«Soomusrongi Mari» Melanie Laid aitas sõduritega kõrvu Eestil vabaduse kätte võidelda

Soomusrongi Mari 1919. aasta kevadel

FOTO: Sõdurileht

Anna Vares-Kukk ja Salme Bergmann-Ilmet on kõige tuntumad Vabadussõjast osa võtnud naised, keda autasustati ka Vabadusristiga. Arvatakse, et naisi osales tegelikult pea poolsada, nii relvaga käes kui meditsiiniteenistuses. Õrnema poole esindajaid jätkus soomusrongidelegi. Üks sellistest oli vahva Saare naine Melanie Laid, kes sai tuntuks Soomusrongi Marina.

Johan Pitka sõjaväge varustamas

1918. aasta novembri lõpul, kui okupatsiooniväed kaootiliselt taganesid ja enamlaste väed üle piiride tungima hakkasid, leidis Kaitseliidu patrull juhuslikult Kopli kaubajaamast sakslaste poolt maha jäetud primitiivse soomusrongi.Sõjaväe varustamisega tegelenud Johan Pitka arvas, et neist võiks asja saada. «Soomus» kujutas endast küll vaid kahekordse laudseina vahele raputatud liiva. Siiski olid seal suurtüki- ja kuulipildujavagunid, lisaks pool tosinat relvastamata vagunit ja vedur.

Neist pandigi kokku esimene veerev koosseis ja saadeti Vabadussõja kolmandal päeval Viru rindele. Kui seal selgus, et selline suur monstrum ennast hästi ei õigustanud, jaotati rong kaheks osaks. Kummalegi poolele sai keskele päevinäinud auruvedur ja etteotsa suurtükivagun ja kuulipildujavagun. Uhkelt nimetati neid soomusrongiks number 1 ja 2. Esimese komandöriks määrati kapten Anton Irv, teisele kapten Karl Parts.

Johan Pitka

FOTO: muis.ee

Johan Pitkal oli noil päevil kibedad ajad rindele saadetavate meeste relvadega varustamisel. Oma kodumajas Väike-Patarei tänaval oli ta keldrisse sisse seadnud «värkstoa», kus kümmekond meest kahe meistri juhatuse all siit-sealt leitud kuulipildujaid ja püsse kasutuskõlbulikuks putitasid. Ise kurseeris ta pidevalt rindel olevate soomusrongide ja pealinna vahel. Pärast Rakvere mahajätmist 16. detsembri hilisõhtul jõudis Pitka Tallinna, et tuua soomusrong mõneks päevaks kõige hädavajalikumasse remonti. Mitme mehega sõitis ta veoautol kodumaja ette, tuues relvi töökotta. Seal astus tema juurde meister ja teatas, et üks töölistest olevat proovinud eelmisel ööl peremehe naise pähe nende teenijatüdrukut ära kägistada.

Perekond sattus ohtu

Oma naise Helene-Marie käest kuulis Pitka asjast lähemalt. Nimelt oli väsinud teenija Melanie eelmisel õhtul unustanud jänestele süüa anda. Perenaine oli siis hõiganud, et läheb ise ja viib. Ehmunult oli tüdruk voodist püsti krapsanud, haaranud kärmelt puukausikese jäneste toiduga ja rutanud välja. Niipea, kui ta jõudis köögist vahekotta, hüppas pimedas ukse tagant kallale keegi mees ja hakkas kägistama. Et Melanie oli tugev Saare naine ja surmahirmus, siis hakkas ta vastu kogu jõuga, sai silmapilguks kõri kallaletungija küünte vahelt lahti ning karjus appi nagu hääl vähegi võttis. Kisa peale jooksis kohale töökoja meister ja päästis teenijatüdruku kägistaja küüsist. See olevat olnud sama meistri käe all töötanud enamlane. Eks ta oli ukse taga kuulnud, et proua tahab välja minna ja selle peale ekslikult vale naist rünnanud.

