Naine küsib: kas mu mehel on salasuhe?

FOTO: Erik Reis/PantherMedia/Scanpix

«Olen üle kuue aasta abielus olnud ja meil ka kaks last. Nagu ikka, ei jagu väikeste laste ja töö kõrvalt teineteisele nii palju aega, kui tahaks. Muidu tundub, et kõik on korras, aga juba ammu tekkis mul kahtlus, et mehel on mingi südamesõbranna,» kurdab naine Perekeskus Sina ja Mina nõustamiskeskkonnas.

«Ma isegi ei kahtlusta, et neil on seksuaalsuhe, aga midagi ikka on. See sai tema jutust selgeks igasugu pisiasjadest, kui ta rääkis, et «keegi» ütles seda ja «keegi» tegi teist, ta sai «tuttava» käest prooviks mingit ägedat spordijooki jne. Kuna ta ei rääkinud konkreetsetest nimedest, tekitas see minus mingi kahtluse.

Siis luurasin tema telefonis (mis tekitab minus siiani häbi) ja nägin, et ta saadab oma naissoost treenerile iga päev keskeltläbi ühe sõnumi. Tavaliselt ta kustutab kõik sõnumid ära. Ükskord oli üks alles – see oli täiesti neutraalne: tere hommikust, ilusat päeva. Aga seda siis iga päev! Laupäeval, kui ta tööl on või kirjutab tööl lõputööd, siis on saadetud ka 3–4 sõnumit. Seda on näha kõnelogis, mis salvestab ka sõnumite arvu ja kellele need saadetud on. Küllap mees seda ise ei tea.

Püüdsin sellest mehega rääkida. Küsisin otse, et mis sul selle treeneriga on. Ta ütles, et too naine on lihtsalt ta treener ja ei midagi muud. Aga rohkem ka ei seletanud ja väitis, et tal ei ole kedagi.

Samas ühel laupäeval, kui olin näinud ka ühe selle naise saadetud sõnumit (täiesti neutraalne sisu), oli samal päeval mees kaua arvuti taga. Kui mina läksin töötuppa, siis ta klõpsis kähku arvutil kõik ekraanid kinni ja oli kuidagi närviline.

Mees ise käitub nagu ikka – ei ole kuidagi imelik. Aga mingi kole uss närib mu hinge, sest kunagi kolm aastat tagasi oli tal kõrvalsuhe. See piirdus vist tõesti vaid jalutamise ja kinos käimiseni, kuni selle avastasin.

Tahaks seda oma peast välja, aga ei saa. Mis nende vahel ikkagi on? Ja kui midagi ka ei ole, siis miks ta ei taha rääkida ja oli närviline, kui ma töötuppa läksin? Kas see on normaalne, et nn lihtsalt sõbrale iga päev sõnumeid saadetakse?

Kui ma täna selle temaga jutuks võtsin, siis tahtis ta seda algul ikka tagasi ajada ja ütles, et ma näen luulusid. Tunnistas, et nad suhtlevad, aga et ta aitab sel naisel mingeid mehe firma maksuasju teha. Küsisin ootamatult, et kas selleks saadetakse iga päev sõnumeid ja mees ajas tagasi. Ma siis tunnistasin üles, et olin tema telefoni vaadanud ja tahtsin teada, miks ta peaks pühade hommikul töösõnumeid saatma. Siis ta ei vastanud midagi ja soovis vaid head vabariigi aastapäeva.

Igal juhul on seis selline, et me pidime selle naisega – ja vajadusel ka tema mehega – kokku istuma, kui ma seda tahan. Mees ütles, et kui ma tahan, võib ta ka spordiklubi vahetada. Ta tunnistas vaid seda, et suhtleb oma treeneriga, aga ei midagi enamat. 

Ma ei oska midagi öelda, nüüd ma tunnen ennast kui viimane idioot. Mingi osas ma teda usun, aga vasturääkimisi on nii palju. Miks ta siis alguses ajas kõik tagasi, kui pärast tunnistas küll, et suhtleb selle naisega?

Mees lubas minuga tulla ka nõustaja juurde, kui ma seda vajalikuks pean. Nüüd ma uuringi maad, et kas näen tonti seal, kus seda ei ole. Nii piinlik oleks tunnistada, et olen tema telefonis nuhkinud, aga hing ei anna ka rahu. Kas ma olen haiglaselt armukade? Kas teraapiast oleks abi?»

Vastab pereterapeut, Gordoni perekooli koolitaja Kadri Järv-Mändoja:

«Kahtlused on ikka sellised, mis jäävad hinge närima ka siis, kui tonti tegelikult ei ole. Ja kahtluste valu paneb meid väga sageli tegema seda, mida hiljem piinlik meenutada. 

Aga paarisuhe on kahe inimese vaheline suhe. Kui üks hakkab kahtlema, siis järelikult on midagi selles suhtes pikemalt puudu olnud või kiirete aegade ning muude igapäevaste asjade tõttu tagaplaanile jäänud. Võite endalt küsida, millal olite viimati kahekesi koos ja tegite midagi toredat, millal nautisite teineteise lähedust või leidsite aega teineteist kuulata? Millal tegite midagi sellist, mis teile paarisuhtes suurt rõõmu valmistab? Kahjuks juhtub liialt tihti, et väikese lapse või laste kõrvalt paarisuhtele aega ja jaksu leida on raske (see on paras kunst!). Nii aga jääb mõni perekonna hea toimimise jaoks oluline vajadus rahuldamata ja pinged aina kasvavad. 

Abiks võib olla, kui saate mehega neist vajadustest rääkida. Selleks tuleb leida aeg, mil saate olla ainult kahekesi ja muud toimetused ei sega. Rääkige mehele mitte sellest kõrvalsuhte kahtlusest, vaid sellest, mida teie vajate ja igatsete (näiteks tähelepanuavaldused, kallistused jm). Rääkida võiks mina-keeles: «Ma soovin, et me oleksime rohkem koos» või «Ma tahaksin, et meil oleks rohkem võimalik omavahel rääkida» jne. Rääkige ainult enda vajadustest ja tunnetest ning hoiduge süüdistustest, sest need viimased ei vii kindlasti mitte lahendusteni. 

Kuulata tuleks ka mehe vajadusi. Andke talle selgelt teada, et te soovite teada, kuidas ta ennast teie suhtes tunneb? Mida ta vajab? Et tema vajadusi mõista, tuleks kuulata nii, et vahele ei sega. Seda on kerge öelda, aga raske teha. Proovige mitte asuda kohe esimese temapoolse lause järel leidma õigustusi või lahendusi. Peegeldage talle tagasi seda, mida ta tunda võib või mida ta ütles («Ma saan aru, et ka sina vajad..», «Sulle tundub, et…» jne). 

Kui aga tundub, et sellest jutuajamisest ei ole kasu, sest pahameel, kahtlused ja teised negatiivsed tunded kipuvad võimust võtma, siis soovitan kindlasti pereterapeuti. Teie kaks väikest last vajavad, et nii teie kui ka teie mees oleksite õnnelikud ja rahul. Ja siis kaovad ka kahtluste tondid. Palju jõudu teile!»

Tagasi üles