Naise lugu: tundsin end mehe petmises süüdi, tema aga otsis seltsi prostituutidelt

FOTO: Andriy Popov/PantherMedia/Scanpix

«Olen kaheksa aastat abielus olnud. Meie suhe algas, kui kolisin oma mehe juurde välismaale elama. Esimesed aastad olin temasse väga klammerdunud, minu maailm koosnes ainult temast. Pikapeale läksin tööle ja kooli, tekkisid oma tuttavad ning tundsin end veidi paremini. Juhtus nii, et petsin teda ning ta sai sellest teada,» tunnistab naine üles Perekeskus Sina ja Mina nõustamiskeskkonnas.

«Suutsime sellest üle saada ja oma eluga edasi minna. Lõpetasin igasuguse tegevuse, mis võis temas armukadedust põhjustada, ei suhelnud enam sõpradega, ei käinud väljas.

Kaks aastat tagasi leidsin tema arvutist juhuslikult ühe kirja, kus kirja autor lubas mind valgustada sellest, kuidas minu mees kohtleb noori tüdrukuid halvasti, kui nemad talle kätte ei anna. Sellest mu põrgu ka algas. Keerasin ta arvuti pahupidi ning avastasin, et abikaasa oli juba ammu enne minu petmist internetist seksi otsinud, postitanud kuulutusi, et otsib päevaseks ajaks kedagi. Kõik tutvumisportaalid olid tema profiile täis.

Kui ma oma süüdistustega lagedale tulin, süüdistas tema hoopis mind, et rikkusin tema privaatsust ja ei lase tal elada. Kuna tema «karistus» näeb tavaliselt välja kui täielik minu ignoreerimine pika aja jooksul, siis olin mina see, kes tuli tema käest andeks paluma, kuna ma ei suuda lihtsalt üksi olla. Ja loomulikult tundsin end ka süüdi oma lapse pärast, kes on juba sellises vanuses, et näeb kõike ja elab selliseid olukordi väga valusalt üle.

Vaatamata meievahelisele kokkuleppele eluga edasi minna, ei suutnud ma teda enam usaldada. Kuulasin ta kõnesid pealt, salvestasin ta arvuti tegevust. Kuna iga kõne, mida ma pealt kuulasin, ajas mind hulluks, ja minu närvikava ei pidanud lihtsalt vastu, pidin sellest ka loobuma, loomulikult taas pika ja koleda riiuga. Ta oli valmis mind maha jätma, kuid mina palusin taas meiega jääda.

Tema arvutis nuhkimisest pole ma suutnud loobuda ning olen taas mõned korrad näinud, kuidas ta omale prostituute otsib. Kui ma üritasin temalt seletusi saada, väitis ta, et see vaid virtuaalne ja tegeliku eluga ei ole siin mingisugust pistmist.

Nüüd kolisime Eestisse, kuna olin väga pikalt ära, siis isegi kodumaa tundub võõrana. Olen taas temasse klammerdunud, kuna mul ei ole sõpru, ma ei mäleta linna, ei oska midagi üksinda peale hakata. Nüüd avastasin, et ta otsib omale internetist kohalike prostituute. Loomulikult, oli seletus taas, et see tal virtuaalne ja on põnev näha, kuidas kohalikud välja näevad.

Lisaks eelistab ta tihtipeale pornot minule, mis tekitab minus palju komplekse. Ma ei pea end enam atraktiivseks ega nooreks, kuigi vanuselt ei ole ma vana ja kole pole ka kunagi olnud. Olen väga enesessetõmbunud ning minu viimane enesekindluse raas on kadunud. Kuidas ma peaksin oma eluga edasi minema ning sellest olukorrast üle saama, ei kujuta enam üldse ette.»

Vastab psühholoog, Gordoni perekooli koolitaja Auli Kõnnussaar:

«Abielus ongi üks keerulisemaid ja olulisemaid küsimusi, et kuidas olla koos ühiste n-ö reeglite ja kokkulepete järgi ning kuidas arvestada oma isikupäraseid vajadusi. Koosolemise ja oma individuaalsuse hoidmine on nagu pendel, mis otsib tasakaalu, kuid liigub kord ühele ja kord teisele poole, et siis jälle tagasi tulla. Teatud liikumine sellel pendlil on loomulik, kuid mida kaugemale pendel läheb, seda suuremaks tavaliselt rahulolematus kasvab. Selline pendel ei pruugi kummagi partneri jaoks olla samas tsüklis ning see on ka üheks rahulolematuse, hirmu või väsimuse tekkimise põhjuseks.