Johan Pitkale ei tulnud asi üllatusena. Tallinnas oligi tööliste meelsus sel ajal üsna punastesõbralik. Oma laevaühisuse töökojas, kus ronge remonditi, oli ta revolutsiooniliselt meelestatud kontingenti vahel pidanud isegi püssi ähvardusel tööle sundima. Johan Pitka võttis perekonna turvalisuse tagamist tõsiselt. Järgmisel päeval pakiti asjad ja kavatsus oli naine lastega saata Naissaarele varju. Kuid siis leidis perepea veel parema nõu. Kuna reidil seisid Inglise sõjalaevad, leppis Johan Pitka ühe laeva kapteniga kokku, et tema perekond võetakse pardale ja viiakse Inglismaale. Kui proua ühes lastega laevale hakkas minema, sõnas ta Melaniele: «Sind meie kaasa võtta ei saa, sa ei oska keeli ja sinust pole kasu Inglismaal. Sel juhul sina oleksid nagu proua ja mina teenija.»

Saaremaa tüdruk

Tõsi ta oli, et Melanie võõrkeeli ei osanud. Naine oli sündinud Saaremaal Mändjala külas 4. juunil 1885. Isa Friedrich Laid oli meremees ja koos ema Jelizavetaga peeti paarivakamaalist vabadikukohta. Nasva külakoolis oli Melanie käia saanud vaid kaks talve, siis tuli juba pere vanima lapsena teenima hakata – Zinaida, Juhan, Aleksander ja Mihhail olid kõik temast nooremad. Kaheksa-aastaselt kõlbas tütarlaps Kuressaares ühe perekonna lapsehoidjaks küll. Kolm aastat hiljem kaotas Laidide pere isa.

Leeriealise neiuna oli Melanie paar aastat Piidla koguduse õpetaja juures lapsehoidjaks, tehes ühtlasi tubaseid töid. Pärast seda teenis seitse aastat linnalähedases Saka talus. Seal koheldi teda kui oma last. 1917. aastal sai Melanie Tallinna lähedale Kadaka külla Laane tallu teenijaks, kuid seda vaid aastaks. Saksa okupatsiooniaja sügisel läks ta teenistuskohtade vahetalituse kontorisse Tallinnas, et saada tööd linna. Sealt pakutigi talle kohta Johan Pitka juurde, aga hoiatati ette, et tööd nõutakse tolles majas palju, teenijad ei tahtvat kaua seal ametis olla.

Melanie läks aga julgesti kohale. Pitkade maja oli tõesti suur ja mitmekorruseline ning tööd oli seal rohkesti – kaks tütart ja poega olid veel alaealised. Samuti pidas majaemand kanu ja küülikuid. Johan Pitka ise oli vähe kodus, tema aeg kulus vastupanu organiseerimisele. Proua Helene-Marie oli tööarmastaja ega pidanud end uhkeks, pani käed igal pool ise külge.

«Lähen isamaad kaitsma soomusrongile.»

Perenaise ja laste lahkumise järel tundis Melanie end majas üksipäi üsna hirmul. Ühel päeval, kui Pitka soomusrongilt silmapilguks koju põikas, et suuremat nälga kustutada, teatas Melanie talle: «Mina siia maha ei jää, vaid lähen ka isamaad kaitsma soomusrongile.» Peremees muigas kergelt ja küsis, mis ta seal soomusrongil siis tegema kavatseb hakata. Naine aga oli juba kõik läbi mõelnud ja vastas, et kui muud ei oska teha, siis vähemalt haavatuid kannaks lahinguväljalt ära. Johan Pitka lubaski maad kuulata.

19. detsembril tuli püssiga sõdur ja ütles, et Pitka laseb teatada - võib minna soomusrongile. Melanie toppis kähku oma kimpsud-kompsud suurde kotti ja sammus rahuldustundega sõduri seltsis Telliskoplis seisvale soomusrongile. Seal täitsid mehed parajasti rongi jaoks kotte liivaga ja hõikasid talle lõbusalt: «Tere mammi. Kuhu lähed selle suure kotiga?»

