Loore Linnu elu mängureeglid: kuidas leida enda kõrvale tõeline armastus?

FOTO: Pexels / CC0 Licence

Kõige salajasemas südamesopis tahab ilmselt iga inimene, et tal oleks kaaslane, kellega oma elu jagada. Kuid mitte alati ei paku elu kandikul kätte just seda õiget inimest, kes võiks olla saatjaks läbi kogu elu. Või vähemalt parimad aastad elust. Või siis mõnedki aastad elust. Meie ümber on väga palju lahutavaid paare, palju vähem on neid õnnelikke, kel on vedanud. Mina arvan, et kõik saab alguse piiride seadmisest.

Kui noor inimene ellu astub, täisealiseks saab, ei tea ta sageli, mida elult üldse tahta või oodata. Täiskasvanulikku vastutust ei ole kogetud, vahest üldse mingit vastutust, rääkimata aukartusest elu ees, mis on ometi ainukordne võimalus ennast teostada. Tõenäoliselt ei mõtle keegi sellest, kuidas oma elu elada. Ometi pakub saatus variante, millest valima asuda, et leida see tee, mida mööda sammud seada.

Mis segab õnnelikke valikuid tegemast?

Alateadvus on talletanud palju programme, mille seast «valida», et teha oma elu otsused, mis kokkuvõttes määravad elu suuna. Need on «kirjutatud» meie eellaste poolt, nende, kes on olnud enne meid, kellel on olnud täita roll elu edasiandjana ja kes on meie tänaste valikute põhjustajad, ise seda teadmata. Ning praegused valikud kujundavad järgmiste põlvkondade saatust. Alateadvuse mustrid on näiteks: «nii on alati tehtud» või «meil teisiti ei tehtud». See, mis otsustad sina täna, määrab kunagi järeltulijate elu. Tähtis teada!

Kui valitakse kaaslaseks millegipärast pealtnäha täiesti sobimatu tüüp, on see ette nähtud olema tegelane hinge arengu protsessis, mis on määratult suurem ja sügavama tähendusega, kui arvata oskaks. Tema ülesanne on aidata sul ümber kirjutada teatud mustrid ja programmid, mille juurdumine on võtnud aastaid, kui mitte aastasadu. Ma ei taha pikalt rääkida hinge kehastumistest ja elurattast, see ei aita praegu neid, kellel tuleb toime tulla igapäevase eluga, üksindusega, vahest ka vägivaldse kaaslasega, või kes otsivad oma õiget teed. Ehk see teadmine aitab natukenegi mõista, miks. Miks kõik alati minuga juhtub?

Muuta on võimalik

Aga sellise elu, kus on rohkem kannatust kui rõõmu, saab muuta paremaks! Ka üksiku inimese, kes otsib kaaslast, saab muuta õnnelikuks. Igaüks peaks teadma, et ta on määratult suurem kui pealt paistab, et jõud minu sees, ootab vallandumist, see on suurem kui iganes oskaks arvata.

Seesama jõud, mis hoiab meid maa peal püsti, on loodud aitama püsti hoida ka hinge, et ta ei oleks üksi ega haavatav. Kas ma suutsin selle selgeks sõnastada?

Piiritletud võimalus

Inimese saatus ei ole tähtedes kirjas, vaid koosneb valikutest. Valikuid tehes võib iga inimene eksida, sest kogemus ju puudub ja «alati on tehtud nii». Alateadlik valik võib olla halb ja isegi väga halb. Ühel pool on igatsus ja soov, teisel pool täitumine. Kui keskenduda ainult soovile, võib kahe silma vahele jääda tegelikkus, see, mis elul pakkuda on.

Kui keskenduda ainult soovile (omada kaaslast), siis tulebki ükskõik milline, aga mitte see õige. Kui valikule seada piirid, siis on juba parem, võimalus on piiritletud ja sellele tuleb piiritletum vastus. Mõtle nendele piiridele – keda ma otsin, mida ta peaks mulle pakkuma, kas pean olulisemaks seksi või turvatunnet, kas mu süda peaks võpatama, kui näen just Teda? Jah, ma tean, mida (keda) ma oma ellu tahan!

Piirid minu ümber

...aitavad kaitsta minu «mina». Kindlasti mäletavad paljud oma lapsepõlvest midagi, mis haavas hingepõhjani. Aastaid hiljem vanemaid külastades ja jälle sama tunnet tundes – näiteks kui öeldakse või mõeldakse: «sa pole piisavalt hea» või «ah sa ei oska seda nagunii» või mis iganes – on käes hetk, kus tuleb öelda, kas mõttes või valjusti: «Ma ei kuula seda rohkem, ma ei pea seda kuulama, sest ma ei soovi seda kuulata, ma ei pea!»

Sellise kinnitusega iseendale saab ära nullida ebameeldiva sisenduse mõju ja katkestada ahela, kus väärtusetuse kohta käiv hinnang võiks kahjustada sind elu lõpuni ja veel ka rida järgmisi põlvkondi. Sul on õigus öelda: «Ma olen parem kui te arvate, ma tean seda ja arvestan. Ma suudan ja oskan. Ma olen tugev!»

Piirid ja vägivald

Piiride seadmine enda ümber olukorras, kus vägivald võidutseb, aitab end uuesti tasakaalu viia ja sisemist tuge leida. «Ma ei pea seda rohkem taluma!» Kindlasti on olukordi, kus niisama lihtsalt seda nõuannet täita ei saa, kui ollakse juba väga sügavalt haavatud. Ohvrile rääkida, et sa suudad, on tõenäoliselt võimatu, sõnad ei aita, on vaja astuda samme ja kohe. Tal tuleks lihtsalt katsuda taanduda, ära minna.

Kuid – ma ei saa seda ütlemata jätta: ka ohver saab tegelikult muuta oma elu, kui ta alustab kasvõi kõige väiksemast sammust: piiride seadmisest enda ümber. «Ma ei pea seda rohkem taluma!» Sealt hakkab juba midagi liikuma, lootusekiireta olukord hakkab tasakesi muutuma, sest...

Igaüks saab olla võitja!

Igaüks suudab leida väljapääsu, kui ta vaid usub, et tema ongi võitja! Võitjale ei tulda kallale, ei määrata tema asukohta, ei öelda kurje sõnu. Võitja lahkub sealt, kus ta olla ei taha, võitja on seadnud enda ümber piirid, mis kaitsevad teda.

Ennast võitjana tundev inimene on väärtustanud oma olemuse, tugineb oma hinge otsustele ja valib selle järgi. Ta vaatab maailma armastusega, läbi südame, on vait ja lahkub, kui teda ohustatakse või alla surutakse. Ta leiab just sellise kaaslase, keda ta kõige rohkem vajab. Ta saadab teele oma südame soovi ja laseb sellel siis olla. See soov täitub. Ta valib endale oma elus vajamineva ja saab selle. Ta vabastab end liigsest ja valib õige ja sobiva.

Ei ole olemas halba elu, on teadmatus ja oskamatus.

Loe ka neid

Tagasi üles