseteed pipra juurde

Kuna pipar oli juba väga väärtuslik ja nõutud vürts, tähendas see rikastumisvõimalust araabia kaupmeestele, kes püüdsid hoida oma idamaistest leiukohtadest eemal kõik vahendajad, levitades usku, et vürtsidekodumaa on Araabia, mitte India. Ka hoiti ülal legendi sellest, et idamaadesse  reisimine on tänu mussoonidele väga raske ja ohtlik.

5. sajandil eKr aga asusid kreeklased, olles võlutud araabia kaupmeeste lugudest, siiski otsima oma teed Indiasse, lõhnavasse paradiisi. Sama tegid ka roomlased, kuna nende vürtsitarbimine oli eriti suur, rikastusid araabia vahendajad just nende arvelt. Rooma ajaloolane Plinius arvestas välja, et araablaste vaheltkasu suurus olla koguni sajakordne. Rooma püüdis aastal 24 eKr isegi Araabiat vallutada, kuid see ebaõnnestus.

1. sajandi alguses pKr sai tänu ühele kreeka kaupmehele selgeks, et araablaste levitatud legend mussoontuultest on tegelikkusest kaugel ja Indiasse rändamine teatud aastaajal suhteliselt lihtne. Selle paljastusega purustati araablaste vürtsimonopol ja vahemehed tõrjuti ärist välja.

600 aastat valitses kogu vürtsikaubandust Rooma ja impeeriumi laienedes läände kasvatas muudkui kasumit. See monopol ei jäänud aga püsima. Aastal 641 pKr vallutasid araablased Aleksandria – sissepääsu itta. Euroopa jaoks kehtestati piprale tollimaks, mis oli kolmandik hinnast. Pipar muutus kättesaadavaks ainult rikastele, seda kasutati nagu kulda, sellega maksti võlga ja seda pandi pruudile veimevakka.

Euroopa otsib jätkuvalt teed Indiasse

Tänu Portugali meresõitja Vasco da Gama retkele ümber Hea Lootuse neeme jõuti viimaks Indiasse, Malibari rannikule. Portugali meremehed pöördusid tagasi vürtsilastiga, mis sisaldas ka vürtside isandat pipart. Pipra hind Portugalis kukkus viiendikuni Veneetsia hinnast – eurooplased olid tunginud läbi Ida uduloori. Veneetsia oli keskajal võimas kaubanduslinn, mille peamise tulu andsid suuremas osas vürtsid. Võitlus piprakaubanduse monopoli eest jätkus. Lissabonist sai järgmine vürtsipealinn.

Portugallased võimutsesid vürtsiturul ligi sada aastat, kuni 1600. a paiku hõivasid positsiooni hollandlased. Amsterdamist sai järgmine vürtsikaubanduse keskus. Enamik Indoneesia saari kuulus Hollandile koloniaalvaldustena kuni aastani 1949, mil Indoneesia iseseisvus.

«Teekond vürtside juurde» ajalugu muutis ka Kolumbuse retk, kes Vürtsisaarte asemel avastas Uue Maailma. Ta naasis sealt küll tšillikaunadega, mida nimetas pipraks, mis aga sugugi See Pipar ei olnud. Nimetus aga jäi ja tekitab segadust tänapäevani.

Kaubandussõtta asusid seega ka jänkid, kelle kiireks osutunud laevad samuti Itta jõudsid. Kuuldavasti oli esimene ameerika miljonär pipramiljonär!

Aga vürtside osa kaubanduses on aegade vältel muidugi vähenenud. Varasemalt tuli must pipar enamasti Maldiividelt, ka praegu saadakse sealt kõige parema kvaliteediga pipart. Tänapäeval kasvatatakse teda kogu troopikas, suuremad kasvandused on Sri Lankal, Tais, Vietnamis, Lõuna-Indias ja veel väga paljudes maades. Pipar on maailmakaubanduses küll vürtside seas esikohal. Parimaks loetakse Maldiivi ja Singapuri päritolu pipart.

Pipra kasulikkus

Nii nagu enamus tähtsamaid vürtse, on ka pipar vürtsine maitseaine, mis on tugevalt antibakteriaalne, võitleb infektsioonidega. Erguti, mis parandab vereringet, puhastab organismi toksiinidest, vähendab rasvade oksüdeerumist, tugevdab maksa ja põrna, takistab enneaegset vananemist, vähendab vastuvõtlikkust haigustele. Suurendab seedeensüümide tootmist, parandab seedimist, vähendab kõhupuhitust ja gaase. On hea iivelduse vastu. Soojendab magu, tõstab keha temperatuuri, võitleb külmetusega. Kasutada külmetavate käte ja jalgade puhul.

Kulinaarne kuningas

Pipar ergutab maitsenäsasid, seega tugevdab nende toitude maitset, kus teda kasutatakse. Värskelt jahvatatud pipar on kõige parem toidule lisada vahetult enne söömist. Kuumadele toitudele vahetult enne pliidilt võtmist. Eelnevalt jahvatatud pipra maitseomadused on nõrgemad. Toitude loetelu, kus pipart kasutada, on väga pikk, näiteks lihatoidud, kalatoidud, marinaadid, supid, kastmed, pirukatäidised. Klassikaline on vanaema supimaitseaine: pipar, sibul ja loorber – lisaks veel till, seller ja muu supiroheline. Hea pipar muudab iga toidu paremaks!

Teised piprad

  • Must pipar – kõige populaarsem. Viljad korjatakse enne küpsemist, kuivatades muutuvad mustaks.
  • Valge pipar – Viljad jäetakse taimele pikemaks ajaks küpsema. Korjatud viljad kastetakse vette, pestakse ja kuivatatakse, et välimine koor pehmeneks, kest eemaldatakse. Tulemuseks on mahedama maitsega valge pipar, kasutatakse valgetes kastmetes.
  • Roheline pipar

Viljad korjatakse enne valmimist. Kasutatakse rohelistes kastmetes, kalale, köögiviljale, rohelistele suppidele jne.

Tagasi üles