Melanie viidi rongiarst Martin Josepi juurde, kes pidi talle juhatama tööd ja elamist. Selles vagunis, kuhu naine majutati, asus suurem osa rongi ohvitsere, arst velskritega, sanitar ja mõned endised ratsamehed. Mehed magasid istepinkidel ja teise ning kolmanda korra lavatsitel, mis moodustasid seitse vahelatrit. Vaguni ühe seina ääres oli koridor käimiseks. Naisele anti vaguni kõige otsmised kaks alumist pinki, mille lähedal asus ka ahi. Ühe pingi jättis ta endale magamisasemeks, teine pink täitis vaguni meeskonna toidunõude riiuli aset ja selle alla toodi küttepuid. Josep andis ühe voodilina, sellega sai Melanie end üldkoridorist eraldada. Otse tema kõrval narivahes magasid rongi komandant kapten Anton Irv ja selle adjutant Hengo Koorits.

soomusrong nr 1,oma algjoonelises koosseisus Eesti Vabadussõja algul 1918. detsembri kuus, KLM FT 1105 F 1105:6, Eesti Sõjamuuseum - Kindral Laidoneri Muuseum

FOTO: muis.ee

Kohe vagunisse astudes avanes Melaniele selline pilt, et käsi tahtmatult luua järele tahtis haarata. Täiesti ilmselgelt siin tööst puudust küll ei saanud olema. Kapten Irv, kes armastas puhtust ja korda, sõnas naisele: «Ma saan aru, et siin kitsas vagunis, kus pealegi alatiselt sisse-välja käiakse, on raske hoida puhtust. Katsuge siiski teha mis suudate, et vagun oleks alati võimalikult puhas.»

Temast sai Soomusrongi Mari

Varsti sõitiski soomusrong nr 1 liinile Aegviidu juurde ja algas Melanie esimene sõjasõit. Tema ülesandeks kujunes vagunite koristamine, ohvitseridele toidu toomine ja nõude pesemine, sokkide nõelumine, vahetevahel ka pesu lappimine ja pesemine. Toitlustamine oli korraldatud nii, et pärast päevase lahingutegevuse vaibumist soomusrong tõmbus lähimasse jaama, kuhu siis manööverdas end tagantpoolt ka supirong, mida mehed hellitlevalt «supirisitlejaks» kutsusid, kuna see mõnigi kord «ristles» veidi kaugemal ja ei julgenud tuua alati toitu liinilähedasse jaama.

Supiämbreid oli rongis kahjuks ainult üks. Seepärast oli Melanie hoolas kohe varakult supi järele jooksma, jagas selle siis katelokkidesse ning läks kiiresti teise ämbritäie järele. Nii ohvitserid kui sõdurid said täiesti ühesugust toitu. Keedeti peamiselt kartuli-, kapsa-, makaroni- ja hernesuppi. Mõnel päeval oli ka puder, peamiselt tangust või tatrast. Lõunasöök kujunes esimestel kuudel ühtlasi õhtusöögiks, sest see saadi alles pärast lahingutegevust õhtul hilja. Kiire pealetungi puhul tuli mõnikord olla mitu päeva ilma sooja toiduta, sest «supiristleja» ei jõudnud soomusrongidele järele. Teise ämbriga tassis Melanie kohvi või teed. Suhkrut muidugi polnud, vahel ainult sahariini. Hiljem said ohvitserid eraldi nn kasiinovaguni ja staabiosa juurde tekkis ka oma köökvagun.

Ühel õhtul, kui Melanie oli nädalapäevad juba soomusrongil olnud, tulid kapten Ratassepp ja leitnant Sabolotnõi kaelakuti vaguni uksest sisse ja laulsid lõbusasti: «Kilu-Mari, tule sa, ja aita siga kaubelda; sea pea saab minule ja sea saba sinule.» Sedaviisi jäi vaguni välisuks lahti ja Sabolotnõi hõikas naisele naervas toonis: «Kilu-Mari, pane uks kinni!» Sellest juhuslikult lendu lastu kalambuurist sattusid mehed ise vaimustusse ja nii hakatigi Melaniet edaspidi hüüdma Mariks. Väljaspool sai ta aga tuntuks Soomusrongi-Marina ja naisel polnud selle vastu mitte kõige vähematki.

Naljahambad proovisid algul oma keeleosavust ka Mari kui rongi «eri sorti olevuse» kallal. Ega ta suu peale kukkunud olnud. Ise on ta meenutanud: «Põrutasin vastu, mis oskasin. Siis jäeti mind rutemini rahule. Minu suhtes eriti liiale naljadega siiski ei mindud. Ja ma püüdsin hoiduda selleks ka põhjust andmast.»