Saan aru, et teie olite alguses välismaal palju koos, siis hakkas teil tekkima oma sõpruskond ning ühel hetkel läksite oma suhte reeglite mõistes liiga kaugele ja abikaasa sai haiget. Seejärel liikus teie jaoks pendel taas teise serva ja püüdsite vältida olukordi, mis koosolemist võiksid häirida. 

Vahel võib abielus olla ka nii, et ühe partneri jaoks on pendel peamiselt ühes servas ja teise jaoks teises servas. Igasuguse suhtemustriga äärmusesse minemine hakkab rahulolematust tekitama, kuna siis jääb energia suhtes kinni, kuid inimene vajab energia liikumist. Ükski inimene ei ole rahulolev ja õnnelik, kui tema vajadused ei ole rahuldatud.

Väikeste lastega vanemad (ja eriti emad), võivad kipuvad oma vajadused asetama mõneks ajaks, tahaplaanile kuid siis tuleks hakata jälle ka enda eest hoolitsema ning oma vajaduste järgi käituma. Võite endalt küsida, et mida te tegelikult vajate? Mida saate teha, et oma vajadustega kooskõlas elada? Kelle abi selleks vajate? Kellega rääkida, keda kutsuda, kelle juurde minna?

Ka oma abikaasaga on hea oma vajadustest rääkida. Vältida tasub hinnangute andmist abikaasa n-ö huvidele (see võib olla ka sõltuvus), kuid oluline, et väljendate talle, kuidas tema käitumine teid mõjutab ja mida tunnete. Öelge, et vajate, et ta kuulaks ja püüaks mõista teie mõtteid, tundeid ja vajadusi. Kas saate koos otsida lahendusi, mis vastaksid võimalikult palju teie mõlema vajadustele. (Kui on tegemist sõltuvusega, siis tasub kasutada mõne spetsialisti abi). Vahel piisab ka kui mõlemad loobuvad teisele hinnangute ja kriitika andmisest ning väljendavad soovi teineteise kogemuse mõistmiseks. 

Igas suhtes on omad n-ö kirjutamata reeglid. Need võivad olla nii teadlikult kokku lepitud kui ka teadvustamata ja automaatselt tekkinud. Tavaliselt võetakse suhtesse kaasa sellised reeglid, mis on tuttavad oma varasemast elust (näiteks oma vanemate suhetest jne). Teatud aastate järel tekib loomulik vajadus need reeglid üle vaadata ja osaliselt muuta. Tõenäoliselt on ka teie suhtes vaja põhjalikult omavahel rääkida ja leida uusi võimalusi, kuidas elada koos edasi nii, et mõlemad oleksid piisavalt rahul. Täiskasvanud inimesed saavad ainult ise oma elu eest vastuse võtta ja teavitada teisi oma piiridest ja vajadustest. Igasuguse süüdistamise võiks jätta kõrvale, sest see ei aita mõistmise ja läheduse kasvule kaasa. Mõlemad võiksid rääkida endast ning kuulata ka teist ja öelda, kuidas teisest aru saadi. 

Enda vajadustest rääkimine on tavaliselt seotud riskiga olla haavatav – tekib hirm olla naeruvääristatud, mittemõistetud jne. Samas ei ole võimalik ilma haavatavuse näitamiseta luua lähedast suhet. Rahuldustpakkuva elu loomine ongi seotud riskiga. Ka linnupojad ei taha jääda pessa, kus neil on turvaline ja katsetavad esimest lendu, millega kaasneb alati risk saada mõne röövlooma saagiks langeda. Oma sammude astumine toob alati kaas poolt nii elevust kui ka hirmu ja ärevust. Vahel on hirm suurem ja inimene ei vali astuda oma samme. Ja mingil hetkel tuleb tunne, et vanal viisil enam ei saa ja siis tuleb riskida ning astuda samme oma iseseisva elu suunas. Ka abielu on nagu turvaline pesa, kuid inimene vajab ikka tasakaalu ja õppida ka lendamine selgeks ehk hakata ennast teostama. Iga inimese jaoks võib eneseteostus tähendada erinevat asja ja tähtis on õppida ennast tundma. On vaja leida üles see, mis tõeliselt rõõmustab.

Kokkuvõttes on oluline rääkida oma abikaasaga erimeelsustest ja püüda teineteist mõista. Hinnangute andmine loob aga suhtes tõkkeid ja võitlust või rahulolematust. Iseenda hirmu ja ebakindlust aktsepteerides tasub enda vajadusi järjekindlalt väljendada ja endale ka vajalikku tuge otsida. Aitäh, et kirjutasite ega jätnud end üksi. Kindlasti oleks hea abi ka pereterapeudi poole pöördumine ja oma asjadele koos spetsialistiga lahendusi otsida.»

Tagasi üles