Soomusrong nr 1 Eestit vabastamas

Lahingute ajal jagati rong kahte ossa: löögi- ja staabiosaks, millele siis eraldi vedurid külge pandi ja mis said teineteisest sõltumatult manööverdada. Kokku oli soomusrongil nr 1 kolm kahurit, 28 kuulipildujat, tosin ohvitseri ja dessantpataljonis üle kahesaja mehe. Kui löögiosa koos lahinguplatvormidega püüti tugevdada liivaga ja terasplaatidega, siis staabiosa vagunid olid enamjaolt soomustamata ja neist vihisesid kuulid läbi. Kui mürsud langesid rongi lähedusse, siis kippus surmahirm vägisi Melanie sisemuses võimust võtma. Mingi hinna eest aga polnud ta nõus seda välja näitama ja trööstis end sellega, et ega tema elu pole kallim kui teistel. Kuid algne kavatsus minna välja lahingusse ja aidata lahinguplatsilt haavatuid ära tuua jäi siiski teostamata.

Soomusrong nr 1 juhte ja võitlejaid, KLM ET 1424:1 F 1305:1, Eesti Sõjamuuseum - Kindral Laidoneri Muuseum

FOTO: muis.ee

Sõja esimestel kuudel ei olnud soomusrongil korralikku haavatute paigutamise võimalust. Hiljem olukord veidi paranes ja arstlik personal sai endale osa ühest vagunist. Kui aga toodi haavatuid rohkemal arvul, siis tuli neid kuni evakueerimiseni endiselt paigutada soomusronglaste magamiskohtadele. Velskrid ja rongi-Mari olid seejuures arstile abiks. Naine imetles haavatasaanute mehisust, kes enamasti kannatasid valu ilma erilise kaeblemiseta. Mõned püüdsid heita isegi nalja, kuigi nad valu pärast hambaid risti surusid.

Jaanuari esimese poole «mulinad», nagu soomusronglased nimetasid lahinguid, olid edukad. Lõputu taandumine asendus pealetungiga ning 9. jaanuariks vallutati Tapa linn. Tee oli vaba nii Narva kui Tartu suunas. Koos soomusrongiga nr 2 võeti suund lõuna poole ja 14. jaanuaril õnnestus koos kuperjanovlastega vabastada Tartu. Sealt edasi Sangaste ja Valga poole tuli tihti teha mitmepäevaseid peatusi, et parandada taanduvate punaväelaste poolt õhku lastud sildu ja lõhutud raudteed.

Rohkesti oli vaevarikast tööd, et kõrvaldada raudteelt «metsik» vedur, mille vaenlane saatis Valga poolt ilma juhita soomusrongide peale. Veduri kõrvaldamise ja purustatud raudtee parandamise järel tungisid rongid edasi Keeni jaama poole. Sinna olid punased jätnud ühe kaubavaguniga grupi hiinlasi, kes tulistasid ja panid vastu viimse võimaluseni. Nendest ei saadud jagu muidu, kui üks meestest hiilis vaguni ääre alla ja viskas sealt käsigranaadi vagunisse, mis seejärel põlema süttis. Melanie läks rumalast peast lahingu lõppedes samuti hiinlasi uudistama ja kahetses pärast kibedalt, et polnud kuulda võtnud arsti keeldu. Paraku ei jäänud see viimaseks õõvastavaks vaatepildiks. Pärast Valga vabastamist 1. veebruaril tuli teinegi kord näha laibavirnu, kui asuti enamlaste veretöö ohvrite matmisele Valga surnuaial.

Mehed hoidsid oma Marit

Sealt edasi saatis kapten Irv laiarööpmelised soomusrongid nr 1, 2 ja 4 Võru poole teele. Purustatud raudteed ja sildu parandades jõuti 4. veebruaril Võrru ja päev hiljem Petserisse. 14. veebruari varahommikul algas pealetung Irboska suunas. Vaenlast jälitades sõitis Irvi soomusrongi löögiosa Kolomna küla kohal hooga mitmest katkisest kohast üle, kuid õnnelikult. Staabiosa peatus ja vähesed rongil olnud ametimehed läksid kõik välja raudteed parandama, kuna dessant oli viimse meheni lahingus. Nende hulgas läks välja ka rongi arst Josep. Et Melaniel oli harjumuseks eriti ohtlikel juhtudel liikuda arsti sabas, siis läks ka tema seekord välja, arstile ja teistele appi raudteed parandama. Nii õppis ta veel ühe vajaliku ameti ära. Mari tõi rongi veduri tendrilt puuhalge purustatud kohale ja kangutas tee kõrvalt kive lõhkeainega tekitatud augu täiteks.

Kui rong liikus ühest kohast teise, siis oli igaühe enese mure, et ta rongist maha ei jääks, sest vilesignaali ju anda ei saanud. Kord 1919. aasta kevadel, kui rong seisis Petseri taga eesliinil, kasutas Mari aega selleks, et pesta meeste pesu lähedal olevas ojas. Pestud pesu pani ta oja kaldal kasvanud põõsastele kuivama. Ootamatult hakkas vaenlane aga pommitama. Naine ei saanud viivitamatult soomusrongile joosta, sest pidi ju põõsastelt pesu kokku korjama. Rong hakkas pikkamööda liikuma. Mari andis pesuga veheldes märku, et see peatuks. Peatutigi ja vagunikütja tuli talle isegi appi. Mõned sõdurid pärast kadedalt hurjutasid: «Kes meie pärast soomusrongi kinni peab — lastakse kas või kümmekond versta jala järele lipata!»

Anton Irv, [lipnik 1915-1916], KLM FT 1105 F 1105:3, Eesti Sõjamuuseum - Kindral Laidoneri Muuseum

FOTO: muis.ee

20. veebruarist nimetati soomusrongiväeosa ümberSoomusrongide divisjoniks, Anton Irv aga divisjoniülema Karl Partsi kohusetäitjaks. Vapper kapten Irv langes 27. aprillil Põhja-Lätis Stakelni  (praegu Strenči) juures. Soomusautoga luurel olles tuli ta sõidukist välja, et eesolevat maastikku uurida, ja sai püssikuulitabamuse. Kui soomusrongide isaks kutsuti admiral Pitkat, siis Anton Irvi peeti soomusrongide hingeks. Austamaks langenud komandöri sai soomusrongist nr 1 soomusrong Kapten Irv.

Kaasmaalasi ei saanud jätta

1919. aasta juunis ja juulikuu esimestel päevadel olid laiarööpmelised soomusrongid tegevad landesveeri sõjas. Läti territooriumil Võnnu (Cēsise) ja Riia vahel tuli pidada terve hulk lahinguid sakslastega, kus vastaseks oli kindral Rüdiger von der Goltzi juhitud grupeering, mis koosnes Balti landesveerist ja Rauddiviisist.

Kesksuvest sügiseni valitses Baltikumi rinnetel suhteline vaikus. Rongid kurseerisid lõunapiiri läheduses ja aeg-ajalt tuli ette ka tulevahetust. Kord septembri algul tabas soomusronglasi tobedal kombel päris suur kaotus. Valvetõkke meeskond, kes paiknes rongist veidi kaugemal, ei tahtnud lõunat süüa pimedas ja veidi niiskes varjendis, vaid tuli välja päikese kätte, mehed kobaras istumas ümber supiämbri. Vaenlase poolt lastud üksik šrapnell tabas aga einetajaid niivõrd õnnetult, et kuus meest sai surma ja kolm haavata.

Langenute hulgas oli ka reamees Aleksander Antson, kellest Melanie teadis, et ta oli pärit Saaremaalt Pihtla vallast. Mehe surnukeha kojusaatmisele aga ei paistnud keegi mõtlevat. Naine otsis siis üles teise soomusrongil teeninud saarlase, reamees Aleksander Puusepa ja ütles talle: «Sina lähed ja viid Antsoni koju. Kulude katmiseks annan sulle oma rahatagavara.»

Mari toon oli nii äge, et ei võimaldanud vasturääkimist. Kuna naine juhtivaid ohvitsere kohe üles ei leidnud, aga evakuatsioonirong hakkas juba liikuma, siis peatas ta omavoliliselt rongi. Ta ütles rongijuhile, et soomusrongi komandandi kapten Nepsi käsul ei tohi rong enne jaamast lahkuda, kui on haagitud külge ning võetud kaasa kaubavagun, milles langenud Antsoni kirst. Seejärel jooksis Melanie vagunisse, tõi oma rahanatukese ja andis selle Puusepale reisikuludeks. Mehed, kes kõike seda nägid, arvasid: «No küll sa, Mari, nüüd alles saad seesuguse omavolilise kamandamise eest!»

Pärast pidi Melanie muidugi kõik komandörile üles tunnistama. Kapten Neps aga polnudki pahane, vaid ütles: «See on väga hea, et teie vaguni «õkva» ära saatsite.» Antsoni vanemad olevat olnud tänulikud, et nende poeg sai sängitatud kodukalmistule — Kaarma surnuaiale.

Kord pidi sõda läbi saama

Et ära hoida Riia sattumine polkovnik Bermondt-Avalovi juhitud saksa-vene vägede kätte, pöördus Ulmanise valitsus abipalvega Eesti poole. Soomusrongide Kapten Irv ja nr 2 mehed asusid kaitsma Riia linnaosa siinpool Daugavat. Oktoobrikuu keskel purustasid ühe mürsu killud Melanie eluruumi vagunis nii põhjalikult, et selle sisemus oli kõik ainult üks sodi. Mari oli õnneks sel ajal läinud linna peale. Mõni päev hiljem aga, kui seisti Riia peajaama teel, tuli üks suurekaliibriline mürsk, mille undamist pea kohal Mari võis kuulda juba mitu sekundit enne selle langemist. Mürsk lõhkes kivisel platvormil ohvitseride kasiinovaguni kõrval. Mürsu killud lõid vagunid sõelapõhjaks. Kaks meest sai silmapilkselt surma, kaks meest suri haavadesse haiglas. Teiste hulgas sai ka rongi komandant kapten Eduard Neps raskesti haavata.

23. oktoobri õhtul lahkusid Eesti soomusrongid Riiast. Novembrikuu algul võitles Kapten Irv enamlaste vastu sügaval Lätimaal, Vilaka suunas. Ühel päeval juhtus Mariga õnnetus. Rong hakkas talle märkamatult jaamast liikuma. Et mitte maha jääda, tahtis ta juba liikuva vaguni trepile hüpata. Kätega sai naine küll käsiraudadest kinni, kuid jala lõhkus vastu trepiastme serva. Arst ütles, et nüüd pole muud kui koos teiste haavatutega sõjaväe haiglasse. Kuna jalg tegi suurt valu ja ka närvid kippusid viimaseil nädalail üles ütlema, siis oli Melanie evakueerimisega nõus. Pärast kümme ja pool kuud kestnud närvepingutavas sõjaõhkkonnas viibimist tahtis ta nüüd kordki rahulikult välja puhata, et kaoksid painajalikud nägemused haavatutest ja surnukehadest.

Melanie Laid evakueeriti. Ta aimas õigesti, et see oli lõplik lahkumine soomusrongilt. Kuigi naine igatses rahu, siiski tundis ta ühtlasi ka lahkumisekibedust. Hiljem oma mälestustes ta kirjutas: «Rahuldustundega mõtlen sellele, et ka minule sai au ja õnn osaks, olla jõudumööda abiks meie rahva vabaduse ja riikliku iseseisvuse kättevõitlemisel. Soovin ja usun, et minu lapsed ja järeltulevad põlved peavad kalliks kättevõidetud vabadust ning vajaduse korral astuvad välja selle kaitseks kõige oma jõu ja mõistusega.»

1923. aastal abiellus Melanie Tallinnas Kaarel Kulliga Kose vallast. Mees oli kaks korda abielus olnud – lesk ja lahutatud. 1924. aastal sündis neil tütar Elisabet. 1926. aastal, kui sündis poeg Karl Friedrich, elas perekond Kull juba Mändjalas. Teise maailmasõja segadustes kaovad jäljed. Teada on vaid, et tütar jäänud Eestisse ja poeg põgenenud Rootsi.

Kasutatud:

  • Alo Lõhmus. Priius, kallis anne. Alo Lõhmus ja OÜ Hea Lugu 2014
  • Melanie Kull. Soomusrongi-Mari. Ajakiri Sõdur 28-34/1938
Tagasi üles